notation>Kui olin esimest korda ungari keele tunnis, ei uskunud ma sugugi, et selle keele selgeks saan. Õigupoolest ei näinud ma selleks vajadustki, kuna välismaale õppima, tööle või elama minek ei kuulunud minu plaanide hulka. Siiani olin elanud 18 aastat vanematekodus Lõhaveres Viljandimaal ja kuus aastat ülikoolilinnas Tartus – pere ja sõbrad ikka turvaliselt läheduses.
Et ma aga ungari keele tundi sattusin, juhtus tänu sellele, et pidin valima eesti filoloogiale lisaks mingi teise eriala, ning kuna ungari keel ja kirjandus tundus õppetoolis pakutavast kõige huvitavam, siis valisingi selle. Ühes tunnis tuli jutuks Ungari loodus, nimelt et seal kasvavad tamme- ja pöökpuumetsad. See fakt oli minu jaoks esimene võlusõna, mis kõrvu kikitama pani ja minus ülepea mingisugust Ungari-igatsust tekitas. Mitte et kodused sega- ja okaspuumetsad mulle armsad poleks… aga muinasjutuline pöök – see oli miskipärast piisav põhjus, et Ungarisse ihaleda. Seda pean mina näha saama, mõtlesin toona, uskumata siiski, et asi teoks saab.
Kaks aastat hiljem lõi jalgrattaavarii mu elu paariks nädalaks füüsiliselt ja väljakannatamatult pikaks ajaks ka hingeliselt rööpast välja, nii et tuiasin mitu kuud ringi nagu vatis ega tundnud millestki enam õiget rõõmu. Just siis haarasin kinni võimalusest oma elu põhjalikult muuta ja kandideerisin Budapesti ülikooli eesti keele lektoriks.
Muidugi haaras mind paar kuud hiljem positiivset tulemust kuuldes hirm – kartsin, kuidas ma üksinda hakkama saan. Väike eestlanna ihuüksi kümnemiljonilise elanike arvuga Ungaris, ilma teadmisteta oma uue elupaiga kohta, ilma sõpradetuttavate ja isegi ilma korraliku keeleoskuseta!
Loomulikult üritasin enne Eestist lahkumist palavikuliselt tasa teha puudujääke oma ungari keele oskuses, sest praktika puudumise tõttu olin pärast kaht aastat keeletunde ikka veel algaja.
Mu tõeline armastus Ungari ja ungarlaste vastu lõi lõõmama siis, kui olin Budapesti kohale jõudnud. Sattusin nimelt sellisesse keeleõpperühma, kus tund ei seisnenud paljalt keeleoskuse arendamises, vaid hõlmas ka maatundmist ja kirjanduskursust. Viiekümnendates aastates ülienergiline, nooruslik ja teadmistest pulbitsev õpetaja Judit rääkis ungari kultuurist ja ungarlusest nakatava armastuse ja veendumusega, nii et mul hakkas oma puuduliku hariduse pärast piinlik. Õige pea avastasin, et Ungari uurimine ja kogemine on muutunud minu lemmikajaviiteks. Mida rohkem ma oma uut kodu ja kaasmaalasi tundma õppisin, seda enam hakkasin neid armastama ja seda paremini end Ungaris tundsin. Imelikul kombel ei olnud mul sugugi kohanemisraskusi, oleksin just nagu koju tulnud.
Oma raamatus raban ungari kultuuri põhjaliku tundmaõppimise nimel ungaripäraseid töid teha, reisin ja matkan läbi enamiku Ungari piirkondi ja lisaks ka tükikese Rumeeniast, mis kuulub täie õigusega minu Ungarisse, ning söön, korjan ja valmistan peaaegu kõiki ungari vilju ja roogasid. Kõik erinevad juhtumid muudavad mind, juhuslikult maale saabunud välismaalast, mingis mõttes Ungari pärismaalaseks. Mis teeb selle maa mulle nii koduseks? Neid armsaid ja meeldejäävaid juhtumeid ja killukesi oma Ungari-elamusest jagan meelsasti lugejaga.
MAAD HÕIVAVA VÄLISMAALASE JUHTUM
Kui lennuk pilvede kohalt alla laskub, näen laia linti. „Missugune imelik maantee,” mõtlen ma. „Nii lai, ja ei ühtegi autot!”
Oma naiivsele võrdlusvälgatusele mõtlen muiates korduvalt, pannes selle enda esimese lennuelamuse arvele. See, mida ma ülekohtuselt maanteeks pidasin, oli Doonau jõgi (ungari keeles Duna).
Kuid ega ma tegelikult palju eksinudki, Doonaud võib pidada Budapesti peatänavaks küll.
On 20. august 2005. Eestis tähistatakse taasiseseisvumise 14. aastapäeva ja ajalehtede esiküljel on Copterline’i õnnetus Tallinna lahel, mina aga tunnen end oma esimesel Ungarimaa hõivamise päeval veel üsna ebakindlalt, ehkki seljataga on minu elu esimene lennureis ja ümberistumise-eduelamus. Ikkagi kohal, elus ja terve. Pagasi kätte saanud ja turvatsoonist väljas, silman Krisztat – oma endist ungari keele õpetajat Tartust, kelle nelja-aastane lektoriaeg Eestis on hiljuti läbi saanud. Ta on tumedajuukseline nagu ungarlasele kohane. Krisztat (õigemini Krisztinat) võiks igas olukorras iseloomustada ungari väljendiga talpraesett ehk taldadele kukkunud. See kehtib ka ungarlaste kohta üldiselt – nad on alati olukorra peremehed ega tavatse pead kaotada. Kriszta sarnanebki natuke oma lemmiklooma kassiga, liikudes pehmelt ja nõtkelt, ning on vähemalt sama isepäine. Mulle teeb siirast heameelt, et mul on Ungaris üks „oma inimene” varnast võtta – just tema on see, kes kehastab sidet mu eluga Eestis ja hoolitseb selle eest, et ma alguses päris üksi ei oleks.
„Isten hozott!” hõikab ta tervituse asemel – see tähendab umbkaudu ‘Tere, jumalime’, kuid sõna-sõnalt ‘Jumal tõi sind kohale’. Poetan end kohvriga kohmetult tema ette ja piidlen umbusklikult ümberringi musitavaid ungarlasi – pelgan, et ka mina langen musitamise ohvriks. Õnneks aga Kriszta ei harrasta seda minu jaoks võõrastavat kommet sõpru-tuttavaid põsele musitada, ta on hoopis kaisutaja ja selgakloppija tüüp. Ilmselt on see komme tal Eestis elatud aja jooksul omandatud ja mulle see sobib.
Lennujaamas on kohal ka mu tulevase korteri omanik ja kolleeg Zsuzsa, kelle nimi on samuti hoopis pikem – Zsuzsanna. See nääpsuke poisipeaga naine on mulle lahkelt autoga järele tulnud, et mind uude koju toimetada. Rõõmustan, kui kuulen oma kaheliikmelise saatjaskonna omavahelises jutuajamises tuttavaid sõnu nagu egyetem (ülikool), lakás (korter) ja teisi. Mu rääkimisoskus on veel kehvake, ungari keelekeskkonnaga pole ma suurt kokku puutunud. Loomulikult kõnelevad nad palju kiiremini, kui võrrelda keeletundides hoolikalt lauseid kokku seadvate tudengite pingutatud dialoogidega. Aegajalt halastab Kriszta mulle ja seletab sekka ladusas eesti keeles midagi möödavuhisevate võõraste objektide kohta või jagab mulle Zsuzsalt kuuldud infokillukesi mu edasisest eluolust, millest ei jää meelde muidugi suurt midagi. Olen tulvil uusi elamusi ja vahin päranisilmi autoaknast välja.
Esimene mulje Budapesti saabujat võib-olla väga ei rõõmusta, sest teekond Ferihegyi lennujaamast kesklinna kulgeb läbi balkanliku äärelinna, mille kohta võiks üldiselt öelda räämas ja kuhtunud. Peale kõrgete paneelmajade on tee ääres ka aiaga maju, aga neilt koorub värvi ja julgustavalt nad ei mõju. Aeg on siin justkui seisma jäänud. Rõõmustan, kui keskuse lähenedes muutub linna ilme palju sõbralikumaks ja arhitektuur suursugusemaks.
Juba Eestis olen Kriszta antud linnakaardilt välja uurinud, et vahemaa mu tulevase kodu ja töökoha vahel on umbes 500 meetrit ning et kusagil läheduses asub ka Pál-tänav, kunagise kohustusliku raamatu „Pál-tänava poisid” nimeandja. Jõuame poole tunni pärast kolmekorruselise kollase maja ette pärale. MAGYAR RÁDIÓ (ehk Ungari Raadio), kuulutavad tähed maja fassaadil, mille ette me seisma jääme.
„See kellaga maja! Sinna lähemegi!” ütleb Kriszta ungari keeles.
Teen oma esimese möödalaskmise paljude seas – võtangi suuna raadiomajale, mille sissekäigu kohal ripub tõepoolest kell.
„Hahoo, üle tee, sinnapoole!” hüüab Kriszta.
„Ahah,” punastan pisut ungari keele trikitamise peale. Minu esialgne sihtmärk oli selles mõttes loogiline, et sõna órás ehk kellaga tähendab nii kellaga varustatut kui ka kellasseppa. Raadiomaja vastas oleval majal, millest saab minu kodu, on ka tõepoolest kiri órás, selle välisukse kõrval asuvas äris töötab kellassepp. Mina aga tõlkisin kuuldu sujuvalt kellaga varustatuks, sest raadiomaja kell hakkas enne silma.
Esimene piinlikkushetk möödas, imetleme luuderohtu mattunud sisehoovi, mis on Budapestis selliste 1930ndatel ehitatud majade visiitkaart.
„Need kolm akent on sinu omad,” viipab Zsuzsa käega kuskile kõrgusse.
Tarin oma 20-kilose kohvri kolmandale korrusele, uks avaneb ja ma vaatan otsa enda hinnangu kohaselt lühtrile. Igatahes on see üks pirakas valgusti! Väike ringkäik korteris – kaks avarat tuba, köök, seletused Ungaris
