neiu, tegi isegi saksapreililiku kniksu.
„Sava jalja6,” vastas John, suured silmad naerul.
„Sava, sava,” naeris neiu vastu.
„Sava pevsjumba,” sain minagi näidata oma keeleoskust.
Toad olid meil esimesel korrusel ja kõrvuti.
Ma poleks uskunudki, et Siberis leidub sellist luksust – voodi, suur ja lai nagu pingpongilaud, kaetud tikandtekkide ja padjakuhjadega. Aga patjade nelja nurka olid püüridesse torgatud lohud. Kuidagi biidermeierlikult kodune, soe ja väikekodanlik detail muidu vohava suursugususe juures. Tammepuust päratu kirjutuslaud, isegi kirjutusmasin Optima ühes nurgas. Sama mark, mis mul seljakotis! Istu ja hakka klõbistama. Ainult et klahvistik kirillitsas. Huvitav, kas Kekkoneni jaoks toodi kuskilt ladina tähtedega masin?
Pesemiskoht – nitševoo. Ja külmkapp täis provianti – konjakid, õlled, viinad, heeringas pealehammustamiseks, hapukurk hommikul pohmaka peletamiseks. Ja pirukad! Kuulsad vene pirukad! Kui maitsvad nad juba välja näevad!
Ei, seda kraami ära puutu! See kõik võib maksta nõnda soolast hinda, et käib jõledalt tasku pihta.
Aga kui palju üldse öö siin Obkomovskajas maksab? Hinnast pole olnud juttu. Ehk väänatakse selle kõige eest sihuke priske kopikas, et tõsta käed üles ja anna alla? Vahest ongi passid pandis? Pärast hea välja pressida – enne tagasi ei saa, kui kõik tasutud?
Parem on selle peale mitte mõelda!
Aknaid katsid rasked-rasked plüüskardinad, kenasti voldid sees nagu lained valgel merel. Siin pidid olema ka rõdud! Aga kus on siis rõduuks?
Tõesti, rõdu all voogas majesteetlik hiigeljõgi ja loksus vaikselt vastu kallast. Rõdu äärele nõjatus hulk kalapüügiriistu, paar pika ridvaga spinningut, kahv, võrk, isegi pootshaak ilmselt eriti puraka ja eluvisa eluka püüdmiseks – et oleks, millega anda talle kabelimats.
Johngi jõudis rõdule, see oli kahe numbri peale üks.
Olime sellesse luksusesse justkui vangistatud. Linna minna oli päris kauge, pealegi valitses juba kottpime öö, silmitu taeva all kostis tintja jõe vaikne rüma. Tähed ja kuu olid veel tõusmata, kella poolest oli ikkagi veel varajane õhtu.
Mida teha need pikad tunnid homse hommikuni? Päriselt neid kõiki ära ei maga, lisaks unele peaks tegevust juurde leidma.
„Ma panen sauna küdema?” ütles John.
„Sul on saun ka! Muidugi pane!”
Mul oli vaid dušš! Jälle on nad ameeriklast eelistanud!
Saun oli koos basseiniga, polegi vaja Obi karata, kus jõehaid või teab mis muud koletised võivad su jala ära kaksata. Isegi värsked kasevihad rippusid ootevalmilt seinal. Kust need on toodud? Ümbruskonnas ei kasva mitmesaja kilomeetri raadiuses ainukestki puud! Helikopteri erireisiga kaugest taigast, ah?
Duširuumis ootasid igasugu šampoonid ja muud peened pesemisvärgid, isegi kilepakendis hambahari ja pisike tuub pastat, ilmselt üheks korraks kasutamiseks.
Täismäng.
John lülitas elektriahju tööle. See oli Soome päritolu, ameeriklane tundis seda värki nagu oma peopesa.
Telekat ei saanud käima, vajuta missugusele nupule tahad, olgu puldil või aparaadil. Ikka ei võtnud valgust sisse, kuigi juhe oli ilusti seina küljes kinni.
Laskusime päratutesse ja pehmetesse, valgetesse, pitsiliste linadega kaetud tugitoolidesse, kuhu võinuks uppuda.
„Soomes räägitakse, et Tallinnas Viru hotellis on salamikrofonid, kas siin ka?”
„Kindlasti! Kindlasti kuulasid nad Kekkoneni pealt, kindlasti kuulavad meidki.”
„Ameerikas ja Soomes võib pealtkuulamise pärast vangi panna. Siis, kui selleks ei ole kohtu luba.”
„Ameerikas ja Soomes! Sa oled Venemaal, sa oled Nõukogude Liidus, John!”
„Seda küll. Aga ma olen ka Neenetsimaal. Hea küll, Jamaalimaal!” ütles John.
„Mis sellest? Kas sa mõtled, et julgeolekul on neenetsite vastu mingi aukartus, et siin peaks demokraatia kehtima? Huvitav, kas neil on eesti keele spetsialisti? Huvitav, kes neile meie jutu ära tõlgib? Huvitav…”
Uskumatu, et meie reis algas alles täna hommikul! Uskumatu, et me polnud Johniga eile veel teineteist näinudki!
KAHE SOGEGA LENIN
Brežnevi lastud karu ja Gagarini jänes. Kas John on spioon? Tundras ilma passita. Apelsinid ja piim neenetsi lastele.
Mina tõusen alati vara. Mulle kohe istus, et siin oli kell Moskva ja meie ajast mitu tundi ees.
Istusin ilmatu kirjutuslaua taha. Minu pisike, kaasaskantav Optima oli seljakotis, seljakott läbituhnimisel kurat teab kus. Siinset vene tähtedega masinat ma kasutada ei tahtnud, seega tegin märkmeid märkmikku.
Kuulsin tasast koputust uksele.
John! Kas tema ka enne kukke ja koitu üleval? Oleme siis täiesti ühte moodi!
Ei olnud John, oli hoopis Kaabu.
„Tere hommikut, Olev Andrejevitš! Ma vaatasin, et teil tuli põleb. Teie sõber magab veel, tulge, laud on kaetud,” kutsus Kaabu.
Aga kust sa vaatasid? Toaaken on ju jõe poole. Kümblesid jäises Obis? Või on siin mingid jälgimisseadmed?
Teiselt poolt – kuidas sa end nii lihtsalt vahele rääkisid? Nimme või kogemata? Kas see on mingi ähvardus või oled sa nuhinduse alal äpu?
Obkomovskaja restorangi oli šikk nagu ballisaal, ovaal, mida all ümbritses valge sammastik, üleval uhke siserõdu.
Ei, mitte balli-, vaid jahisaal!
Sammaste taga seintel kummitasid trofeed – loomapealuud ilmatu haralise ja nukilise sarvepaariga ning ulukite topised, silmad peas läikimas.
„Kas tohib, et kõigepealt teen ma teile pisikese ekskursiooni,” pakkus Kaabu, kes viisaka inimesena oli siseruumis kaabu peast võtnud. „Vaadake, selle poro lasi maha Nikita Sergejevitš Hruštšov, siin on kuldplaat ja kuupäev. Kas te teate, kes oli Nikita Sergejevitš? Muidugi teate, te olete kirjanik. Päris võimas loom, eks ole? Kirjutage ka sellest, palun! Näete karu! Ärge kartke, see ei ela. Sellele metsasaksale sai pihta Leonid Iljitš Brežnev isiklikult. Suur loom, väga suur. Päris hirmuäratav, kas pole? Kui niisugune ikka tundras vastu tuleb, siis… Näete, Leonid Iljitš ei kartnud.”
„Ma arvan, et mida suurem loom, seda kergem tabada,” arvasin mina.
„Seda küll, seda küll. Aga vaadake seda jääkaru, Juri Vladimirovitš Andropov on pihta trehvanud väiksele loomale, täpselt kahe silma vahele. Tema oli hea laskja, meistersportlane,” kiitis Kaabu Juri Vladimirovitši.
„See loom on nii nunnu, see on karupoeg. Miks ta poja tappis? Ei tea, kas neil jahipidamisluba oli?” küsisin mina.
„Milleks sulle
Siin ja edaspidi: tervitus neenetsi keeles.
