kohutav vaikus. Kui vaid temaga midagi juhtunud poleks. Kui vaid Reginega kõik hästi oleks. Eva alateadvuse sügavikest tõusis pinnale üllatav mõte: nüüd ei saa ma iial enam teada, kes on mu isa. Eva ehmatas iseenese peale, laskudes tudisevate põlvedega keldrisse. Juba aastaid valdas küsimus oma põlvnemisest Evat kui tõus ja mõõn. Aeg-ajalt oli ta oma eluga niivõrd hõivatud, et tundus olevat ebaoluline, millistel asjaoludel see alguse oli saanud. Siis oli perioode, mil ta uskus, et ei suuda areneda, kui ei tunne oma juuri. Teismelisena tundis ta isast valusasti puudust. Seejuures ei teadnud ta isegi isa nime. Regine lämmatas iga küsimuse jonnaka vaikimisega. Kas see oli pettumus, mis muutis ta tummaks? Viha? Kurbus? Olid need haavatud tunded? Miks ei tahtnud tema isa olla isa? Hämmastav, kui palju mõtteid mahtus korraga sellesse lühidasse viivu, mis kulus emani jõudmiseks.
Regine lamas trepijalamil, keha iseäralikult väändunud. Hetkega sai Evale selgeks, et ilma Regineta ei saa ta iial vastust oma elu küsimusele. Sekund hiljem torkas talle pähe, et ka koos Reginega ei tule mingit selgust.
Ema oli valudest kõveras. Vasak jalg oli väljapoole väändunud, Regine ei suutnud ei lamada ega istuda või seista. Ainult kiruda jaksas. „Ma ei lähe haiglasse,” teatas ta vägagi elusalt, kui Eva tema kohale kummardus. „Mitte mingil juhul.”
„Kutsuge kiirabi,” hõikas Eva üles.
Eva unustas, et oli teisipäev. Kuu esimene teisipäev. Korraga oli ta täiesti rahulik. Arstina teadis ta, mida tuleb teha.
Teine peatükk
„Kuhu daamid küll jäävad?” küsis Luc. Nõutult heitis prantsuse restorani omanik pilgu ukse poole. Judith oli ainsana kokkulepitud ajal Le Jardini ilmunud. Judithil polnud peret ega elukaaslast või nõudlikku ametit. Miski ega keegi ei takistanud tal õigeaegselt kohale jõuda. Üksinda viiele kaetud lauas istuda oli aga Judithi jaoks piin. Ta niheles närviliselt toolil. Ta tundis endal teiste külastajate kaastundlikke pilke. Kui tal vähemalt nutitelefon oleks. Kes oli online, mõjus asjaliku ja tähtsana. Judithil oli vaid vana telefon, millega ei saanud teha muud kui helistada ning saata ja võtta vastu SMS-e. Ja sellegi lülitas ta vaid harva sisse. Kiirguse pärast – ja kuna see oli ka mõttetu. Pärast abikaasa Arne surma oli telefon enamasti vait.
„Kas ma tooksin sulle juba midagi?” küsis Luc.
Judith raputas pead. Ta vihkas üksinda söömist.
„Caroline peaks iga hetk tulema,” lohutas teda Luc. „Tema on alati täpne.”
„Arvatavasti on Carolinel veel kohtumine mõne kliendiga,” oletas Judith.
Edukas kriminaalõiguse advokaat töötas pärast palverännakut veel rohkem kui varem.
„Ma küsin endamisi, kas Caroline üldse märkab, et elab oma mehest lahus,” heitis Estelle vahel nalja.
Judith ei naernud. Tema oli viimane, kel oleks sobinud Caroline kulul naljatleda. Lõppude lõpuks oli Judithil oma kuulsusetu osa Philipi ja Caroline abielu nurjumises. Kui Arne vähki suri, oli ta otsinud lohutust Caroline abikaasa käte vahel. Philipp oli kõigepealt nende perearst, siis sõbralik nõustaja, lõpuks tema kallim. Palverännakul oli salajane afäär päevavalgele tulnud. Nagu selgus, polnud tema mehe ainus ega ka mitte viimane armuke. Philipp kadus Judithi elust. Halb südametunnistus jäi tema igapäevaseks saatjaks. Kahjuks ainukeseks.
Luc asetas ta ette väikese eelroataldriku. See mees oli lihtsalt imeline. Pärast Lourdes’is käimist töötas Judith neli päeva nädalas Le Jardinis ettekandjana. Kuu esimesel teisipäeval aga lasi ta end külastajana teenindada. Varemalt peeti tööd toitlustusettevõttes stressi tekitavaks. Nüüd näis talle Le Jardin kui õndsate saar. Ettekandjana töötas Judith ühes vähestest ametitest, milles väljendil „tööpäeva lõpp” veel tähendus oli. Vastupidiselt sõbrannadele ei pidanud tema pidevalt, kõikjal ja ööpäevaringselt meilidele vastama või järelepärimisteks valmis olema. Isegi Estellel, kes rikka apteekri prouana võis lubada endale tõelisest tööst loobumist ja kõik ebameeldivad ülesanded teistele delegeerida, oli stress. Terve mõistuse kiuste oli ta lasknud end värvata golfiklubi suure heategevusgala korralduskomiteesse. Sestpeale oli ta justkui voolu all. Ainuüksi küsimus, mida ta sellisel puhul selga peaks panema, ajas tal juba närvid krussi.
„Küll nad veel tulevad,” lohutas Luc, tuues talle teise klaasi Proseccot. „Maja arvel.”
Kui kahju, et ta ei saanud Luci armuda. Kord oli Judith proovinud mehele oma probleemidest rääkida. Sellest, kui sageli on tal tunne, et ei suuda sõbrannadega sammu pidada.
„Ma mõistan seda,” oli Luc vastanud ja seejuures teda oma kõige sügavmõttelisema pilguga vaadanud. „Minuga on ka nii. Iga kord, kui 1. FC Köln mängib FC Bayerni vastu.”
Judith rõõmustas, et vähemasti oli olemas Kiki, kes sarnaselt temaga püüdis elus tasakaalu leida. Disainer Kiki oli lisaks menukatele vaasiseeria visanditele toonud nende ühiselt palverännakult kaasa erilise suveniiri. Selle nimi oli Greta, ta oli kuus ja pool kuud vana ning põhjus, miks Kikil just nimelt Max Thalbergiga olid muutunud suhted tõsisemaks kui tema arvukate eelkäijatega. Seejuures oli Max alles kahekümne nelja aastane ja lisaks veel Kiki ülemuse poeg. Nüüd küll juba eksülemuse. Kui parem-mitte-äiapapa oli lootnud, et Kiki kaob tema pärija elust nagu raskekujuline bronhiit – äge küll, kuid mööduv –, pani lapselaps Greta kiire ilmumine talle aru pähe. Kiki ja Max jagasid voodit, lauda, majapidamist ja rahamuresid. Ja olid sellegipoolest arvamusel, et Greta on parim, mis nende elus on juhtunud. Judith kadestas oma sõbrannasid nende kirju, täisväärtusliku elu pärast.
Kui Judith, kõhus neli Proseccot ja taldrikutäis leiba oliivipastaga, poole kümne ajal tulemusetult kodu poole lonkis, avastas ta telefonis neli uut SMS-i. Ta ei tahtnud üldse lugedagi, miks polnud mitte keegi sõbrannadest Le Jardini jõudnud. „Nii ei või see jätkuda,” kirjutas ta. „Lähme sõidame koos paariks päevaks ära, enne kui argipäev kõik alla neelab!”
Kolmas peatükk
Ära sõita? Praegu? Koos sõbrannadega? Eva võttis Judithi SMS-i vaid põgusalt teadmiseks. Alates Regine kukkumisest polnud tal olnud aega järelemõtlemiseks. Haiglasse, traumapunkti, röntgenisse – kõik pidi käima kähku. Õnneks polnud Regine murdnud kaela, vaid ainult reieluu kaela. Seelikupikkus, mis ei sobinud enam tema kehapikkusega ja oli kukkumise otseseks põhjustajaks, andis märku sellest, mida tõestasid uuringud järgmisel päeval. Kui ka Regine ei tahtnud seda tunnistada – asi polnud mitte Eva eluohtlikus trepis, vaid menopausijärgses osteoporoosis, mis oli röövinud ta pikkusest paar sentimeetrit ja andnud nõnda tõuke saatuslikuks komistamiseks.
„Üleminekuaastatele järgnev krooniline haigus, mille käigus luukude hõreneb,” selgitas Eva nii ettevaatlikult kui suutis. „Skelett muutub ebastabiilseks ja poorseks. Millalgi hakkavad luud murduma.”
„Mammal on midagi kliimaksiga,” postitas Eva noorim tütar oma Facebooki kontole, kui Eva oli telefonis oma perele juhtunust ülevaate andnud. „Aga kliima halvenemisega pole sellel midagi pistmist.”
„Tüüpiline vanadushaigus,” teatas raviarst vähem diplomaatiliselt.
„Sellel ebakompetentsel lakutud ahvil ma ennast ravida ei lase,” otsustas Regine. Ennemini läheb ta teise haiglasse. Kõige parem sinna, kus töötab ta tütar. Siis võib Eva tööajal sagedamini tema juurest läbi astuda.
„Ma hoolitsen selle eest,” lubas Eva. Ta hoolitses kõige eest. Üleviimise eest, organisatoorsete üksikasjade eest, terve nimekirja asjade eest, mida Regine vajas, et haiglas vastu pidada, ja volangidega seeliku eest.
„Põleta
