mees?” päris Eva ettevaatlikult. „Kelle su tütar kaasa vedas?”
„Frank. Temaga olen ma vaid korra kohtunud,” naeris Caroline.
„Mõnikord sellest piisab,” arvas Eva. „Kellel on tänapäeval veel aega, et pikkamisi uue inimesega tuttavaks saada. Isegi tööbörs korraldab nüüdsel ajal speed-dating-kohtumisi potentsiaalsete tööandjate ja töötute vahel. See toimib.”
„Mitte minu puhul,” vastas Caroline.
„Ah, mis sa räägid. Ma kohtusin enne koridoris härra Eisermanniga ja teadsin kohe, et see on üks talumatu tüüp.”
„Lähme sisse,” otsis Caroline pääseteed. „Ja telefonid peame nagunii ära andma.”
Eva ei söandanud rohkem küsimusi esitada.
„On keegi, kes on ära teeninud, et saab sellest esimesena teada,” tunnistas Caroline.
Eva noogutas. Ta ei mõistnud, miks Caroline oma endist meest ikka veel nii tähtsaks pidas. Ta oli näinud Philippi paari nädala eest. Käsikäes ühe blondiiniga. Räägiti, et nüüd elavat ta juba kellegi teisega koos. Caroline endises korteris. Võib-olla sellepärast oli sõbrannal raske meest nimepidi nimetada.
„Ma olen alles valimise juures,” lisas Caroline, „just nagu sinagi.”
Vaistlikult tõmbas Eva pea õlgade vahele. Caroline oli kuulus selle poolest, kuidas ta kohtusaalis tunnistajaid lõikavate küsimustega lahkas. Eva kartis, et ei suuda ristküsitlusele vastu panna.
„Ma oletan,” jätkas Caroline, „et sellel on oma põhjus, miks sa viimasel ajal Altmühltalist vaimustud ja menüüsid kogud.”
Eva võitles iseendaga. Küsimus paiskas ta tagasi aega, mil ta oli olnud oma klassis ainus vallaslaps. Häbi oli sügavale juurdunud. Iial polnud ta julgenud kellelegi pihtida, kui väga ta endale isa igatses. Justkui oleks ta tahtnud Reginet kaitsta. Veel nüüdki, neljakümnendates eluaastates, kartis ta, et ta naerdakse välja. Ta ei olnud omadega veel valmis.
„Kui ma saaksin sind kuidagi aidata,” pakkus Caroline ettevaatlikult. „Tuba 34. Koputa kolm korda. Minu poolt valmidus kakskümmend neli tundi ööpäevas.”
Eva langes Carolinele kaela: „Koputa kolm korda. Sina ka. Kui tahad rääkida.”
Sõprus mähkis nad otsekui sooja teki sisse. Nii paljude ühiste aastate järel usaldasid teisipäevanaised üksteist pimesi ja sõnadeta. Kahjuks polnud see veel Estellele pärale jõudnud. Diskreetsus ja vaikimine polnud tema pärisosa.
„Mis te seal passite? Kõik rüütlisaalis ootavad teid,” kaikus ta hääl. Estelle tunnetas mingi seitsmenda meelega, kui miskit oli teoksil. Naiste eluruumi ärklitoast, mille Estelle oli strateegilistest kaalutlustest lähtuvalt valinud, avanes vaade üle kogu sisehoovi.
„Saladused või?” möirgas ta ülevalt otsekoheselt.
„Loomulikult,” hüüdis Caroline vastu.
Eva raputas samaaegselt pead: „Ah, mis nüüd.”
Estelle ei lahkunud oma postilt. Caroline aimas, et tahkest toidust loobumine saab olema kõige väiksem probleem, millega teisipäevanaistel eeloleval seitsmel päeval maadelda tuleb. Nädal Achenkirchis tõotas kujuneda huvitavaks.
Seitsmeteistkümnes peatükk
See, mida esimesel ööl võõras voodis unes nähakse, läheb täide. Oma kasina sisustusega rüütlikambris unistas Caroline eelkõige sellest, et jääks lõpuks ometi magama. Kesköö, veerand üks, kell üks, pool kaks, kolm minutit pool kaks läbi – minutid roomasid vaevaliselt edasi. Tuul kohises puudes, oksad naksusid, lehed sosistasid, öö oli lõputu. Caroline vähkres vasakult küljelt paremale, vasakule, lükkas teki ära ja tõmbas tagasi peale. Aken lahti, aken kinni, tuli põlema, kustu, põlema. Tujutult lehitses Caroline Altmühltali reisijuhti. Ta tundis puudust tavapärasest suurlinna mürafoonist: öiste kojuminejate hääled, parkima keeravate autode mootorisumin, kaugelt kostev trammilogin, politseisireenid, mis tekitasid mulje, et viibid sündmuste keskel. Seal, kus elu pulbitseb. Siin üleval linnuses oli ta iseenda seltsis. Hakkas tekkima paanika. Kas ta peab nädala ilma söömata vastu? Caroline kuulus sellesse sugupõlve, kes polnud iial nälga tundnud. Ta ei teadnud, mis tunne see on. Kui ta vaid saaks magada. Vaikus muutis ta närviliseks. Suur voodi muutis ta närviliseks. Närvilisus muutis ta närviliseks. Kodus saaks võileiva, klaasi punaveini ja teleprogrammiga meelt lahutada. Caroline teadis, milliselt kanalilt võis kell kaks öösel leida peaaegu talutava, paljastest tissidest vaba programmi. Nälg piinas teda. Ja janu. Ainult seda vett voodi kõrvalt ta ei tahtnud. Ja kindlasti mitte ka tassiga „Achenkirchnerit”, mis alates homsest pidi nende põhiline paasturoog olema. „Achenkirchner”, nagu Bea Sänger oli seletanud, oli kartulitest, lillkapsast, porganditest, porrulaugust, sibulatest ja sellerist koosnev supp.
„Kõlab paljutõotavalt,” oli Estelle talle sosistanud. „Lisa pekki ja peotäis nuudleid, ja saamegi priima minestrone.”
Kuus tundi hommikuprogrammini, üheksa tundi esimese paastusöömaajani, sada viiskümmend tundi reedeni. Seitse päeva aega, et seletada sõbrannadele seda, mida polnud loogiliselt võimalik seletada. Millal oli Caroline kaotanud kontrolli oma elu üle? Kohtumisel Frankiga?
„Üks süütu õhtusöök. Mis selles hullu võiks olla?” oli tütar Josephine teda selleks kokkusaamiseks veennud. Frank oli ühe Josephine sõbranna isa. „Ta on Kölnis uus, ammu lahutatud ja tõesti kena,” väitis ta. „Te saate suurepäraselt jutu peale.”
Pimekohting? Caroline oli kõhelnud. Kas ta polnud sellisteks narrusteks liiga vana? Kas ta üleüldse tahtis mingi uue mehega tuttavaks saada?
„Kas sa suudaksid siis veel spontaanne olla, kui oled põhjalikult selle üle järele mõelnud?” oli Josephine nördinud ja ema eest otsuse langetanud. „Sa lihtsalt teed seda. Frank on okei. Ei mingeid soovimatuid telefonikõnesid, piinlikke stseene, ei mingit riski.”
Oli olemas problemaatilisi karusid, problemaatilisi lehmi ja problemaatilisi presidente. Caroline ei tahtnud mingil juhul saada problemaatiliseks emaks.
„Asi on ainult paaris soovituses, mida teine inimene võiks Kölnis ette võtta,” veenis Caroline iseennast, seistes närviliselt riidekapi ees. Mida panna selga, kui on kavas jätta endast mitte millekski kohustav mulje?
Mitu kuud pärast abielu lõhkiminekut oli ta ikka veel oma tundeid ümber jaotamas. Nüüd tohtis Caroline harjutada üht ammu ununenud ala – flirtimist. Nad olid mõelnud minna kinno. Kuid romantilistest komöödiatest polnud kumbki huvitatud.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала,
