koht, kus käisid veel suuremad lennukid, siit edasi sai lennata ainult pisikestel kahetiivalistel Annuškatel ehk An-idel ja helikopteritel.
Lennujaama lävepakk oli kõrge, vaata, et ei komista. Uksepiit madal, ettevaatust, muidu saad muhu! Otsatu palkruumi jagasid kolmandikeks kaks valgeks võõbatud vene hiigelahju, nende peale oleks mahtunud magama ehk lennukitäis rahvast.
Kaks piloodimundris meest tassisid ämbritega kivisütt, avasid ahjuuksed ning hakkasid kütust ahju loopima. Tolm lendas, pani aevastama. Toole polnud, inimesed seisid, tammusid või toetusid oma kohvritele-kompsudele.
Paar sammu sissepääsust eemal astusid meile äkki ette kaks mundris ametnikku, nõudsid passe: „Pasportaa, pliiz!”
Kõik teised meie lennuki inimesed lasti niisama läbi.
„Amerikanets2,” ütles sinise randiga vormimütsis piirivalveohvitser ja see ei käinud Johni, vaid tema passi kohta, mida kroonumees sõrmede vahel vibutas.
Meie passe ei lehitsetudki, nende sisse ei visatud ainsatki pilku, anti vaid käega märku, et võime ootesaali edasi astuda.
„Kuidas nii? Kas meie siis passe tagasi siis ei saa? Me peame hotelli minema, meil on passe vaja,” protesteerisin mina.
„Saate, saate, küll näete, et saate,” ütles ohvitser.
„Ei Nõukogude Liidu ega Ameerika Ühendriikide seaduse järgi tohi inimeselt passi ära võtta,” ei andnud ma alla.
„Teie eest on ametlikult hoolitsetud, kõik saab okay,” rahustas meid halli kaabuga pikka kasvu tegelane, ainus tsiviilriides inimene mundrimeeste seas.
„Mis ta ütles?” küsis John.
„Okay ütles,” ütlesin mina.
Rühikas kaabukandja kordas:
„Okay.”
Mees püüdis seda sõna hääldada ameerikapäraselt, et Johngi aru saaks.
„Teie pagas tuuakse teile hotelli,” sõnas toosama hallis mantlis ja halli kaabuga atleedi moodi tegelane, kes oli pilguga mõõtnud, kuidas meid oma passidest ilma jäeti. „Meie teenindus on väga kõrgel tasemel – nagu välismaal. Saame minuga kah tuttavaks, minu nimi on Sergei Kern, võite mind kutsuda Sergei Sergejevitšiks. Mina hakkan teie eest hoolitsema kõik need pikad päevad, mis te meie külalislahkel Neenetsimaal olete.”
Ma hakkan Sergei Sergejevitši kutsuma Kaabuks, otsustasin mina.
„Lähme, auto ootab. Ametlikult,” pani ette Kaabu ja suunas meid kehakultuurlase ulja žestiga kauge ukse poole. Tüürisime läbi inimsumma, meile visati uudishimulikke pilke, me äratasime tähelepanu. Autoks oli must Volga, millist ka Brežnev-Mercedesteks kutsuti.
Rahvas hüüab neid limusiine tšlenovoz’ideks ehk liikmevedajateks. Aga tšlen tähendab vene keeles märksa rohkem mehe genitaali kui eesti keeles liige. Kontekstist sõltuvalt tuleks vene tšlen tõlkida eesti keelde kui suguliige või koguni mingi vänge neljatähelisena.
„Passid ja seljakotid jäid sinna,” märkis John, kui otsis turvavööd, mida sellel autol polnudki. Ohutusrihm oleks siinsete mõttemõõdupuude järgi olnud vaid sõitjate arguse ja juhi kõlbmatuse tunnistajaks.
„Mis keeles te räägite?” küsis sohver. „Neenetsi keeles või? Mulle öeldi, et te oskate neenetsi keelt. Siin ei oska mitte keegi neenetsi keelt. Mitte keegi, ainult teie.”
Kaabu köhatas tähtsalt, nõudis nagu vaikust ja parandas ülemuse vastuvaidlematul toonil:
„Siin räägivad neenetsi keelt neenetsid. Ametlikult.”
Nii uhkelt polnud ma kunagi siit lennujaamast linna saanud. Taksosid Salehardis polnud, linnake oli selleks liiga väike ja porine. Iga sõiduauto oleks siin mülkas rattad lõhkunud, nagu inimesed murdsid siin plõks ja plõks sääreluid. Pori oli libe nagu jää!
Meie limusiini kere oli raamidel kõrgemale tõstetud, et põhi vastu maad ei kratsiks.
Tavaliselt tuli lennujaama ees kaua-kaua oodata sapppruuni kökatsit poolbussi, mis Salehardi ainukese ühissõidukina rappus ja võntsles poriaugust poriauku mööda linnakese ainukest liini. See ühendas lennukeid ja laevu, lennujaama ja sadamat.
Rappusime ja vappusime jubedal karjateel, kuid enne linnapiiri pööras auto paremale, sileda asfaldi peale.
Ma polnud sellist teed ei Salehardis ega mujal Põhja-Siberis eales näinud. Igikeltsa peale ei saa ju ehitada kindlat püsiteed, kevadesula ajal laguneb see viimseni ära, tekivad künkad ja lõhed.
Ehk on see kõik ajutine pakazuhha3?
„Kuhu me sõidame?” küsisin ma Kaabult, kui nägin, et pöörame uuesti linnast välja, lumevaibaga kaetud tundrasse.
„Obkomovskajasse,” vastas Kaabu.
„Kas see on kuidagi Obi jõega seotud?” uurisin mina.
„Vaade aknast on Obi jõele,” ütles paljapäine, sõjaväelaslikult lühikeste, hallide juustega Kaabu.
„Obkomovskaja on obkomi võõrastemaja!” teatas sohver.
„Ma käisin isiklikult Tjumenis selleks luba taotlemas,” kiitis ennast Kaabu.
Obkom tähendas oblastikomiteed, seega kohalikku kõrgemat võimu, Tjumeni linn oli hiiglasliku Tjumeni oblasti keskuseks. Sõna „partei” jäeti sellistel puhkudel märkimata, sest milline muu obkom, raikom ja gorkom4 sai siis olla kui mitte partei oma?
Ja kui juba partei, siis Nõukogude Liidus ei olnud neid just jalaga segada.
Pöörasime võõrastemaja ette. Sellist häärberit nägin ma Salehardis esimest korda! Puitklassitsismi hindan ma selle stiili harukordsuse pärast kõrgelt. Siin hiilgas see oma puhtas ilus!
Kujutage ette – esinduslik palee, kuus sammast, fassaadil vasakut ja paremat kätt täpselt sümmeetriliselt rõdud, aga kõik see ime on puust, isegi sambad.
„Selle kohta öeldakse, et see on oblasti parim võõrastemaja,” lausus Kaabu, kes oli nüüd kaabu pähe pannud.
Ehk polnud mujale võimalik seada lutikaid ja salakaameraid?
„Kas te teate, kui suur on meie oblast? Ametlikult?” küsis Kaabu.
„Eh, kuidas ma teid kadestan! Saate rõdult kala püüda,” lausus sohver ja avas meile kõrge-kõrge, esindusliku ukse.
„Siin on ööbinud Kekkonen,” ütles Kaabu, kui me sisenesime.
„Kes?” imestas John eesti keeles.
„Kes?” tõlkisin mina imestuse vene keelde.
„Urho Kaleva Kekkonen, Soome president,” rõhutas Kaabu. „Temale meeldis siin väga.”
Oo, vestibüüliks oli sammassaal, kõrges laes rippus lühter kilisevate tiladega, säras nagu pärlihunnik. Veidike on nad luksusega üle pingutanud. Mitte
Ameeriklane, vn k.
Võltsparaadlikkus, potjomkinlus vn k.
Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei oblastikomitee, rajoonikomitee ja linnakomitee.
