eriti keerulisse seisu, sest tema peab kõigepealt mõtlema reisijate turvalisusele. Sekundi murdosa jooksul tuleb otsustada, kas on võimalus pidurdada sujuvamalt – nii, et ükski reisijatest end vastu eesistme seljatuge ei koksaks või mõni püstiseisja maha prantsatades mõnda luud ei murraks. Pärast on raske leida tunnistajaid, kes märkasid pahanduse põhjustanud autot või üle tänava silganud koolipoissi – need on tänu bussi kiirele pidurdamisele tervena pääsenud ja sündmuspaigalt kadunud. Jaanus Vainumäel oli Tallinnas kord niimoodi juhtunud, kui kõrvaltänavast tulnud sõiduauto bussile ette keeras ja minema kihutas, üks reisija bussis aga kukkus ja murdis käeluu. Siis tuli pikk ja tüütu juurdlus, milles kannatanu lausa solvavalt väitis, et pidurdamine tekkis vaid bussijuhi oskamatusest, tunnistajaid aga polnud paraku kusagilt võtta. Kuigi bussiettevõte tookord võttis kannatanule valuraha maksmise lõpuks ikkagi enda peale, jäi Jaanusele ülekohtusest süüdistusest kibedus hinge ja tekkis isegi trotslik tahtmine järgmise niisuguse situatsiooni tekkides oma kõigiti korras buss koos rikkuja autoga ära mõlkida – parajalt niiviisi, et inimesed terveks jääksid, aga avarii jäljed tema kasuks tunnistaksid. Solvumisest tekkinud utoopiline tahtmine, mis oleks praktiliselt võimatu… Iga juht teab, et oskus rooli taga tegutseda kiiresti ja õigesti tuleb vaid aastatepikkuse kogemuse toel. Paraku ei aita alati seegi.
Helsingis oli Jaanusel seni kõik praktiliselt veatult kulgenud, pika liini lõpp-peatuses nägi graafik ette veerandtunnise seisaku. Tol hommikul oli ta ajalehe ostnud, sirutas end istmel ja tegi uudistekülje lahti, aga mõtted kiskusid loetavast kõrvale. Sest ajalehte ostes oli Jaanusele rahakotist näppu sattunud nimekaart, millel nimi Loone Kuusik. Ja selle all muidugi telefoninumber. Seesama Helsingis töötav eesti tohter, kelle juures ta oli kord abi saamas käinud ja seejärel laeval kokku sattunud. Seega peaaegu juba tuttav inimene.
Miks ta mulle oma nimekaardi andis, ilma et ma oleksin seda küsinud…? kehitas mees nõutult õlgu. Oli see tõesti ainult altruistlik tegu, soov aidata juhul, kui mulle mõni haigus peaks kallale tulema? Või mõtles see naine veel midagi – sellele Jaanus ei osanudki vastata. Mõnelt seiklushimuliselt tibilt oleks võinud niisugust liigutust oodata, aga too Loone-nimeline tohter küll mingi seikluseotsija muljet ei jätnud. Otse vastupidi – naine oli käitunud väljapeetult, pealegi oli ta oma enesekindla arutlusega jätnud kõigiti erudeeritud mulje. Õppinud ja intelligentne inimene, nagu üks arst peabki olema, see oli selge. Aga selle juurde käis veel midagi, mis Jaanust seniajani ärritas – Loone Kuusik oli püüdnud temale, Jaanusele, justkui ülalt alla vaadata, ja see oli mehe alateadvusse kripeldama jäänud. Sest küllap tahaks igaüks igas mõttes iseendast pikem olla või vähemalt niimoodi välja paista; neid, kes oma küündimatust häbeneda ei oska, võidakse kergesti kui mitte just napakateks, siis hoolimatuteks ülbitsejateks pidada.
Tohter Kuusik oli küll enesekindla naishingena tundunud, aga näe – andis mulle ikkagi oma nimekaardi, vähemalt ei pidanud end ülemäära uhkeks! Ega see paberilipakas ei kohusta mind millekski, aga sellest üldse mitte välja teha, see paistaks vist jällegi omaette mühaklusena. Millalgi võiks ju talle naljaviluks helistada, vähemalt märku anda, et ma pole seda nimekaarti sealsamas sadama prügikasti visanud, arutles mees, aga hakkas kohe ka kahtlema.
Miks ta ikkagi oma nimekaardi andis – otsib seltsi…? Või oli see hoopis otsene märguanne, et tahaks temaga mingit püsivamat suhet luua? Kuigi ta tundus kõigiti vaoshoitud ja asjalik, aga mine tea, inimese väline olek võib olla lausa tapvalt petlik. Näiteks üks mehaanikutest, kes Tallinnas oli busse hooldanud, pealtnäha igati asjalik ja oskaja mees, osutus eraelus pedofiiliks ja läks kohtu alla – Jaanusel oli kahe tütre isana pärast seda temast jälk isegi mõelda. Tekkis tunne, et kunagine hea läbisaamine selle mehega on ka teda määrinud, ja see pani tigedalt sülitama.
Tohter Loone Kuusik oli Jaanusele tundunud siiski kõigepealt kadedakstegevalt iseteadliku ja enesekindla inimesena. Niisugusena, kes ei varjagi, et on vestluskaaslasest targem ja erudeeritum… Nüüd tollele laevasõidule tagasi mõeldes oli mees isegi kahtlema hakanud – kas ta ise polnud tahtmatult niisugust suhtumist õigustanud, enda tagasihoidlikkusega teise üleolekut veelgi rõhutanud? See, et tohter oli naissoost, ei mänginud Jaanuse arvates mingit erilist rolli, tarku naisi on alati leidunud. Võta kas või see prantslanna, kes ta nüüd oligi… Marie Curie! Ja igas ülikoolis on karjakaupa naisprofessoreid, ei tea, kuidas nad kodus toiduvalmistamise ja koristamisega hakkama saavad… Igatahes oleks nii tarkadelt naistelt vist palju nõuda, et nad oma töö kõrval ka mehe pilgu läbi vaadatuna külgetõmbavalt naiseliku mulje jätaksid. Nagu toosama Loone – kõigiti huvitav inimene, aga naisena – null. Lihtsalt ei tõmba, ja kogu lugu.
Kuid selle mõttevooru kõrvale, just nagu seda häirivaks dissonantseks kõrvalheliks kerkis Jaanus Vainumäele meelde kunagi ammu oma naisega tekkinud mõttevahetus, mis vaidluseni ja lõpuks isegi peaaegu pahanduseni viis. Riina oli kõikumatult väitnud, et mees ja naine ei saa omavahel ainult sõbrad olla, ilma et neil vastastikku mingeid muid tundeid tekiks. Naine oli raudkindel, et niisugune asi pole võimalik, seksuaalne pool hakkab tutvuse arenedes aina suuremat osa mängima. Jaanus aga ei olnud nõus ja väitis vastupidist, tal oli siis veel väga hästi meeles kooliaeg – keskkooli abituurium on just niisugune keskkond, kus mõnesse klassiõesse kõrvuni armutakse. Ta mäletas, kuidas klassiõed tema nägemuses kindlalt kahte kategooriasse jagunesid: neid, kelle puhul tekkis soov lähedaseks saada, olid vaid mõned, ja ülejäänutega jäädi heast läbisaamisest hoolimata ainult klassikaaslasteks. Jaanus oli püüdnud Riinatki veenda, et mehed näevad meeldivat vastassugupoolt vaid üksikutes naistes ja enamikuga võiks rahumeeli ainult sõbrustada, aga naine oli korraga nagu kurdiks ja pimedaks jäänud ning raius oma:
„See on loll jutt! Sellega mehed ainult lollitavad oma naisi, et saaks mõne teisega tiiba ripsutada.”
„Tiiba ripsutada? Mis see tähendab?” oli Jaanus püüdnud kõrvalküsimusega vaidlusest tekkinud pinget maha võtta.
„Ah, vanasti raamatutes kirjutati nii! Saad aru küll, mida see tähendab.”
Tookord oli Riina kitsarinnalisus mehe üles ärritanud ning ta küsis justkui kättemaksuks õrritavalt:
„Sa tahad öelda, et kui mulle mõni kunagine klassiõde külla tuleks, siis sulle see ei meeldiks?”
See pani naise tusaselt mühatama.
„Parem, kui ei tuleks,” ütles ta tüdinult.
„Aga kui tõesti tuleb, mis sa teeksid? Kas sa talle kohvi pakuksid?” kiusas mees.
„Kohvi oskad sina ise ka keeta! Mina läheksin siis välja, tehke siin, mida tahate!” sähvas Riina selle peale, justkui oleks teda otsesõnu solvatud ja sulgus teise tuppa. Pani ukse klõpsatades kinni – märgiks, et diskussioon on lõppenud.
Jah, paraku on Riinal üsnagi armukade iseloom ja temale kindlasti ei meeldiks, kui ma tollele Loone Kuusikule helistaksin. Ja kui helistangi, siis ma vist ei oskaks seda Riina ees salata, lollilt avameelne tüüp, nagu ma olen. Ma ei näe lihtsalt põhjust seda varjata, sest öeldakse, et pidev saladuse kaasaskandmine pidavat samamoodi väsitama nagu turjale rõhuv seljakott, mõtiskles Jaanus bussi lõpp-peatuses rooli taga istudes, heitis siis pilgu kellale ja kohkus: buss oleks juba kolm minutit tagasi pidanud liinile väljuma! Mees käivitas mootori, sulges uksed ja alustas sõitu.
Mõte Loone Kuusikule helistada jäi aga jäi Jaanust saatma ja kasvas paari nädala jooksul uudishimuks – mismoodi tohter niisugusele ootamatule telefonikõnele reageeriks? Oleks tal hea meel või ta annaks tõrjuva tooniga märku, et põgus laevatutvus on ununenud?
Tõepoolest, ma võin ju helistada! Küsin vaid lühidalt ja konkreetselt, kuidas tal on läinud ja soovin edaspidiseks head töötuju, siin võõral maal on niisugune soov kindlasti teretulnud, otsustas Jaanus ja pidurdas, et peatuses seisvaid reisijaid peale võtta. Uksed lahti, pilk peeglisse, uksed kinni ja edasi. Ikka koos oma mõtetega.
Helistan
