rõõmustas, et närviline argielu jääb seljataha. Seitse päeva ei mingeid pakilisi e-kirju ja telefonikõnesid, problemaatilisi kliente ja kannatamatuid kohtunikke, toimikutevirnu ja ületunde, ei mingit viimase-hetke-ostlemist bensiinijaamas, autot, mis vajas tehnilist ülevaatust, ei mingeid perekondlikke tähtpäevi, paljaid elektripirne kodus. Viisteist kuud pärast Philipist lahkuminekut rippusid need ikka veel etteheitvalt tema väikese kahetoalise korteri laes ja tuletasid Carolinele pidevalt meelde tõsiasja: püsivalt eraldi elav. Seitse päeva ilma meesteta ja ilma perekondlike kohustusteta, ilma pangakriisita, euro nõrgenemise ja maksureformideta. Kahjuks ka ilma tahke toiduta. Oodata oli vaid ravipaastumist. Sest ravipaastumine oli välja kuulutatud.
Caroline oli endamisi võtnud nõuks hoopis rohkem kui nädala loobumist toidust, magusatest hingetrööstijatest ja õhtusest veinist, mis teda unele uinutas. Kes võtab tempo maha, saab tasuks jõudeaega – aega iseenese jaoks, aega sõbrannade jaoks, aega vestlusteks ja ülestunnistusteks. Kui ta tahab, et sõprus teisipäevanaistega püsima jääks, pidi ta oma sõbrannadele pihtima, millise kummastava käänaku ta elu oli teinud.
„Mäherdune uhke mõis. Aga korralikku kööki siin pole,” ohkas Estelle.
„Kuidas oleks viimse söömaajaga?” tegi Eva ettepaneku. Caroline noogutas. Surnukahvatu Eva poole pilku heites aimas ta, et tema pole mitte ainus, kel oli eelseisvate päevade jooksul midagi selgitada.
Kaheksas peatükk
Achenkirchi alevikust õhkus unist õdusust. Tuhande kahesaja kolmekümne viiest elanikust, kes seda Frangimaa pesakest kogukonna kodulehekülje andmetel pidid asustama, olid reedesel keskhommikul vaid vähesed näha. Postiljon tiirutas ringi, kaks õngitsejat seisid aeglaselt voolava jõe kaldal. Õngekorgid liikusid vaid veidi allavoolu, nii aeglaselt voolas vesi Doonau poole. Kahest kaljuseinast piiratuna magas küla orupõhjas. Josef Faschingi pagariäris, mis lisaks pagaritoodetele müüs aedviljakonserve, pakisuppe ja pakendatud vorsti, oli lõunavaheaeg, juuksurisalong Kamm ja Käärid firmaväljasõidul. Silt uksel teatas, et töötajaskond oli sõitnud Münchenisse ühepäevasele trendiseminarile Wella stuudios, et lasta end seal juhendada „kuningliku blondi” alal. Käänulistel külatänavatel, kus polnud näha ei valgusfoore ega rahaautomaate, viisid paar silmatorkavalt noort ema oma võsukesed lasteaiast koju lõunat sööma.
„Kui siin peaks restoran olema, siis on see kiriku kõrval,” teatas Caroline ja osutas sibulkupliga tornile, mis kõrgus küla katuste kohal. Eva enesevalitsemine hakkas Achenkirchi pärale jõudes kaduma. Hoiatav hääl muutus tugevamaks: mis siis, kui ta tõepoolest leiab oma isa? Või veel hullem: mis siis, kui ta isa ei leia? Mis tal üldse olemas oli? Salapärane kiri šlaagrisalmiga, üks nimi, kolm fotot ja teadmine, et Regine ei saa haiglast ta tegutsemisse sekkuda.
„Regine ei tohi sellest midagi teada saada,” oli ta oma ainsale liitlasele Fridole toonitanud.
Eva kartis Caroline analüütilist teravat mõistust ja Estelle uudishimulikke küsimusi. Ta tahtis jätta endale võimaluse igal ajal tagasi tõmbuda.
Ta kujutles oma ema Achenkirchis. Kas Regine oli ostnud pagari käest magusaid saiakesi? Kas salong Kamm ja Käärid vastutas fotodelt paistva imposantse tornsoengu eest? Kas Regine oli öösel salaja tagauksest oma kallima juurde hiilinud? Milline majadest varjas saladust? Fassaadide värvitoonid vaheldusid murtud valge, beeži ja ookrikarva vahel, otsekui oleksid elanikud kokku leppinud, et mingil juhul ei tohi silma paista. Kuskil polnud särtsakat sinist, nipsakat punast, isegi väikest maitsevääratust lilla või pastelltooni poole mitte. Eriti julged istutasid vanasse vankrirattasse pelargoone, naelutasid majaseinale rauast sepistatud rändlinde või otsustasid kõrge heki kasuks.
„Siin lõhnab aiapäkapikkude järele,” sisistas Estelle. Eva mõistis, mida ta silmas pidas.
„Achenkirchis isepäiselt ei tegutseta,” sosistasid talle sümmeetriliselt rajatud lilleklumbid eesaedadest. Kõik oli siin puhastatud, korrastatud ja reguleeritud. Kuidas sobis Regine sellisesse ümbruskonda? Tütarlaps, kelle silmist välgatas kelmikust ja elurõõmu? Tänaseni oli Regines teatud rahutust. Ikka otsis ta uusi kogemusi ja seiklusi. Mida võis Achenkirchi sugune alevik pakkuda elujanusele teismelisele? Kogukonna ilmastikust pleekinud teadetetahvel kuulutas õige vähe vaheldust. Laupäevase diskobussi väljumisaegade ning sadade roostes nööpnõelte kõrval rippus üksildaselt Achenkirchi vabatahtliku tuletõrje plakat, mis kutsus järgmisel nädalal ühingu neljakümne kuuenda aastapäeva tähistamisele. Ületanud külaväljaku, kus seisis kuju sudeedisakslastest sõjapõgenikele, sattusid neli sõbrannat inimsumma peale. Rahva innuka kaasaelamise saatel hiivasid tuletõrjujad metallkonstruktsioonile raskeid sinivalgetriibulisi kilepaane, ükskord pidi sest saama peotelk. Valgete harjasjuustega ja kortsulise näoga vanem mees seisis kirikumüüril ja jäädvustas nende edusamme vanaaegse fotoaparaadiga. Kalmistu ja kiriku vastas seisis küla ainus võõrastemaja: Metsik Part. Vanamoodsa fraktuuriga kiri fassaadil teatas uhkelt, et külalisi on siin võõrustatud juba aastast 1500.
Eva oli rõõmus, et pääseb külas edasi jalutamisest. „Ma suhtun sellesse reisi täiesti rahulikult,” oli ta Fridoga hüvasti jättes söakalt väitnud. „Mida on mul kaotada? Kõige rohkem paar kilo.”
Tegelikkuses ei suhtunud ta millessegi rahulikult. Ei üleliigsetesse kilodesse ega isa otsimisse.
Üheksas peatükk
„Lisandeid jäägrišnitsli juurde? Ainult riisi?” kõmises perenaise suitsust kähe bassihääl õdusate palkseinte vahel. Metsiku Pardi püsikundede lauas, kus pool tosinat pensionäri oli just arutanud vallanõuniku poliitilist saatust, kommenteerinud jalgpallitulemusi ja lahanud juuksuri abielu, jäi korrapealt vaikseks. Septembri lõpus ei eksinud enam just iga päev neli atraktiivset naist siia söögikohta. Vanahärrad ei tahtnud midagi olulist maha magada.
„Kastet palun mitte ja aedvilja vaid aurutatult,” täiendas Judith arglikult oma tellimust. Pärast kokkusaamist Le Jardinis oli ta oma esoteerilise kirjanduse kaupluses kohe sobivasse lektüüri süvenenud. Raamatutel olid näiteks sellised pealkirjad: „Naudinguga puhastumine”, „Uuestisünd paastumise abil” või „Ravipaastumine. Vaheaeg kehale, hingele ja vaimule”. Teatmeteostest oli Judith õppinud, kui oluline on toidu hoolikas ettevalmistamine ja pidev vähendamine juba enne tegeliku paastumise algust. Riis ja aedvili oli ideaalne kooslus koormusvaba päeva jaoks.
„Mina võtan kohalikku õunastruudlit,” otsustas Eva ja ignoreeris Judithi hävitavat pilku.
„Kas struudliga või ilma?” uuris resoluutne perenaine. Tema madal hääl andis tunnistust sellest, et ta oli nii mõnegi pahe küüsi langenud, naerukortsud tõendasid, et ta oli kõike seda nautinud. Äraütlemine ja loobumine tema maailma küll ei kuulunud. Ballastainetest rikas ja kaloritest vaene toit – nagu näiteks riis, aurutatud aedvili ja toorsalat – liigitus Metsikus Pardis vaevu söögi alla.
„Mu nimi on küll Körner1, aga see ei tähenda, et ma peaksin vastavalt toituma,” heitis perenaine nalja.
„Roberta on range,” kõlas tagantpoolt kellegi hääl. „Parem kui temaga vaidlema ei hakka.”
Eva pööras ringi. Valgete harjasjuustega ja fotoaparaadiga vana mees oli teisipäevanaiste kannul võõrastemajja tulnud. Ta võttis püsikundede lauas istet ja pomises endamisi midagi arusaamatut. Keegi ei pingutanud temast aru saada. Paistis, et ta ei oodanud reageerimist ja ega ta seda saanudki. Mehed laua ümber olid sobivas vanuses. Igaüks neist oleks võinud olla ta isa, käis Eval peast läbi.
„Supileent,” tellis Estelle.
Perenaine taipas lõpuks, mis lahti. „Te olete sealt ülevalt. Linnusest,” tõdes ta.
Ta
saksa k
