vaja kuhugi minna: masin hea kange joogi tegemiseks on mu ülikoolitoas olemas.
„Küll on hea kohvilõhn!” kiidavad ka kolleegid, kes meie tubade ees nurgas seisva koopiamasina juures tunniks materjale paljundamas käivad. Kõik, kes soovivad, saavad minu juures kohvi juua, kui mul parasjagu paus juhtub olema.
Olen õppinud, et hea on igaks juhuks sahtlis ka eesti komme ja šokolaadi hoida, et oleks, millega tudengeid poputada ja turgutada, kui neil on mingi eriti raske periood. Ja seda tuleb ette, sest paljudel on suur tunnikoormus ja semestri lõpus tähtajad ning hunnik eksameid. Õnneks paistab, et eesti keele tunnis käivad nad meelsasti. Lausa nii väga, et kui ma ükskord nädalaks ära sõitsin ja tunnid pidamata jäid, kurtis üks tudengitest, et tal tekkisid valusad ärajäämanähud.
Et eesti keele õppimisest neile aga käegakatsutavat kasu ei pruugi tekkida, näitab see, et eesti eriharu lõpetanud ei leiagi enamasti oma eksootilise keeleoskusega seotud tööd. Mõnel üksikul on töökohaga vedanud Eesti suursaatkonnas või Eesti Instituudis, mõni tegeleb ilukirjanduse või erialatõlgetega, mõni ka suulise tõlkimisega. Enamasti tuleb leiba teenida ikka peaerialaga: ungari keele ja kirjandusega, poola keele, majanduse või isegi soome keelega. Muidugi on mul oma mätta otsast vaadatuna selle üle natuke kurb meel.
KODUSE KOGUKONNA LEIDMISE JUHTUM
On täiesti kummaline, et mina, kes ma olen end ikka poolpaganaks ja metskristlaseks pidanud, satun Budapestis väikesesse luterlaste sõpruskonda. Regulaarset kirikuskäijat minust ei saa, aga vahel harva tuleb seda ette küll. Eneselegi ootamatult olen osalenud ka teenistuse läbiviimisel.
„Mul oleks üht vabatahtlikku vaja, kes armulaualeiba jagaks,” kurdab üks tuttav teoloogiatudeng mulle. „Kas sa ei tea kedagi, kes tulla tahaks?”
Et suurim usk Ungaris on rooma katoliiklus, võib see mõneti keeruliseks osutuda.
„Mul on suurem osa tuttavaid katoliiklased, ei usu, et nad nii väga luterlikul teenistusel osaleda tahaks,” arvan ma ja pakun ennast. „Kui sa kedagi ei leia, siis võin aidata, kui arvad, et ma hakkama saan!”
„Suurepärane, see on imelihtne. Tuleb lihtsalt pastori kõrval seista ja armulaualeib inimestele keele peale või kätte anda.
Ja öelda, et see on Kristuse ihu. Saad hakkama küll!” rõõmustab tuttav, et ei pea edasi otsima. Mõeldud-tehtud.
Sellist jumalateenistust, kus kirikuõpetajal on abiks terve hulk vabatahtlikke, nende hulgas mõned uskmatud või kahtlejad, nimetatakse Tooma teenistuseks ja see liikumine on alguse saanud Soomest. Mäletate uskmatu Tooma lugu piiblist? Ta ei uskunud, et ülejäänud jüngrid olid näinud surnust üles tõusnud Jeesust. Tema järgi saigi oma nime see teenistus, milles võib igaüks osaleda. Teretulnud on isegi need, kel muidu aimugi pole, kuidas liturgia on üles ehitatud, sest teenistuse käigus seletatakse kõik ilusasti ära. Mulle meeldib neil puhkudel see, et lauldakse palju, ja mitte vanu venivaid koraale, vaid uues kuues elusa saatega tempokaid meloodiaid, millega igaüks ühineda saab.
Igatahes järgneb mu esimesele säärasele teenistusele peagi teine, kus minu ülesandeks on kujundada kõrvalaltar. Et teemaks on teed, rajad ja oma tee otsimine, lahendan asja fotode ja sobivate tsitaatidega piiblist ja ilukirjandusest. Ega ma muidugi piiblit nii hästi ei tunne, aga mulle on abiks internetipiiblid eesti ja ungari keeles. Peale kujundamise palutakse mul ka üks pühakirjakoht ette lugeda.
Minu jaoks on need juhtumid rohkem nagu enese proovilepanek ja uudishimu, kas ja mida need üritused mulle pakuvad. Tavaliselt innustab mind tegutsema lihtsalt tegemisrõõm ja vahva seltskond isetuid noori inimesi. Samas tekitab minus hämmastuse ja kadedusega segatud imetlust see, et nemad on tõesti uskujad ning nad kiirgavad väljapoole mingit helgust ja enesekindlust, mis minul puudu. „Eks ma pean siis edasi otsima, kuni ka selleni jõuan,” ütlen endale.
Minu veenmiseks, et usk pole midagi pentsikut, läheb vaja uusi inimesi. Üks neid, kes minu suhet usuga usalduslikumaks on teinud, on luteri vaimulik Gyöngyi. Ta on väikest kasvu tarmukas naine, uskumatult siiras, abivalmis, usaldusväärne, optimistlik ja humoorikas. Saan endast kümme aastat vanema Gyöngyiga tuttavaks tantsuarmastuse kaudu, kui teoloogiaakadeemiasse tema tundi satun. Jajaa, tunni teemaks on teoloogia ja tants! Kuid ega me usuasjadest palju räägigi – tegemist on peaasjalikult ikkagi erinevate rahvaste tantsudega, nii et tunnen end kui kala vees.
Gyöngyi suhe jumalaga on nii kena ja südamlik, et see annab kogu asjale inimlikud mõõtmed.
„Ega mina ka alati pealikust aru ei saa, vahel ma ikka olen tema peale kuri ka, aga ta saab sellest üle,” seletab Gyöngyi oma pruunide silmade särades naljatamisi.
Kurdan talle, et mulle ei meeldi institutsionaalne usk ja et minust ei saa kirikuskäijat sellepärast, et tunnen, et seal on minu jaoks liiga palju tühja poosivõtmist ja võltsi.
Gyöngyi ei arva ka, et päris pagan olen – olen ju uudishimust lasknud end üliõpilasena Tartus ristida –, pigem on tema arvates tegu „anonüümse kristlusega”.
„Kui kõik kirikuskäijad oleksid nii kristlased kui sina, siis poleks kirikus üldse halb käia,” peab ta mu hoiakut paljulubavaks. „Koguduse eesmärk peaks just olema üksteise toetamine. Seal ei tohiks olla midagi võltsi. Peaks tundma, et sind sallitakse ja et oled teretulnud.”
„Just seda pole ma tundnud. Aga äkki ma pole ise ka piisavalt avatud, skeptik minus on veel elujõuline,” arvan. „Mul pole ju rutiini ka, ei oska õigesti istuda ega astuda, ei tunne neid kombeid. Ma sotsialiseerun pigem ilmalikus keskkonnas. Ei oska palvetada ega midagi!”
„Ma teen seda sinu eest. Vahel räägin pealikuga sinust ka,” teeb Gyöngyi avalduse, millest mul süda soojaks ja vaat et silmgi märjaks läheb. Mul on hirmus hea meel, et mul on säärane vahendaja, kuni ise veel kuidagi pealikuga jutule ei saa.
Gyöngyi silmadest on näha, et tema öeldu pole sõnakõlks, vaid et ta mõtleb seda täiesti tõsiselt. Just tema oma muheda meelelaadi, vahetu olemise ja üdini ausa hingega toob „ülemuse” või „pealiku”, nagu ta teda koduselt kutsub, mulle kordades lähemale kui kes tahes muu ilmalik või vaimulik kristlane, keda jutlustamas olen kuulnud.
Igatahes on ta üks neid, kes mu eneseusku aitavad upitada ja usuvad minusse ka siis, kui ma ise seda ei suuda. Vastutasuks kuulan hea meelega tema pisikesi porinaid ja aitan jõudumööda õnnistustekstide juurde piltide klõpsimisega. Nimelt kirjutab Gyöngyi terve raamatutäie õnnistusi, mis on talle just sobilik žanr. Osa illustreerivaid fotosid võtab ta minu kaamerast.
„Sina oled ka õnnistus!” kirjutab ta mulle raamatusse pühenduseks ja joonistab mu laubale ristimärgi. Minule on aga õnnistuseks selline sõber nagu tema.
Suurem osa minu ungari tuttavaid on eesti mõistes usklikud. Kristlusel on siin pikk ajalugu.
Enne veel, kui piiskop Albert Eestimaale jõudis ja selle Maarjamaaks nimetas, oli üks Maarjamaa tegelikult juba olemas. Nii piiskop Albert, kes Terra Mariae (või Terra Mariana) nimetuse Liivi- ja Eestimaa kohta esimesena käibele lasi, kui ka paavst Innocentius III, kes selle nime kinnitas, olid oma nimeandmisega üle 160 aasta hiljaks jäänud. Ungari kuningas István nimelt oli neist kärmem: oma surivoodil aastal 1038 usaldas ta vastloodud kristliku kuningriigi Neitsi Maarja hoolde (Regnum Marianum – Maarja Riik). Nõnda sai jumalaemast ungarlaste patroon.
Neitsi Maarja on üle Euroopa populaarne kaitsepühak, tema pädevusse kuulusid nii Saksa kui ka Liivi ordu ning kõik nende valdused. Ungarile aga kuulub Maarja-kummardamises eriline koht, sest sellist
