Lázár on pärit sealtsamast lähedalt. Ja see puu, Suurmoorus, millest ta kirjutab, on ka seal olemas.”
Esimest korda lähengi Mártaga tema lapsepõlvekoju Sárszentlőrincisse ühel septembripäeval. Siis ma veel ei tea, et sellest saab minu teine kodu ja Márta perest minu teine pere Ungaris. Praeguseks olen juba mitu aastat Ungaris elanud ja näinud, et peresuhted on siin palju tugevamad kui Eestis. Muidugi eeldusel, et pere luuakse. Sest abielude, aga ka registreerimata kooselude arv on viimastel aastakümnetel järjest vähenenud. Ühe uuringu kohaselt on abielude arv võrreldes 1990. aastaga langenud koguni 40 protsenti. Samas abiellutakse palju vanemas eas, enne püütakse lõpetada ülikool ja saavutada mingisugunegi majanduslik kindlustatus.
Minu eesti sõbranna Mari, kes elab koos oma ungarlasest poiss-sõbraga, teab rääkida, kui väga ungari mehed oma emadest sõltuvad: „Ikka kogu aeg on vaja koju vanemate juurde minna. Ja kõik mu kolleegid ka: enamik on maalt pärit ja nad sõidavad igal nädalavahetusel koju, sest seal saab hästi süüa. Esmaspäeval tulevad tööle, kodust toodud karbid kaasas. Lõuna ajal pakivad lahti ja vaatavad, mis emme neile süüa on teinud. Jube naljakas!”
Perekonnad hoiavad Ungaris tõepoolest rohkem kokku, pereliikmed ei katkesta suhteid just kergekäeliselt. Neid seob puhas armastus – inimesed rõõmustavad üksteise üle. Mu sõbranna Klári räägib, et kuigi tema hindas oma vaba aega väga ja tahtis seda muuks kasutada kui kojuminekuks, läks ta ikkagi, et vanematele rõõmu teha. Perekondlikud üritused on Ungaris pereliikmetele kohustuslikud, eriti ranged ollakse jõulude suhtes. Ka sünni- ja nimepäevad on olulised ja neid tähistatakse korralikult.
Márta seletab mulle oma perest rääkides, et ta vanemad kasvatasid kitsaste olude kiuste üles üheksa last. See kogemus on miski, mis mind Mártaga seob, ehkki meie oleme õdedevendadega vaid kaheksakesi. Rõõmustame selle üle, et oleme mõlemad peres viiendad lapsed, mis on meie arvates parim positsioon: meil on nii vanemaid kui nooremaid õdesid ja vendi. Suuremad on meid kasvatanud ja meie omakorda saanud väiksematega kätt harjutada. Selline lasterikkus on muidugi erakordne. Praegu on Ungari sündide poolest üks viimaseid nii Euroopas kui kogu maailmas. Isegi Eesti, kus iive probleemiks, on selle näitaja poolest Ungarist paremas seisus.
Márta isa, kes oli Sárszentlőrinci kirikus õpetaja, on paari aasta eest surnud. Praegu on küla ainukese koguduse, luteri kiriku hingekarjaseks Márta õde Erzsébet, keda hüütakse Erzsiks. Ka Márta, kes lapsena oma ema kiriku eestlaulja ja orelimängija ametis aitas ja asendas, kaalus vaimuliku elukutset, ent see, et ta vaimuliku tütrena filosoofiateaduskonda üldse vastu võeti, oli nõukogude tingimustes suur ime. Nõnda sai Ungari fennougristika omale hea teadlase ja luteri kirik jäi ilma heast jutlustajast. Vähemasti mulle meeldib küll hirmsasti kuulata, kui Márta midagi jutustab.
Kui pärale jõuame, pean nõustuma Márta määratlusega, et see koht on tõesti vanajumala selja taga, nagu ütlevad ungarlased, kui mingi paik on täiesti mahajäetud. Tegemist on Lõuna-Ungari tasandikuga, kus metsa suurt ei kasva. Küla servas voolab kaks jõekest, üks neist Sárvíz (Porivesi), mille järgi ka küla on nime saanud, teine aga Sió, mis eestlastele on tuttav mahlapakkidelt. Mahlamasinad ise asuvad Balatoni-äärses linnas Siófok, millest kanal läbi läheb. Maastik ümberringi on väga eestilik, kui mitte arvestada maisi- ja päevalillevälju ning üle tee vudivaid faasaneid. Muidu aga vahelduvad põllud, metsatukad ja võsa – selline ehtne külaatmosfäär. Mõned väiksed tõusud ja langused on ka, mis meenutavad veidi kodukandi Sakala kõrgustikku.
Küla on väike, umbes tuhande elanikuga, nii et mulle, kes ma samuti olen pärit väiksest kohast ja väikelinnas koolis käinud, tundub kõik õdus ja kodune. Kirik seisab keset küla nagu kord ja kohus. Márta vanemate kodu on sealsamas kiriku kõrval, pikk valgeks lubjatud kivimaja rohelise aiaväravaga. Márta ema, 88-aastane Piroska, on meil väraval vastas.
„Tere, jumalime!” hõikab ta sõbralikult viibates.
„Suudlen!” tervitan teda sündsalt, nagu Ungaris eakaid prouasid kombeks. Tegelikult ma talle veel musi ei anna, selleni jõuame lahkumisel. See tavapärane tervitusvormel on õigupoolest lühend; algupäraselt oli tavaks öelda ‘Suudlen teie kätt’.
Oma ea kohta krapsakas, võib-olla õige pisut kooldus, lühikeste hallide juustega Piroska juhatab meid sisse ja Márta näitab mulle oma vanematekodu. See on täis raamatuid, fotosid, ungaripärast punase tikandiga kodutekstiili ja mälestusi. Söögitoas on seinal maalitud taldrikud, siin-seal trükitud või käsitsi kirjutatud tsitaadid piiblikohtadest. Majale tiiru peale teinud, lähme kiriklasse. Kirikuõpetaja elamu asub teispool pühakoda ja on ühtlasi Erzsi ametikorteriks, kus ta oma abikaasa Jani ja nelja lapsega elab.
Tundub, et see kodu on kõigile avatud, siin saalib vahetpidamata inimesi ja meeleolu on nagu Segasumma suvilas. Kiriklas valvavast mustast koerast mööda saanud, astume kööki. Jani vaaritab parajasti midagi. Tal on lühikesed hallid juuksed, mis kangesti kräsutavad, lahked silmad ja natuke jässakas olek nagu põllumeestel ikka. Tema hoolitsebki pere põllu- ja aiamaa eest ning tegeleb ka loomadega.
„Tere!” hõikame poti juures askeldavale peremehele.
„See siin on Reet, minu kolleeg ülikoolist,” tutvustab Márta mind oma õemehele. „Ta on eestlane.”
„Eestlane?” püüab Jani mind oma maakaardile paigutada. „Kas ta ikka ungari keelt oskab?”
„Oskab-oskab, paremini kui me ise.”
„Aga kas sa soome keelt ka räägid?” küsib Jani nüüd juba minu käest ja teeb kohe ettepaneku sinatada.
„Kahjuks mitte!”
„Ega ma ise ka ei räägi, aga soomlasi käib meil siin ühtepuhku, sest meil on seal sõpruskogudus. Ja siin on seina peal üks soomekeelne kiri ka.”
Jani osutab tikitud linikule, mis väidab, et kohv peab olema must nagu öö ja kuum nagu armastus.
„Jääte ikka lõunale?” usutab ta.
Olen köögis heljuva lõhna põhjal teinud oma järeldused: „Ma ei söö kahjuks kala.”
„Aga paalinkat ikka maitsed?” uurib ta ettevaatlikult.
„Seda ikka.”
„Oma õuntest,” kiidab mees uhkusega.
Selles pole siin midagi imelikku, et pastoriperes leidub oma aia viljadest viina. Vastupidi, kõigile on see mokkamööda ja keelekastet pakkuma ollakse siin varmad. Kodune veini- ja paalinkatootmine on Ungaris täitsa tavaline asi. Tuleb lihtsalt oma saak selleks ette nähtud kohta viia, kus väärt jook valmis keedetakse. Paalinka on puuviljaviin, see valmib viinamarja- või puuviljakestadest, millest mahl on välja pressitud. Õige paalinka on täies ulatuses vaid viljadest ega sisalda mingeid lõhnaega maitseaineid. Isegi seda sõna võib ainult Ungari toorainest tehtud paalinka kohta kasutada. Kanguseks peab joogil olema vähemalt 37 kraadi.
Jani toob õuntest tehtud viina ja pitsid. Joome. Kange on teine, aga väga maitsev. Tunnen, kuidas tuline jutt kurgust alla voolab ja vere käima lööb.
Vahepeal on saabunud kirikuõpetaja Erzsi, saame ka temaga tuttavaks. Ta on neljakümnendates, tumedate juustega pruunisilmne täidlane naine. Erzsi räägib kaalutletult ja tõsiselt isegi siis, kui ta nalja teeb. Kõigile on tal mõni lahke sõna, igaühega leiab ühise keele. Isegi eestlasega. Huviga kuulab ta mu lugu sellest, kuidas ma ungari keelt õppima hakkasin.
Riburada pidi tulevad kööki ka lapsed. Väike punapäine Máté ja pikkade lokkis juustega Ádám, mõlemad alles koolipoisid, on mulle tuttavad juba rattamatkalt, kuigi siis nägin peaasjalikult eemalt nende selgi. Peretütar
