on nõnda, et mehed kannavad kinniseid kasukaid, karvkate väljaspool, naiste kasukas on eest lahti, karvkate seespool. Mehed rassivad tundras, naised küürutavad kodus, tšummis7 või tšummi lähedal. Mehed on introverdid, naised ekstraverdid, vähemalt võiksid olla.
Miks Annal on meestekasukas?
Kas meil on vähe pükstes naisi?
„Tulge, tulge, mina kostitan!” kutsus Kaabu ning naised tegidki seda.
Naised olid vastandlikud, kuid vastandlikud kuidagi eriliselt kokkusobivalt, isegi harmooniliselt.
Mõlemad olid neenetsi- ja looduskaitseliikumise eestvedajad, aga Tamara Grigorjevna oli vanem, puhastverd venelane, peale selle volüümikas, kuidagi emandalikult korpulentne, Anna kõhn nagu piitsavars.
Ulatasin Tamara Grigorjevnale Tartu Etnograafiamuuseumi aastaraamatu.
„Neenetsi ja Eesti teaduskoostöö nimel, palun!”
Kaabu võttis aastaraamatu sirvida.
Kontrollib? Või näitab, et näeb esimest korda, kuigi öösel tuhnis kotis mis hull, otsis endale ordenit?
Anna Vampõlova jaoks oli mul kilo apelsine ja kaks liitrit piima tetrapakendis, mõlemad eraldi kilekotis.
Apelsine jagati siin ainult oktoobripühadeks kõrgematele parteilastele ja suhkruhaigetele erinormi alusel, pisut kukkus ülemuste sulastelegi, kuigi lõunamaiste puuviljadega polnud muidugi priisata.
Ja lehmapiim?
Seda polnud Neenetsimaal üldse, ka mitte kõige tähtsamatel riigipühadel.
Kus siin mäletses lähim lehm? Moskvas? Loomaias?
Igatahes paari tuhande kilomeetri raadiuses ei ammunud Tjumeni oblastis keegi, ei oodanud perenaist lüpsma.
Siin oli juba tühi kilekottki tohutu väärtus ja kui sellel olid peal veel ladina tähtedega kirjad, siis lausa hindamatu. Rahvas vaatas järele, kui sa oma kilekotiga läksid…
Inimesed tahtsid olla lääne inimesed, tarbimisühiskond nakatas. Seda peamiselt filmide kaudu. Kui vähe lasti neid Nõukogude Liidu ekraanile, kuid selle näpuotsatäiest piisas.
„Poisile ja tüdrukule, väikestele neenetsitele, vitamiinid ja kaltsium,” ütlesin.
„Oi, neil tuleb täna õhtul nääripidu, mis sest, et on september,” naeris Anna ning surus apelsinid ja piima endale vastu südant – see näitas erilist tänulikkust.
Olin kingitustega täppi pannud ning selle üle oli minulgi heameel.
„Ilus kott, väga ilus kott,” kiitis Kaabu seejärel kilekotti. „Ja veel kaks tükki!”
„Välk ja pauk, välk ja pauk! Lihtsalt šikk!” rõõmustas Anna, naise lai neenetsinägu oli laia naeru täis. „Suurepärane. Nendega hakkan ma nüüd terve talve poes käima. Kui sealt oleks ainult midagi tuua.”
Seejärel kirjeldas Anna Kaabule, kuidas teda täna hommikul oli bussis mõnitatud, kasuka pärast, räti pärast, viltide pärast! „Koertele ja indiaanlastele keelatud! Mis sa tikud inimeste sekka! Käi tundrasse oma porode juurde, ära määri meie linna!” oli karjutud Anna peale.
Anna ei öelnud, kes karjuvad, kuid oli ju pikematagi selge – need olid venelased, täpsemini soveedid, kellest väga suur osa olidki venelased, mingi osa aga pidas ennast venelasteks.
Neenetsite kasvav eneseteadvus perestroika-aastatel oli kutsunud esile venelaste ägeda vastureaktsiooni.
„Mul on häbi,” ütles Tamara Grigorjevna, silmad tõsised, viimaks langetas koguni laud.
„Aah, poisirajakate tembud, ärge pange tähele. Saavad vanemaks, saavad targemaks,” rahustas naisi Kaabu.
„Ei ole poisirajakate tembud, ei ole,” vaidlesin mina. „Ma olen näinud, kuidas suured inimesed neenetsitega praalivad. Ma olen kuulnud isegi, kuidas neenetseid neegriteks sõimatakse ja ennast Ku Klux Klaniks peetakse.”
Seejärel kirjeldas Anna, kuidas talle on pimedas kallale tuldud.
„Aga nad said! Kahekesi tulid väiksemale kallale. Ja veel naisele. Esimese hoobi andsin ma põlvega munadesse, seejärel virutasin teisele sirge peoga kuklasse, siis väänasin tal käed selja taha,” rääkis Anna ja ma kujutasin ette, kuidas nääpsuke naine suurte mehemürakatega võitleb.
„Oleks tulnud miilits kutsuda,” õpetas Kaabu.
„Miilits on nendega mestis,” sõnas Anna. „Kui see, kes munadesse sai, põlvili ja küürus maas oigas, sain ma plehku.”
„Kes nad olid?” küsisin mina.
„Mina ei tea, kes nad olid, igatahes ei olnud nad neenetsid,” vastas Anna.
„Mis nad tahtsid?” jätkasin mina.
„Kasukat tahtsid. Kõik vene röövlid tahavad neenetsi kasukat, Moskva turul maksab see mitu tuhat rubla,” vastas Anna. „Ja võib-olla tahtsid pealekauba natuke vägistada kah.”
Just sel momendil astus söögisaali John.
„Otsisin sind igalt poolt. Mõtlesin, et oled üle Obi ujunud,” ütles ta.
„Nyimyi ka… nyimyi dyanta käywey ngey,”8 teretas Anna Johni.
„Nyimyi, nyimyi,” vastas John.
„Mida nad räägivad?” küsis Kaabu vene keeles.
„Teretavad,” tõlkis Tamara Grigorjevna.
„Kas ma saan täna oma passi kätte?” küsis John seejärel eesti keeles, mina panin selle ümber vene keelde.
„Passid? Ärge passide pärast muretsega. Passidega on kõik okay, nagu ameeriklased ütlevad,” sõnas Kaabu.
„Okay?” täpsustas John.
„Okay,” kinnitas Kaabu.
„Siis on okay, kui on okay,” okeitas John.
Viskasime vatid selga ja väljusime. Kahvatu kuu kumas uduses taevas, hiigeljõgi auras. Septembri keskel valitses veel pärast kümmet hommikul hall hämarus, polaaröö lähenes.
Lund oli juurde sadanud, eile porisegune valgevaip valendas täna piimjana.
Ülemuste must Volga ootas trepis. John paigutati tema vastuseisust hoolimata esiistmele, Tamara Grigorjevna, Anna ja mina pugesime taha.
Väljusime autost keskplatsil, laudpõrand oli porine ja kummis, tundratuul ulus.
Inimesed uudistasid meid põnevil silmi, tundus, et kõmu välismaalastest on lahti läinud. Või visati pilk mustale limusiinile, mis Obi kaldal oli ju harukordne nähtus.
Keskplats oli sadade kilomeetrite ulatuses ainus küngas muidu laudtasasel tundramaastikul. Selle ühes
Kaug-Põhja rahvaste püstkoda.
Tervitus neenetsi keeles.
