identifitseerimise A ja O. Tõenäoliselt on nullilähedane võimalus leida kaht identse nimega inimest, kel oleks lisaks sama ka ema neiupõlvenimi. Aga mine sa tea…
Teine ülioluline näitaja inimeste tuvastamisel on elukoha aadress, mis tuleb kanda kõigile blankettidele ja mille tõestamiseks on välja mõeldud spetsiaalne kaart, mida ka tõepoolest nõutakse, näiteks arsti vastuvõtule registreerimisel. Et asja veelgi keerulisemaks ajada, on too kaardike ilma pildita ja nõnda saab selle alusel inimest identifitseerida ikka vaid teise, pildiga dokumendi alusel.
Igatahes premeerin end pärast edukat asjaajamist alati mõne hea raamatu või muu meelepärase kraamiga. Siinses bürokraatias ellujäämine ja tulemuslik hakkamasaamine väärib seda päris kindlasti.
Nõnda lähevad esimesed kuud asju ajades, töösse ja olemisse sisse elades lausa lennates. Igavlemiseks mul aega ei ole, sukeldun õpetamisse, keeleõppimisse, seltskonnaellu, ungarikeelse kirjanduse lugemisse ja linna avastamisse. Vaatan lootusrikkalt tulevikku, hea ja põnev on Budapestis olla.
KOHVILÕHNALISTE ÕPPETUNDIDE JUHTUM
„Ära siis unusta, et óramegbeszélés on kell 11!” tuletab värske kolleeg Andres mulle päev enne õppetöö algust meelde. Õnneks pole mul veel aimugi, mida see „tundide kokkuleppimine” praktikas tähendab, muidu oleksin pigem minemata jätnud.
Andres Bereczkiga olen varem kohtunud täpselt ühe korra Pärnus, kus ma tassi kohvi kõrval lühidalt teada saan, mis mind ees ootab. Kummaline, et pärast seda kohtumist ma enam üldse ei närveeri, sest muhe ja sõbralik Andres sisendab oma tasakaalukusega minussegi mingit enneolematut rahulikkust. Mis minuga ikka juhtuda saab, kui mul selline kolleeg on?
Tavaliselt algab õppeaasta Budapesti ülikoolis, mille täisnimi on Eötvös Loránd Tudományegyetem ehk Loránd Eötvösi nimeline teadusülikool, lühendatult ELTE, septembri teisel nädalal. See torkab mulle kohe silma, sest kui Tartu ülikoolis oli õppenädalaid ühes semestris 16, siis Budapestis tuleb neid kokku vaevalt 12 – erinevalt Eesti ülikoolidest on siin tudengitele ette nähtud ka sügisvaheaeg. Tegelikult ei toimu ka esimesel nädalal päris õppetööd, sest sel ajal registreeruvad üliõpilased ainekursustele ja siis toimuvadki need kurikuulsad óramegbeszélés’id, millest kohe jutustan.
Meie soome-ugri õppetool pesitseb sümpaatselt Budapesti kesklinnas, Astoria ristmiku ja Ungari rahvusmuuseumi vahetus läheduses. See suur kollane neljakorruseline maja, kus ma tööl käima hakkan, asub filosoofiateaduskonna ülikoolilinnaku peavärava suhtes territooriumi kaugeimas nurgas. Meie õppetool on esimesel korrusel ning koridori laemaalingutest ja nende fragmentidest on näha, et hoone on ilus ja suursugune, aga vajaks korralikku renoveerimist. Kõrgharidus saab aga Ungari valitsuselt toetust vaid ühe protsendi sisemajanduse kogutoodangust.
Soome-ugri õppetooli juurde kuuluvad vaid mõned õppejõudude kabinetid, väike raamatukogu ja kaks pisikest auditooriumi. Eesti keele rühmad mahuvad õnneks ilusasti ära mu töötuppa, tahvli ja pikka lauda ümbritseva kümmekonna tooliga ruumi.
Kohe pärast esimest õppetooli koosolekut täitub koridor otsast otsani tudengitega, kes kõik tahavad õppida soome, eesti või teisi soome-ugri keeli. Nüüd saangi teada, kuidas näeb välja üks pesuehtne óramegbeszélés. Ülikooli mastaabis pole meie õppetooli pakutavate erialade vastu suurt huvi – kokku on vaid sadakond tudengit, kes õpivad soome-ugri alasid mõne suure eriala kõrvalt –, nii peame meie oma tundide ajad sättima nõnda, et need toimuksid üliõpilastele sobival ajal. Selleks kogunevad kõik asjaosalised poolaasta alguses kokku ja püüavad oma tahtmist saavutada – võimalikult demokraatlikul moel. Tulemuseks on suur kisa ja kära, ma üritan viie minuti jooksul asjatult konsensust saavutada ja olen seepeale täitsa läbi. Joonistan tahvlile nädalapäevi ja kellaaegu kujutava tabeli, kuhu kannan järjest läbirääkimiste tulemused. Kui ühe rühmaga tundide ajad kokku lepitud, tungib mu töötuppa järgmine rühm ja püüab leida ajad, mis poleks ebainimlikult vara hommikul ega hilja õhtul.
Et algajate rühmas on rekordilised 12 inimest, ei taha ühise aja leidmine esialgu sugugi õnnestuda, aga paari tunni möödudes on mul lõpuks tunniplaan käes. Ent veel paari nädala jooksul tuleb sellesse muudatusi ja mul ei õnnestugi saavutada seda, et mõni nädalapäev täiesti tunnivabaks jääks. Töötan esmaspäevast reedeni ja väikeste pausidega hommikust õhtuni.
Kui üliõpilaste käest küsin, miks nad eesti keelt õppida tahavad, siis selgub, et nad on selle peale sattunud sama juhuslikult kui mina omal ajal ungari keelele. Neil pole romantilisi suhteid eestlastega ega enamikul juhtudest ka kaugeid sugulasi Eestimaal, nad on lihtsalt tavalised noored, kes ennast ja oma tõelist kutsumust alles otsivad. Ma ei julge ennustada, kas mu õpilaste hulgas on kas või üks inimene, kes kunagi Eestis välismaalasena alustab ja seejärel pärismaalase staatuseni jõuab.
Esimesel semestril on minu õpetada viis erineva taseme keeletundi ja kaks kirjanduskursust koos selle juurde kuuluva seminariga. Hiljem lisanduvad eesti murrete kursus, erinevad keeleteaduse loengud-seminarid, filmi- ja muusikaajalugu ning kõige lõpus veel ilukirjanduse tõlkimise kursused.
Kui edasijõudnute eesti keele tunnis saab tudengitega juba vabalt ühest ja teisest vestelda ning nende keeleoskuse grammatilisi konarusi lihvida, siis algajate kursusel tuleb sõna otseses mõttes alustada A-st ja O-st ehk hääldusest. Hoolimata sellest, et ungari ja eesti keele hääldused väga palju ei erinegi, tuleb mõned väiksed nüansid ikkagi meelde jätta. Et ungari keeles š-ks hääldatav s on eesti keeles ikka tavaline s, mille hääldust ungari keeles märgitakse sz-iga ning et mõnel tähel on erinevad hääldusvariandid ehk et eesti keeles eksisteerib palatalisatsioon või peenendus, mida kirjas ei märgita. Ungari keeles vastab hääldus tõesti kirjapildile, tuleb vaid tähemärkide häälduskuju ära õppida.
Esimeses tunnis lasen pärast esimeste sõnade ja tervitusvormelite õpetamist oma värsked hoolealused vabalt uitama.
„Nüüd võite küsida selliseid sõnu, mida teie arvates ilmtingimata tarvis on, kui te juhuslikult Eestisse peaksite sattuma,” pakun neile välja.
„Ükskõik mis sõna?” löövad neil silmad sädelema.
„Ükskõik,” luban heldelt ja loodan endamisi, et nad mingit ülikeerulist sõna ei küsiks, mida mina ise veel ungari keeles ei tea.
Õnneks on nad palju praktilisemad, kui ma kartsin, ja küsivad tõesti vajalikke sõnu nagu kõrts, õlu, šokolaad, piim, kaubamaja ja kaunitar!
Juba esimeste nädalate jooksul saab mulle selgeks, et õpetamisel peab olema kannatlik: esimese kontrolltöö tulemused on mõne üksiku erandiga katastroofilised. Kui kurdan õpetajaametis juba kogenud Krisztale, et ma vist ei oska üldse õpetada, lohutab ta mind:
„Kas sa arvad, et teie tööd Tartus paremad olid? Ma arvasin ka alguses, et viga on minus, aga kui mingi keele õppimist nullist alustada, siis esimeste kuude jooksul ei saagi paremat tulemust oodata!”
Ja tõepoolest, mõne kuu möödudes pean nentima, et asi on palju parem. Üks eriti usin pika patsiga poiss saab rühmakaaslastelt lausa hüüdnime: lühike illatiiv. Nimelt õpib ta oma üliusinuses lisaks kolmele esimesele käändele kohe ära ka nimisõnade lühikese sisseütleva: tuba, toa, tuba, tuppa. Maja, maja, maja, majja. Mets, metsa, metsa, metsa.
Üks asi, mida ma ungarlaste puhul ei saa märkamata jätta, on see, et nad on lärmakad. Isegi kui tunnis on vaid kolm õpilast, suudavad nad nii palju ja intensiivselt vadrata, et olen tunni lõpuks lausa füüsiliselt väsinud. Siis on just paras hetk, et kolleeg Andresega kohvipaus teha.
„Kas
