mõned tornid. Praegune beežikas, lihtsamaid baroki- ja neobaroki jooni kandev loss ehitati varasemate plaanide alusel uuesti üles pärast Teist maailmasõda. Eesti baroki tuntuimast esindajast Kadrioru lossist on see ehitis tunduvalt suurem ja ka suurejoonelisem. Hoone keskosa kroonib kuppel ja esikülgi ehivad valged sambad. Lossi tiivad seovad üheks tervikuks hoovid, väravad ja sammaskäigud. Luusimist ja avastamisrõõmu on kuningliku elupaiga ümber küll ja küll.
Üritan Krisztat rahvamurrus mitte silmist kaotada, mis aeg-ajalt nõuab tõelist pingutust. Laat on suuremat sorti messi mõõtu, seda otsast lõpuni läbi käia on lootusetu ettevõtmine. Mäenõlval ülespoole lookleva tee äär on tihedalt müügilaudadega palistatud, letid on lookas kõikvõimaliku kohaliku käsitöö all: must keraamika ja maalitud keraamika, pitsid ja satsid, vilepillid ja parmupillid, nahk ja nikerdused, sepised ja klaasimaalid, ehted ja relvad. Valik on enam kui külluslik. Kui vaid raha oleks, varustaks end joonelt võluva lauakeraamika ja lihtsakoelise eheda tekstiilikaubaga. Kui mõne leti juures peatuma jääme, hakkavad kauplejad kohe sõbralikult oma kraami pakkuma. Liiga pealetükkivad nad õnneks ei ole, keegi ei hõigu ega võimle, sest kundesid voorib ilma selletagi lakkamatult.
„Väike vilepill neiule, või äkki hoopis parmupill?” küsib päevitunud noormees avalalt naeratades, kui ma pille silmitsedes seisatan. „Tahate proovida?”
„Jaa!”
Kaupmees näitab ja seletab, kuidas parmupill töötab, nii et pärast lühikest proovimist saangi pillist hääle välja. Kuigi see Aasiast pärit instrument on rahvapill ka Eestis ja paljudes teistes riikides, ei ole ma seda varem mängida püüdnud. Parmupill teeb huuled ja hambad hellaks ja see mõnus vibratsioon jääb suule veel tükiks ajaks, kui Krisztaga edasi sammume.
Lossi sopilistesse õuedesse mahuvad ka lavad esinejatele ja väliköögid ungari hõrgutistega. Just sel hetkel algab minu sissejuhatamine kohalikku kulinaariasse.
„Kas kürtőskalács’it sööme?” küsib Kriszta.
„Mis see veel on?”
„Kohe näed.”
Ühe leti taga küpsetavad valgete mütside ja sinisekirjaliste põlledega sihvakad preilid, palged kuuma ahju paistel õhetamas, imelikku toru. Astun lähemale ja uudistan uhkete kooldus vuntsidega lõbusailmelise härra käes puust rullil küpsetatud saia, mida vastavalt maiasmoka soovile veeretatakse kas kaneelis, kreeka pähkli purus, kookoses või vaniljes. See on kürtőskalács ning toitev maius valmib tänulike gurmaanide silme all kas lahtistel sütel või tavalisemas elektriahjus. Ning soojalt maitseb see ülihästi: nagu krõbe kaneelirull. Iga ostja saab väärt palaga kaasa sooja naeratuse ja muheda kommentaari.
„Kas see on päris ungari maius?” pärin Kriszta käest.
„Noh, tegelikult on see pärit Transilvaania ungarlaste, székely’de juurest. Aga meil müüakse seda suuremate laatade ja ürituste ajal,” selgitab ta.
„Ma olen székely’dele väga tänulik!” mõmisen, suu kaneelist saia täis.
Murrame teed rahvamassist väljapoole ja longime turistilõksude juures ohtraid peatusi tehes üle Kindlusemäe lossi juurest Viini värava poole. Just selle värava kaudu pääsesid kroonitud pead Kindlusemäelt Viini viivale maanteele.
Esimeste, soojade augustinädalate jooksul uitan aega viites ringi ka Margiti saarel, mis on väike oaas keset Doonau jõge, täis varjulisi jalutusteid. Vaikuseelamus on harjumatus suurlinnamüras mõnusalt kosutav. Margiti saar on kaks ja pool kilomeetrit pikk ning suhteliselt kitsas. Et ma just sinna läheksin, on Kriszta mõte.
„Käi saar otsast lõpuni läbi ja kirjuta mulle ungari keeles, mida sa nägid,” annab ta mulle ülesande, et ma ühest küljest vaatamisväärsustega tutvuksin ja teisest küljest keeleoskust arendaksin.
Margiti saar on aga nii sopiline, et selle kloostri varemed, kus saarele nime andnud kuningatütar oma lühikeseks jäänud elu veetis, leian alles paar aastat hiljem ühel piknikul. Saar on tänapäeval ideaalne paik pallimängudeks ja piknikupidamiseks, sest muidu puurikkal alal on ka kenasid päikselisi välusid, kus end mõnusasti sisse seada.
Pärast Margiti saare avastamist vallutan ka lähima mäetipu, milleks on Gellérti mägi üle jõe Buda poole peal, kohe Doonau kaldal. Ka Gellérti mägi pakub õdusaid parke, salapäraseid soppe, vaateid sudusele Budapestile ja varju, kui on tahtmist kivisest ja kärarikkast linnadžunglist natuke looduslikumasse paika pageda. Jätan meeldivad kohad kenasti meelde, et neisse vajadusel tagasi pöörduda. Mul pole ju vaja kiirustada nagu turistidel, kes peavad oma Budapesti-külastuse paari päeva sisse suruma. Mul on aega oma uut kodulinna tundma õppida.
See, et ma olen kohal kolm nädalat enne õppetöö tegelikku algust (kool algab alles septembri teisel nädalal), on jällegi Kriszta soovitus, kelle arvates läheb just nii palju aega, et kultuurišokist üle saada. Ma ootan ja ootan, aga kummalisel kombel mingit šokki ei tulegi. Väiksed erinevused ja üllatusmomendid suudan kiiresti ületada ja kohanen kergesti. Pealegi on leitud erinevused pigem positiivsed: mind üllatab, kui avatud ja soe on ungari kultuur minu kui võõra suhtes. Võib-olla tänu headele inimestele, kes mind igal sammul on ümbritsenud ja toetanud?
Tegelikult ei ole ma nii suure toetajaskonnaga harjunud ja valmistun endamisi suureks ellujäämisvõitluseks. Kuid mind võetakse igal pool, ka ülikooli õppetoolis, väga hästi vastu. Nii kolleegid kui ka tudengid on algusest peale abiks nii keelelises mõttes kui ka igal teisel võimalikul moel. Õppetoolis saab alguse näiteks mu tutvus Mártaga, kellest kujuneb üks minu paremaid sõpru. Vajalikest ametkondadest tüürib mind valutult läbi ülikooli soome lektor Virpi. Räägime temaga alguses inglise keeles, aga kui ma mõne kuu möödudes juba lootusetult palju ungarikeelseid sõnu hulka segan, otsustame kohalikule keelele üle minna. See on meievahelise suhtluse keeleks tänini, sest nii imelik, kui see ka pole, ei oska mina soome ega Virpi eesti keelt.
Et oma ebakindlat keeleoskust kosutada ja arendada, otsin kohe õppeaasta alguses üles ungari keele lektoraadi filosoofiateaduskonna. Punastest tellistest neljakorruselise maja kolmandale korrusele trampinud, jään kõrge valge ukse ees seisma ja proovin kokku seada sellise küsimuse, milles ma võimalikult vähe vigu teeks. Koputan ja astun areldi sisse. Kolm sooja silmapaari pöördub minu poole ja ma kokutan närviliselt:
„Tere päevast! Ma olen eesti keele lektor ja tahaks ungari keelt õppida. Millal tunnid algavad?”
„Oi, te olete küll varajane!” tuleb sõbralik vastus. „Tasemetestid on nädala pärast, tulge siis tagasi!”
Uh, ei olnudki nii hirmus! Hõikan „köszönöm!” ja, lubanud kindlasti tagasi tulla, lipsan kergendunult uksest välja.
Ainus asi, mis Ungaris hirmsat on ja mul vahel tõepoolest närvi mustaks ajab ja tuska teeb, on ametkondade tohutult keeruline asjaajamine. Kohutavalt võtavad aega kõige elementaarsemad asjad nagu internetiühenduse hankimine või pangakaardi vormistamine, rääkimata bürokraatiakunsti suurimatest šedöövritest nagu elamisluba või haigekassakaart – viimase saamiseks tuleb esitada elukohatõend, tööleping, isikutunnistus, tõend sotsiaalmaksu tasumise kohta ja mis kõik veel. Sageli ei ole ametnikud ise ka päris kindlad, kas ja millised paberid taotlejat dokumendi vormistamisest veel lahutavad. Igaks juhuks ei tehta asja liiga lihtsaks, muidu võib äkki jääda mulje, et nad ei tee oma tööd piisava vaevanägemisega.
Kui ma esimest korda kodakondsus- ja migratsiooniametisse lähen, küsib ametnik minu käest üllataval kombel…
