(viis protsenti), kreekakatolikke ja vähem muid kristlasi.
Loomulikult ei ole kõik usklikud iganädalased kirikus käijad. Palju on neid, kes käivad teenistustel või missadel vaid oluliste pühade ja sündmuste puhul. Kuna kolm neljandikku Ungari inimestest peab end usklikuks, siis rõhutavad kristlikke väärtusi ja nende au sees pidamist ka valimiskampaaniad.
Usklikke toetab riik ka nii, et Ungaris tähendavad kristlikud pühad Eestiga võrreldes lisapuhkepäevi. Näiteks ülestõusmispühadel on vaba ka esmaspäev, mil eesti inimesed on juba tööl tagasi, sama kehtib nelipühade kohta. Nii tekkivaid pikki nädalavahetusi kasutavad ungarlased tavaliselt perega reisimiseks.
Huvitav on see, et erinevad kirikud peavad hulgaliselt ka koole ja kultuuriasutusi. Kirikukoolid on väga populaarsed ja kõrge tasemega, neis õppida on prestiiži küsimus. Loomulikult ei seisne sealne haridus ainult kirikudogmade tutvustamises, vaid õppekavas on muuhulgas ka evolutsiooniteooria. Kirikukogukondadel on tavaliselt oma ajaleht, suurematel isegi oma kirjastus.
Ungari põhiseaduses on kirjas, et kirik on riigist lahutatud ja kõigil on õigus praktiseerida vabalt valitud usku. Ungaris on maksumaksjatel võimalus annetada üks protsent oma aastasest maksukoormast vabalt valitud kirikule, mitte otse riigiaparaadile. Nii mina kui mu tuttavad kasutame seda võimalust usinasti.
Ristiusu tähtsamat rolli riikluses näitab kas või see, et kui Eesti riigi hümn palub jumala abi alles kolmandas salmis, siis Ungari oma algab sõnaga ‘jumal’. Mõlemas riigis palutakse jumalalt rahvale õnnistust, abi vaenlase vastu võitlemisel ja paremat saatust. Peale hümni, mis on loodud ligi viiskümmend aastat varem kui Eesti oma, 1823, on ungarlastel veel teisigi pühasid laule: üks neist on palve Neitsi Maarjale, et ta madjareid ei unustaks ja nende üle valvaks.
Maarja nime võib leida ka kohanimedes: Makkosmária, Márianostra, Máriapócs (Eestis on ka sääraseid kohti: Maarja-Magdaleena, Väike-Maarja) ja paljudes paikades seisavad Maarja kujud, mis Eestis on haruldased. Mõnel Neitsi Maarjat kujutaval kunstiteosel arvatakse olevat üleloomulikud võimed. Näiteks Transilvaanias, põlisel ungari alal Rumeenia piirides, on Csíksomyló kirikus oleva kuju jalgu puudutades inimestel kombeks midagi soovida.
Ungaris on palju ka Kristuse Kolgata teekonda kujutavaid skulptuurirühmi, mida nimetatakse kálvária’teks ja mida Eestis üldse ei kohta. Need asuvad tavaliselt mäekallaku peal, mille tipus on ristilöödud Kristuse kuju. Kahel pool mäkke viiva tee ääres seisab aga neliteist sammast, millel on kujutatud erinevad stseenid Jeesuse kannatusterikkast ristisurmast alates sellest, kui Pilatus ta surma mõistab ja lõpetades sellega, kui ta kaljuhauda pannakse.
Mul on hea meel, et olen Ungaris leidnud hulgaliselt inimesi, kellega usust rääkida. Eestis ei tundunud see nii lihtne ja loomulik. Ristiusk, mis on Ungaris juba üle tuhande aasta vana, annab kogu kohalikule kultuurile teatava raami. Kindlasti aitab kristluse ja piibliloo tundmine mul kogu ungarlust paremini mõista.
VENNASKONNAGA LIITUMISE JUHTUM
Pärast magistritöö lõpetamist, mis kestis viis intensiivset kuud ja kurnas must välja kõik elumahlad, premeerin end jalgrattaga. Olin ju rattaomanik tegelikult ka Tartus, kuni üks ettevaatamatu autojuht mulle ja mu sõidukile vigastused ja hinge pikaajalise hirmu tekitas. Rattasõiduisu kadus kaheks aastaks.
Aga Budapesti rattateid nähes lööb vana armastus taas lõkkele ja nii valin tehtud töö eest auhinnaks välja ühe kena ruuge isendi Schwinn-Csepeli perekonnast. Mulle on tähtis, et uus lemmik oleks pärit Ungarist – seda Csepeli nime kandvad stiilsed linnajalgrattad, kenad naistekad ning popid triki- ja maastikurattad ka on.
Õnneks tekib jalgrattateid üha juurde ja samuti tekib juurde rattureid. Et ka autojuhtide tähelepanu ratturitele tõmmata ja kergliikluse eeliseid demonstreerida, on juba üle kümne aasta Budapestis korraldatud ühisväntamist Critical Mass. Kõige rohkem on sellest korraga osa võtnud 80 000 inimest.
„Mis sa arvad, kui palju inimesi Budapestis korrapäraselt jalgrattaga sõidab?” uurin ühe oma veendunud rattasõbra, sakslanna Kati käest, kes on valinud ka tööl käimiseks ühistranspordi asemel jalgratta.
„Just lugesin kuskilt, et kümme protsenti Budapesti elanikest, ja kogu riigis on see protsent veel suurem, lausa 40,” on Kati imekspandavalt hästi informeeritud.
„Nojah, mis neil viga kuskil väikses linnas või maal. Seal oleks mina ka palju julgem.”
„Siingi on juba päris hea. Minu tänaval on ka verivärske rattatee,” rõõmustab alati optimistlik Kati. „Igal pool on ju suund sinnapoole, küll Ungari ka teistele järele jõuab!”
„Mõned teed on jah päris head, ükskord sattusin täitsa juhuslikult isegi EuroVelo marsruudile. Ma ei teadnudki, et selline olemas on!”
„See on piki Dooanaud Szentendre poole, eks?” on Kati sellestki teadlik. „See lõik meeldib mulle ka hirmsasti, eriti osa, mis suurvee ajal läbimatuks muutub, ilus metsaalune!”
„Ümber Balatoni on ka kuuldavasti rattatee, nii et saaks paari päevaga tiiru peale teha. Selle peaks ka kunagi ette võtma, kui rohkem aega on,” unistan ma.
„Aga kui on vähem aega, siis saab sõita ümber Tisza järve Ida-Ungaris ja Velence järve Budapestist loodes. Seal on rattarajad välja ehitatud. Päris hea nädalavahetuse veetmise võimalus ju! Eriti, kui juba ujuda ka saab,” on Katil kohe plaan varuks. „Nii et ei ole see olukord nii halb midagi.”
Et Budapest rattanduse alast arengut oluliseks peab, näitab seegi, et peale laieneva teedevõrgu tahetakse luua ühtne laenutussüsteem, nagu seda võib juba näha mitmel pool maailmas (Pariisis, Barcelonas, Londonis, Montrealis ja mujal). Plaanide kohaselt võib erilise kujundusega rattaid kaardisüsteemi alusel laenutada 2011. aasta juulikuust. Eesmärgiks on vähendada autoliiklust ning pakkuda odavama ja keskkonnasõbralikuma liiklemise võimalust nii kohalikele kui turistidele. Tuleb end vaid registreerida ja juba saabki kesklinnas tihedasti paiknevatest jaamadest sõiduki valida. Registreerimiseks peab maksma ühekordse tasu, mis lubaduste kohaselt on 5000 forintit (umbes 300 krooni, 20 eurot) ja ongi kasutusluba olemas. See on kaks korda odavam kui praegu täiskasvanu ühistranspordi kuupilet!
Ilmselt ei vahetaks kõik pool miljonit autojuhti, kes iga päev Budapestis liiklevad, oma sõidukit traateesli vastu, nagu jalgratast ungari keeles naljatamisi kutsutakse – aga kui väikegi osa neist nõnda teeks, aitaks ehk seegi kesklinna liikluskoormust vähendada. Euroopa Liidu toetusega valmiv laenutussüsteem oleks esimene selline Kesk-Ida-Euroopas ja läheb maksma pisut üle miljardi forinti ehk ligikaudu 59 miljonit Eesti krooni. Algatus on igatahes hea ja sümpaatne, on, mida oodata. Siis ei pea iga kord ratast kolmandalt korruselt alla ja pärast uuesti üles tarima, kui linnas natuke tiirutada tahaks.
Seni aga sõidan oma sõpradega suviti mööda Ungarit. Õigupoolest saan tänu rattale hulga sõpru juurde. Nimelt juhtun kord keset suurt suve õppetooli koopiamasina juures kohtuma oma kolleegi Mártaga. Márta on kuuekümne ligi, üdini sõbralik ja hea inimene, kes isegi oma vaenlastele ei suudaks halba soovida, juhul muidugi, kui tal oleks vaenlasi. Ta õpetab ülikoolis handi, soome ja mari keelt ja erinevaid soome-ugri keeleteaduse kursusi.
„Noh, juba tagasi, kuis siis nii?” imestab ta, teades, et ma äsja Eestisse lahkusin. Seletan talle, et Eestis pole mul kuskil olla, vanematekodus on meid suviti nii palju, et ei mahu kõik äragi, ja muud kodu mul Eestis pole – Budapestis on vähemalt oma tuba, oma luba.
„Ja mis sa siis teed siin?” uurib ta edasi.
Räägin talle, et valmistan sügisesi kursusi ette: „Teen mõned e-kursused, et nii palju tunde poleks.”
„Ohoo,”
