ei võta. Õhtuti loen mõnda raamatut või lahendan ristsõna, aga eesti ajalehed on seal roppkallid, neid ostan ainult laupäeviti, kui pean tööl olema. Ja paar ristsõnavihikut viisin Tallinnast kaasa,” oli Jaanus viimati seletanud.
„Sa ju alguses rääkisid, et hakkad sõpradega väljas käima,” püüdis naine teda pikemale jutule meelitada, aga selle peale tegi mees pahura näo.
„Kus kurat ma nendega… neid näeb nii harva, meil on ju igaühel eri liinid ja eri graafikud! Ja mis mul üksi viga on, elan nagu karu oma koopas!”
Riina arvas mingi viienda või kuuenda meelega tundvat, et Jaanus jätab midagi ütlemata. On liik naisi, kelles nagu tuli tuha all miilab varjatud armukadedus, mis päriselt ilmaski ei kustu, ning Riina kuulus oma iseloomult kindlasti just niisuguste hulka. Seda, et Jaanus talle päriselt selja keeraks, keeldus naise mõistus küll omaks võtmast, sest mees oli isana tütardesse väga kiindunud; Riina aga teadis vabrikus töötatud ajast nii mõnegi laitmatuks peetud abielumehest töökaaslase kõrvalehüppeid – tsehhis oli ikka leidunud mõni seiklushimuline naishing, kellega kuskile kaduda, et veidi hiljem äraseletatud ilmel tagasi ilmuda. Mööbli tegemisel oli alailma vaja kuskilt laost midagi tuua või siis mindi lihtsalt õue suitsupausi pidama – neid käimisi ei jõudnud keegi jälgida.
Kujutlus, et tema Jaanus võiks Soomes samamoodi mõne naise vastu nõrgaks muutuda, tundus Riinale algul koguni võimatu, sest kunagi vabrikus nähtut oli võimatu sobitada bussijuhi tööga. Siis aga pistis üks uitmõte naisele pähe, et seal mere taga on mehel töö kõrval üsna rohkesti vaba aega – lõpetab vahetuse kell kaks päeval ja läheb jälle hommikul kella viie ajal, vahepeal on pikk vaba õhtu – mis ta selle ajaga teeb? Tõepoolest – mida ta teeb?
Varem oli Riina niisuguseid kahtlusi nagu mis tahes muidki luulusid suutnud eemale tõrjuda, aga nendega võitlemine ei lõppenud. Mõtterelvad nürinesid ajapikku, muutusid hoopiski hambutuks ega suutnud naist kahtlusmõtete pealetungi eest enam kaitsta. Igatahes oli Riina hakanud igal Jaanuse koduskäigul vargsi tema riideid, aga ka reisikoti sisu uurima, ise küll oma teguviisi häbenedes, aga teda haaras nagu mingi hasart. Kontrollis mehe taskuid, otsis riietelt reetlikke plekke, isegi nuusutas särgikaelust ja muid sääraseid kohti, kuhu oleks võinud võõra parfüümi või pumati jälgi jääda – kõik see toimus mingi sisemise erutusega, mis pani naisel isegi käed värisema. Riina kirus oma teguviisi ja andis ometi kahtlustele järele. Ning kuigi ta midagi reetlikku ei leidnud, jäi ikkagi kahtlus, et Jaanus on kõikvõimalikud jäljed väga hoolikalt kõrvaldanud.
Täitsa segane, loll ja haige vanamutt! Ainult luulud, muud midagi, püüdis Riina ennast iga kord pärast niisugust inetut ettevõtmist maha rahustada, aga hingerahu sellest ometi tagasi ei saanud. Mõnikord tundis ta oma tulutust nuuskimisest peaaegu pettumust; tekkis veider ja kaksipidine arvamine, et mõni kahtlane jälg oleks võinud talle isegi kergendust tuua. Või siis vähemalt tõestada, et ta ei ole mingi haiglane kahtlustaja, vaid täiesti normaalne naine. Lihtsalt naine, kes ei taha oma meest mingi hinna eest teistega jagada!
Aga seda raha, mis Jaanus Soomest palgana tõi, oli siin saadud palgaga võrreldes kaks korda enam ning see teadmine tekitas Riinas jällegi vastuolulise tunde. Mingi hääl alateadvuses püüdis sisendada, et lahedamate elutingimuste eest tuleb ka temal abielunaisena omalt poolt paratamatut lõivu maksta, millestki loobuda.
„Aga ma olen ju loobunud! Ma ei näe oma meest nädalate viisi, pean lapsi üksi kasvatama… Varem käisime Jaanusega mõnikord teatris, nüüd on seegi võimatu!” püüdis Riina end õigustada, et oma tunnetes tasakaalu leida. Aga seda jäi saatma hinge piinav mõte, et kui mees seal mere taga midagi keelatut teebki, siis võib-olla see peabki niisuguse eluviisi juurde käima. Juba sellepärast, et suur raha nõuab ka tegija naiselt suuri ohvreid.
„Ma ju ei tahtnud, et Jaanus sinna tööle läheb, ma ei tahtnud lastega üksi jääda! Aga tema küsis – kuidas siis meremeeste naised elavad, nemad ei näe oma meest kuude kaupa… Tõesti – kuidas nemad hakkama saavad?”
Riina Vainumäe ei osanudki sellele küsimusele vastust leida.
4
Helsingi Läänesadama väravast väljunud reisijatehulk valgus kiiresti laiali, suur linn imes nad endasse nagu käsn. Loone Kuusik heitis pilgu käekellale ja ruttas kiirsammul bussipeatuse poole. Vaid tund oli talle aega jäänud, et oma kabinetti jõuda, valgesse kitlisse riietuda ja esimene patsient sisse kutsuda. Tohter ei olnud siinsete tempode ja harjumustega veel kohanenud, kartis tööle hilineda, sest harjumatult võõra suurlinna liikluses võib bussiga eksides peaaegu märkamatult tunnike kuluda. Sadamast oma polikliinikusse sõitmiseks vajalike busside numbrid oli ta küll varmalt märkmepaberile kirjutanud, aga lõpuks ikkagi unustanud kirjutatu oma käekotti pista. Nüüd jäi üle vaid bussiootajaid küsitleda ja talle soovitati lahkesti bussi, milles oli isegi vabu istekohti. Loone laskus kergendatult istmele, võttis sisse võimalikult mugava asendi ja püüdis lõõgastuda. Mõtted kiskusid ettepoole – kuidas ta polikliinikusse siseneb, valvelaua registraatoritele omainimeselikult „Hyvää huomenta!” ütleb ja talle kabineti võti ulatatakse… Ning et ta seejuures ei tohi naeratust unustada ja kiitos asemel eestipäraselt „aitäh” öelda!
Uude töökohta sisseelamine pole kellelegi lihtne; kui seda peab aga tegema teises riigis, tuleb kohalike kommete ja tavade suhtes olla eriti tähelepanelik. Esimese siin töötatud kuuga oli Loone Kuusiku algne ebakindlus küll kadunud, aga mingi hoiatav valvsus ikkagi jäänud. Eelkõige polnud naine lahti saanud hirmust, et eesti keelele sageli ekslikult sarnane soome keel võib talle mõne vembu mängida ja siis juhtuks ehk midagi meditsiinis lubamatut, mis võiks kaasa tuua suure pahanduse. Tartus korraldatud keelekursusel olid soome keele põhialused ja hulk vajalikku sõnavara küll omandatud, ka praktikanädalad Helsingis kohaliku arsti kõrval möödusid kõigiti edukalt ja alati jäi võimalus temaga konsulteerida, kui keeleoskus peaks alt vedama. Muidugi seisis Loone Kuusiku töölaua nurgal ka paks sõnaraamat, kuid spetsiifilisi meditsiinitermineid leidus selles üsna napilt. Mõningate kummaliste väärarusaamade eest oli osavõtjaid hoiatanud juba konsultant, kes meedikute jaoks keelekursustele spetsiaalselt kohale kutsuti.
„Mida te teeksite, kui teie kabinetti astub keegi mees ja kaebab, et tal on tyrä?” oli ta muiates küsinud ja selle peale ei söandanud keegi midagi vastata, nii et küsija asja ise lahti seletas: soomekeelne sõna tyrä tähendab hernia’t ehk kubemesonga ja niisugune mees tuleb kirurgi juurde saata… Ja taolisi keelelisi väärvasteid oli mitmeid teisigi, kõik see nõudis pidevat valvelolekut. Muidu aga ei erinenud perearsti töö sellest, mida Loone Kuusik oli Tartus teinud, haigused ja kaebused olid ikka samasugused ja arsti ukse taga istusid samuti enamasti vanemapoolsed inimesed. Muidugi tuli esimestel iseseisvatel tööpäevadel mitmeid kordi ka kolleegidelt nõu küsida, Soome ravikorraldus oli ikkagi teistsugune kui Eestis, aga uued põhiteadmised sellest jäid varsti meelde ning vajadus kõrvalise abi järele järjest vähenes. Algul oli Loone peljanud sedagi, et Soome patsiendid hakkavad teisest riigist tulnud tohtrit umbusaldama, aga tema suureks kergenduseks polnud midagi niisugust märgata. Või kui vahel oligi, siis lahtus esialgne kahtlus kiiresti, kui ta oli abivajajat õige põhjalikult ja pealegi soome keeles küsitlenud. Seda, et asjatundlike küsimuste kaudu väljenduvad arsti kutseoskused ja selle kaudu tekib usaldus, oli Loone Kuusik kogenud juba oma arstipraksise algaastatel.
Bussis polikliiniku poole sõites jõudsid mõtted ringiga tagasi äsjasele laevareisile ja omamoodi huvitavale mehele, kes oli juhuslikult istunud tema kõrvale ning osutunud peaaegu tuttavaks: seni ainus eestlane, kes oli Helsingis tema vastuvõtul käinud! Igatahes kummaline kohtumine, tuhandete laevareisijate hulgast just temaga kokku saada…
Loone nihutas end bussiistmel, nagu oleks tal äkki ebamugav hakanud, aga mõtles äkki pähe turgatanud kokkuvõtte siiski lõpuni: kui päris aus olla, jättis see mees üldse kuidagi teistlaadse, palju sümpaatsema mulje kui teised sama soo esindajad.
