korruse. Judithil lõid tunded üle pea. Enne veel kui ta jõudis pronksist tsunftimärkidega raske tammeukse lahti lükata, teadis ta, mis ees ootab. „Hulk aknaid, kroonlühtrid, veripunased kangastapeedid. Ma olen kõike seda vaimusilmas näinud,” õhkas ta.
Rüütlisaal, kus pidi toimuma sissejuhatus paastunädalasse, paiknes hoone orupoolses küljes, mäenõlvak kadus seal muljetavaldavalt järsult põhjatusse. Siin ülal oldi kaugel-kaugel olevikust, selle katsumustest ja kiusatustest. Saali karmidel kaljuseintel olid ristatud piigid, ühes müürinišis valvasid tummalt kaks raudrüüs rüütlit. Vaid kahvatud väädid seinte ääres reetsid, et müürid olid kunagi ilmselt haletsusväärses seisundis.
Judith oli saali atmosfäärist lummatud. „Ma tunnetan inimesi, kes on siin elanud,” sosistas ta. „Ma näen neid enda ees: aadellikud jahiseltskonnad, rüütlid, vooruslikud neitsid, kes kogunevad pidusöögile. Lautomäng, lühtritelt tilgub sooja mesilasvaha, lauad on täis auravaid tirinaid, teenrid kannavad hõbeliudadel metssigu ette …”
„See pole mingi déjà-vu,” leidis Estelle. „See tuleb näljast.”
Tagasihoidlik õhtueine, mida nad olid söönud tunni aja eest lihtsamas söögitoas esimesel korrusel, koosnes toortoidust ja veest ning polnud nende magusid tõesti rahuldanud. Judithile Estelle huumor kohale ei jõudnud. Ta jäi endale kindlaks: „Võib-olla olin ma varasemas elus mõne suursuguse rüütli naine.”
Estelle seevastu oli kindel, et ta pole küll eales mingi lossipreilike olnud. Ta ei teadnud isegi, kas ta tahtis seda nüüd olla. Silmates kunstipäraste nikerdustega brokaattugitoole punakuldsete sametkatetega, mis olid grupi jaoks rüütlisaali keskele seatud, tundis ta lausa paanikat. Ta luges kokku viisteist tooli, kolmeteistkümnel asetsesid istmel nimeliselt märgitud infomapid. Toolide seltskondlik poolkaar väljendas ootust, et septembrikursusest osavõtjad peaksid ka grupina kokku kasvama.
„Hagen Seifritz,” kõmises üks hääl. Nende ette tõusis jõulise hääleorganiga mees kui mastipuu.
„Hagen Seifritz. Just nagu vana Fritz ise,” esitles ta end ja naeris mürinal. Arvata võis, et ta pruukis seda nalja juba aastakümneid. Ta haaras Judithi õrna parema käe oma kahe tohutu kämbla vahele ja raputas seda nii ägedalt, otsekui tahaks vibromassaaži teha. Estelle tõstis ettevaatlikult käe tervituseks.
„Teie jaoks lihtsalt Hagen,” lubas mees.
„Võib-olla saame kenade inimestega tuttavaks,” oli Judith enne arutlenud. Teisipäevanaised teadsid, et sellega mõtles ta peamiselt meessoost inimesi, kui täpsem olla, siis suheteks valmis meessoost inimesi. Judith ei teinud sellest saladust, et ta suurim igatsus oli leida uus partner. Juba pikka aega pidas ta iga meest George Clooney’ks või vähemalt võimalikuks abikaasakandidaadiks. Hagen Seifritzi ees vajus ta nägu siiski pikaks. Paastugrupi esimene põgus vaatlus näitas, et alternatiive just eriti polnud.
„Loobumine on pigem midagi naiste jaoks,” oletas Estelle, kui rüütlisaal tasapisi täituma hakkas.
Ta luges kokku kümme naist ja kolm meest, viimaste seas üks, kel oli enda kõrval oleva daamiga mitte ainult ühine perekonnanimi, vaid ka ühine sümpaatia neoonkirjude dresside vastu. Abielupaari kõrval võttis vaikides istet pintsaku ja lipsuga ning pulksirge hoiakuga hall mees.
„Ohvitser,” sosistas Judith.
Estelle pakkus vastu: „Finantsnõunik, riigiametnik. Purukuiv ja alati valmis kuulajaid oma põhjendatud arvamustega igavlema ajama.”
Mäng eelarvamustega lõbustas teda.
„Suflöör ooperis,” pakkus Estelle, osutades vargsi umbes kuuekümneaastasele daamile, kellel oli kuidagi artistlik aura. Kõik tema juures oli suur. Nägu, erkpunane suu, lopsakad kehavormid. Tema määratul rinnal kõlkus samavõrd määratu kett hõbetraatidesse mähitud ränikivikobakaga. Kaenlas tassis ta astmaatilise hingamisega taksi, kes kuuletus nimele Elliot. Jäi ebaselgeks, kumb neist pidi ravipaastumises osalema. Estelle pelgas, et taks võib juba lähimas tulevikus käskluse „Anna käppa!” peale käpad hoopis sirgu ajada. Nii perenaine kui koer meenutasid alkohoolikut. Tohutu kere, kõhnad jalad ja krooniliselt halb tuju.
„Tal on Speyeri vanalinnas villakauplus,” avaldas Judith arvamust.
„Igatahes midagi loomingulist,” olid nad ühel meelel.
„Täpselt nii nagu toogi.” Judith osutas salaja melanhoolse silmavaatega ja range halli krunniga umbes viiekümnesele naisele.
„See näeb Nataša moodi välja,” pakkus Judith.
„Kasvanud Ukrainas,” täiendas Estelle. „Koolitus Bolšoi teatris, kuni põlveliigese vigastuseni teine priimabaleriin Stuttgardis. Nüüd elab Überlingenis oma kolmanda mehega, kes kannab hobusesaba, on naisest hulga noorem ja petab teda.”
„Midagi seoses rahaga,” oletas Judith. „Ja personaliga.”
Hiirhall kolmekümneaastane naine sahmerdas lakkamatult oletatava baleriini ümber, nihutas tooli otseks, tõi jaki, seminarimaterjalid, klaasi vett. Priimabaleriin ei tänanud kordagi. Ta rääkis vaid hädapärast.
Seltskond täienes närvilise, umbes neljakümnese naisega, kes tegi sõbrannade mõistatamismängule kiire lõpu. „Simone, sekretär, vallaline,” tutvustas ta end. „Elan koos kahe pärslasega. Kahjuks on nad kassid,” kihistas ta. „Siiatulekuks hoidsin kõhu kõrvalt kokku,” lisas ta susistades, mõistmata, mida koomilist Estelle selles leidis.
Simone oli väga väike ja kuidagi lendlev, justkui viirpapagoi. Et kasvõi paar sentimeetrit juurde võita, balansseeris ta hingematvalt kõrgetel kontsadel ja oli oma lokid juuksepesaks üles sättinud. Lakkamatult näperdas ta jonnakaid salke, mis allusid raskusjõule ja langesid õlgadele.
Falk astus ruumi. Otsekohe vaibusid vestlused. Linnuseisand avas koosviibimise naljatlemisega. „Kuidas nimetatakse päeva, mil algab enamik paastukuuridest?” küsis ta ja lasi pilgul üle publiku käia. „Homme. Ja enne kui homme saab tänaseks, tegeleme natukene teooriaga.”
Caroline lipsas viimasena üle ukseläve. Kaks tooli jäidki tühjaks. Kiki oli leidnud ühe öise rongi ja jõuab alles hommikusöögiajaks kohale. Aga kus viibis Eva?
„Ilmselt telefoniühenduses oma perega,” arvas Estelle õlgu kehitades.
Falk ei lasknud ennast häirida. Tema tuli õigeaegselt ja alustas täpselt. „Vale toitumine, alkohol, nikotiin, keskkonna saastatus. Me teeme oma kehale liiga,” seletas Falk.
Vanad põrandalauad kriiksusid ta jalgade all, kui ta edasi-tagasi käis.
„Samas on meile sünnipäraselt antud võime loobuda. Mitte asjatult ei mängi paastumine paljudes religioonides tähtsat rolli. Paastumine ühendab kristlasi, moslemeid, juute, hindusid. Iga üheksas paastuja teeb seda usulistel põhjustel. Ja uuemal ajal ka need, kes ei usu millessegi,” ütles ta ja vaatas nii üllatavalt Caroline suunas, et isegi provokatsioonides karastunud kriminaalõiguse advokaat pilgu langetas. Falk jättis endale aega, et igale osavõtjale silma vaadata. Nii kaua, kuni igaüks tundis, et mõeldud on just isiklikult teda. Seal rääkis mees, kes oli väga hästi teadlik oma mõjust. Ainult paljad jalad nahkkingades ei sobinud sellesse pilti.
„Vanad egiptlased uskusid sellesse kindlalt, piibel propageerib seda, isegi indiaanlased paastusid enne tähtsaid otsustusi, et jõuda heade ja õigete tulemusteni. Paastumine murrab meie käitumismallid.”
Üks käsi tõusis. Naine dressis andis endast märku. „Proua Eisermann
