te just jalgrattaga matkate?” uurin ühe säärase peatuse ajal Kuksi käest.
„Sest nii saab inimlikus tempos ringi vaadata ja inimestega rääkida, pole seda meeletut ühest punktist teise kihutamist,” seletab Kuksi, suu heameelest kõrvuni, et saab jälle teel olla. „Me oleme juba kogu Ungari läbi käinud, siin ikka jätkub põnevaid kohti, mida avastada. Ja autoga ei saa igale poole ligigi.”
Pärast tagasihoidlikku 35 kilomeetrit lööme õhtu saabudes laagri üles Balaton-felvidéki (Ülem-Balatoni) rahvuspargi piiril kellegi maisipõllu servas. Tugevnev vihmasabin ja tuuleiilid ajavad meid varakult telkidesse, nii ei saagi me päevamuljeid jagada. Kuulame välguvalgusel piiskade kobinat ja vähkreme hommikuni kaunis unetult.
Hommikul on sadu õnneks üle läinud ja esimeseks peatuseks saab Väike-Balatoni linnuparadiis. Kuigi järv on üsna tilluke, on see koht, kus pesitseb enam kui sada linnuliiki. Parasjagu niidetakse paradiisis küll suure mürinaga heina, nii et suurem osa linde ootab ilmselt kusagil roostikus rahulikumaid aegu, aga mõnda liiki õnnestub näha ka. Katalin, endine metsnik hüüdnimega Kati, õpetab mulle nende ungarikeelseid nimetusi.
„Szárcsa,” näitab Kati mulle musta, terava heleda noka ja valge otsmikuga lindu, kes luikede ja partide vahel ujub. „Kuidas see eesti keeles on?”
„Ee… lauk vist, aga ma pean järele vaatama.”
„Siin on muidu haigruid ja tuttpütte ka,” teab Kati, „aga nad on väheke kartlikumad. Kahju, et just praegu heina niidetakse!”
Siis tehakse ettepanek minna pühvlireservaati.
„Ma ei teadnudki, et Ungaris on pühvleid! Kuidas nad siia sattusid?” küsin Kati käest, kes on looduse teemadel hindamatu infoallikas.
„Ega seda päris täpselt teatagi, mõned arvavad, et pühvlid tulid juba koos maahõivamisega, teised seovad nende tuleku türklaste ajaga,” selgitab Kati.
Pühvlid on kogukad ja liiguvad aeglaselt, kiirustamata. Mõni möriseb oma pühvlikõrist nagu rooste läinud udupasun. Sümpaatsed loomad, ainult piirdetarast väljapool nende pruunikasmustade hiiglastega kohtuda ei tahaks. Reservaadis on ka kari ungari halle veiseid. Nemad on pühvlitest heledamad ja nende sarved on veel võimsamad.
„Mis nende veistega tehakse, kes siin on?” uurime ühe talitaja käest.
„Lihaks lähevad, restoranidesse,” poetab ta mokaotsast. „Halli veise liha olevat palju hõrgum ja mahlasem kui muu veiseliha.”
„Aga kas pühvlite piimaga ei tehta midagi? Sellest saab ju mozzarella’t teha,” teab Kati.
„Selleks on eraldi seadmeid, lube ja muud vaja. Paraku ei tasu see ära,” nendib talitaja.
Hüvastijätuks silitan eraldi aedikus olevat halli vasikat. Sääraseid toredaid loomakesi võiks isegi Eestis pidada, nad pole ilma suhtes eriti nõudlikud.
Läbi külade sõites teeme aeg-ajalt peatusi, et oma veevarusid täiendada. Säärase leitsakuga on janu suur ja vesi soojeneb kiiresti. Kui mõnes kohas avalikku kaevu ei ole, tuleb juttu teha kohalikega. Inimesed on Ungari külades lahked.
„Kust tulek ja kuhu minek?” uurivad tädid ja onud tavaliselt.
Vastust kuuldes löövad nad tavaliselt imestusest käsi kokku.
„Taevake, annab ikka vändata!”
Külainimesed on varmad ka teed juhatama ja ööbimispaika soovitama. Et me ei peatu kämpingutes, vaid telgime metsikult, tuleb hoolikalt kohta valida.
„Meil on juba ette tulnud, et kui küla on liiga lähedal, on öösel vargad käinud,” räägib Kuksi, „aga see on õnneks siiski erand. Kõige parem oleks kuskil veekogu lähedal, siis oleks pesuvesi kohe võtta. Aga kui see ei õnnestu, pole ka midagi katki!”
„Peaasi, et hommikukohvi jaoks vett oleks,” panen oma prioriteedid paika.
Üks minu uutest tuttavatest, Klára, keda kutsume hellitlevalt Kláriks, on varajase ärkamisega ja saab kohe mu sõbraks sellega, et ta serveerib meile hommikukohvi telki.
„Säärast teenindust pole isegi kõigis hotellides mitte,” täidab mind palav tänutunne.
Tänulik olen ka oma maastikurattale, mis mind pisut hõlpsamalt üle kaljusse raiutud ning kiviklibu ja liivaga kaetud tee aitab. Maanteeratast tuleb sellisel pinnasel käekõrval lükata. Maastikuratas, maanteel ehk veidi aeglasem, kulub minu rõõmuks siin täitsa marjaks ära. Nagu ka head pidurid, käiguvahetus ja julgus. Õnneks möödub kogu meie retk ilma kukkumisteta ja ka kummi ei tule kordagi vahetada.
Kui leitsak liiga tegema hakkab, pole Ungaris eriti keeruline leida mõnd randa või spaad, kus hinge tõmmata. Ühe terve päeva oma rattamatkast veedamegi Zalaszentgróti spaas, sest päike kuumab armutult. Meie seltskonna enamus eelistab üksmeelselt ujumist ravivees ligunemisele, nii et tiirutame ujulas nii palju, kui keegi jaksab, mängime puude varjus lesides ungarikeelset sõnamängu, mugime tulikuuma rasvast lángos’it, rüüpame külma õlut ja tunneme end muidu hästi.
„Tegelikult võikski rattamatk seisneda mäest allaveeremises, ujumises, söömises ja telgis magamises,” mõmisen rahulolevalt, suu lángos’it täis.
„Tõusud pole ka pahad, sest siis tead, et varsti tuleb langus,” arvab Márta.
Kuigi matka lõpuks, nii pärast 250. sõidetud kilomeetrit, hakkavad mu jalad tõrkuma ja turi tulitab, on mu meeleolu päikseline ja pilvitu.
„Noh, kas oli hea natuke tööst ja arvutist eemal olla?” uurib Márta viimasel matkapäeval. „Ega sa ei kahetse, et omale mõned vabad päevad näpistasid, töönarkomaan, nagu sa oled?”
„Sugugi mitte, mul ei tulnud töö ega arvuti meeldegi,” olen lõõgastuse ja vahelduse eest tänulik.
„Tuled järgmisel suvel jälle matkale?” küsib Klári, kui Keszthely jaamas rongi ootame, et tagasi pealinna sõita.
„Muidugi tulen!” kinnitan oma kiindumust rattaga matkamisse ja uutesse sõpradesse. Veelgi parem meel on mul aga selle üle, et saan veel üht killukest Ungarist enda omaks pidada.
UUE PERE LEIDMISE JUHTUM
Üks minu lemmikautoreid ungari kirjanduses on Ervin Lázár, kellelt võib eesti keeles lugeda lasteraamatuid „Seitsmepäine haldjas” ning „Poiss ja lõvid”. Lisaks suurepärasele ja südamlikule muinasjutuloomingule on onu Ervin – nagu teda tema suure kogu ja sõbraliku olemise pärast kutsutakse – kirjutanud ka novelle täiskasvanuile.
Minu lemmiknovellid on kogutud „Tähemõisa”-nimelisse köitesse, milles ta elustab oma lapsepõlvemaastiku Sárszentlőrinci (ehk tõlkes Poripühalaurentsiuse) kandis ja ta teeb seda täiesti imeliselt, kirjeldades sündmusi maagiliselt. Näiteks räägib ta loo külasepast, kes sepikotta tulnud saatana hobusele nii rasked rauad teeb, et too paigalt liikuda ei jõua ning maa hobuse ja tema seljas istuva saatana all lõheneb. Või sellest, kuidas kaks vanakest, keda riigist välja tahetakse saata, maa alla vajuvad ja selle koha peal kaks vikerkaarevärvilist õit puhkeb.
Onu Ervini loomingu sõnum on lihtne: armastus ja headus on see, mis teeb elu ilusaks ja maailma paremaks. Kui tema loodut eesti kirjandusega
