style="font-size:15px;"> Kui Eva asetas kausta „Kirjad” tagasi pööningukappi, torkas talle silma ümbrik, mis oli pudenenud tagaseina äärde. Kiri oli adresseeritud vanaemale: Edasi anda proua Regine Beckmannile. Ähmaseks muutunud postitemplilt võis aastaarvu siiski välja lugeda. 1993. Ümbrikus oli kolm mustvalget fotot, pärit ajast, kui Regine oli Achenkirchis, ja postkaart vaatega linnusele, mis troonis kõrgel küla kohal. Kallis Regine, see ei saa olla juhus, seisis postkaardi tagaküljel eneseteadlikus ja kandilises meesterahva käekirjas. Ma olen tagasi Achenkirchi linnuses, raadios laulab Doris Day ja Emmerich toob kastide kaupa vanu fotosid toetusrahade taotlemiseks. Ja äkitselt istud Sina taas aknal. Oleks Sul tahtmist meie uut vana linnust vaadata? Hoolimata kõigest, mis juhtunud on? Perhaps, perhaps, perhaps. Tervitades, Sinu Leo.
Eval polnud aimugi, kas ema selle kaardi üldse kunagi kätte sai.
Viies peatükk
„Miks sa nutad, ema?” küsis Anna. „Kas see on nii kurb laul?”
You won’t admit you love me.
And so how am I ever to know?
You always tell me
perhaps, perhaps, perhaps,
laulis Doris Day YouTube’i videos. Teolt tabatuna otsis Eva taskurätikut. „See laul jutustab armastajatest, kes ei saa kokku, kuna nad ei tunnista teineteisele iial tõtt,” seletas Eva. Kiiruga pühkis ta pisarad silmist.
„Aga sina ju said issiga kokku,” lohutas Anna kaastundlikult oma ema.
„Mina jah, aga mamma …”
Mõtlikult silmitses Anna fotosid, mis Eva oli pööningult leidnud. Esimesel oli näha detail keskaegsest fassaadist. Uks, kolm kõrget akent paksu müüri sees. Keskmisel aknal istus Regine, jalad üle ääre kõlkumas. Teisel fotol võis teda näha keset lastesumma ehitud meiupuu ees. Kolmas oli pildistatud mingi võlvkaare all. Regine seisis laval, mikrofon käes – noor naine, kes naeris koketeerides ja muretult kaamerasse. Tagaküljel sama mehe käekirjaga, mis oli tuttav juba postkaardilt, rida:
Perhaps, perhaps, perhaps.
„Sul on samasugused silmad. Aga mamma on hoopis kõhnem,” mõtiskles Anna kuuldavalt.
„Võib-olla olen ma rohkem oma isa moodi,” oletas Eva. „Midagi pean ma ju temalt ka pärinud olema.”
„Oskuse maitsvat süüa teha,” pakkus Anna välja. „Seda ei oska mamma üldse. Tema keedab nii kaua, et kõik läheb pudruks. Lõpuks viskab vürtse sekka ja väidab, et see on India toit.”
Kas tema isa oskas süüa teha? Kas Eva sarnanes temaga? Oli tal isa iseloom? Kella kolme paiku öösel, kui võis olla kindel, et keegi segama ei tule, tippis Eva Google’isse kaks saatuslikku sõna: Achenkirchi linnus. Sekund hiljem avanes Wikipedia lehekülg. Pärast vaheldusrikast ajalugu rüütlite kantsina, teeröövlite pesana, krahvisuguvõsa eluasemena, militaarbaasina, põgenike varjupaigana ja laste puhkekoduna oli linnus pea kakskümmend aastat tühjana seisnud. 1988. aastal võttis Frangimaa kultuuripärandi säilitamise ühing lagunemise valda jäetud monumendi enda hoole alla. 1993 avati linnus taas – hotellina. Eva klikkis edasi selle kodulehele. Selle asemel et anda sõjas räsitud lastele kaloririkast toitu ja puhkust, pakkus linnus tänapäeval mitmekülgset programmi. Kõik oli võimalik: konverentsid, perekondlikud peod, pulmad, puhkuseprogrammid. Korraldati wellness-nädalaid, vaikimisseminare, aja-maha-võtmise-kursusi ja ravipaastumist. Infot personali ja rentnike kohta hotelli veebilehel ei leidunud. Ainult üks nimi impressumis. Leonard Frank.
Kas see oli mees, keda ta otsis? Lapsena oli Eva õhtuti voodis mõelnud välja lugusid, milles ilmus tema isa ja seletas hästi seatud sõnadega kõik arusaamatused ära. Eva oli kujutlenud teda mässajate juhina Lõuna-Ameerikas, kokana kaubalaeval, omakasupüüdmatu arenguabi andjana Aafrikas. Pisarad tõusid talle silmi. Judithil oli õigus. Paras aeg oli võtta ette teisipäevanaiste iga-aastane väljasõit. Nad kõik olid teeninud ära pausi argipäevas. Miks mitte Achenkirchis? Nädal ravipaastumist kõlas suurepäraselt. Ja kui ta peaks nende seitsme päeva jooksul möödaminnes ka midagi oma põlvnemisest teada saama, seda parem.
Kuues peatükk
„Ravipaastumine! See kuluks ju meile kõigile ära, kas te ei leia?” kuulutas Eva söakalt.
Trepist kukkumisest oli möödas nädal. Judith oli peale käinud, et kokkusaamine tuleb ikka tasa teha, tegutseda tulemusrikkalt ja lõpuks ometi määrata kindlaks sihtpunkt iga-aastasele väljasõidule, mida oli Greta pärast juba mitu korda edasi lükatud. Kõikide imestuseks asus arutlust seltskonnas juhtima Eva.
„Ravipaastumine pole mitte lihtsalt üks dieet, kalorite ümberjaotamine,” seletas ta, „vaid usaldusväärne kontseptsioon, kuidas mentaalse keskendumisega üleliigsetest kilodest lahti saada.”
Isegi sobiva koha selleks on ta juba välja otsinud. See peab olema Achenkirch. „Üks linnus Altmühltalis. Kõrvalises paigas, üksildane, metsikult romantiline. Meie jaoks ideaalne,” kuulutas ta veenva rinnahäälega. „Rohkem polegi vaja otsida.”
Carolinet pani imestama see ägedus, millega Eva oma ettepaneku esitas. Tavaliselt oli nüüd-taas-doktor Eva oma argipäevast alla neelatud. Mingeid pikemaajalisi plaane polnud ta võimeline tegema.
„Ma ühinen teiega,” oli Eva tavapärane lause, kui toimus teisipäevanaiste iga-aastase väljasõidu plaanide sepitsemine. Isikliku puhkuse ajal joondus ta põhimõtteliselt selle järgi, mida tahtsid ta neli last või abikaasa Frido. Eva maandus korrapäraselt liiga kallites klubihotellides, kus patoloogiliselt heatujulised tegevusjuhid leidsid ta alati just siis üles, kui ta oli päevitustoolis tukkuma jäänud.
Teisipäevakohtumistel kaitses Eva oma tõrjuvat hoiakut: „Mis sellest kasu oleks, kui ma suruksin oma tahte läbi ja teised oleksid õnnetud.” Abistaja sündroom ei kadunud temast iial. Isegi haiglas oli ta oma osakonnas saanud esimeseks, kelle poole pöörduti, kui oli vaja kolleegide ringis koguda raha sünnipäevadeks, pulmadeks ja teisteks elu õnnelikeks või pöördelisteks juhtumiteks.
„Pole ime, et minus pole eneseohverdusgeeni,” teatas Estelle mokaotsast. „Eval on seda topelt.”
Poputatud apteekriproua oli tõeline meister põiklema kõrvale ebameeldivate ülesannete eest ja pühenduma eranditult elu ilusatele aspektidele – iseenese eest hoolitsemisele. Tema tavaline ettepanek teisipäevanaiste väljasõiduks oli mõni patuselt kallis hellitava aroomiga kõik-hoolitsused-hinnas hotell.
Enne kui Estelle sai sõna võtta, paristas Eva oma argumendid ette. Sõnaohtralt kaebas ta jõulude ajal sugenenud peki üle. Läinudaastase üle, mis oli suvega ta puusadele ladestunud, ja tuleva-aastase üle, mis kindla peale varsti lisandub.
„Klettenbergi REWE-supermarketis on juba esimesed piparkoogid riiulitel,” halas ta. „Septembris maitsevad need kõige paremini.”
Caroline muutis see verbaalne turmtuli, mida Eva välja tulistas, rahutuks. Ta ei suutnud parimagi tahtmise juures ette kujutada, et kirglik kokk Eva võiks olla vaimustunud mõttest seitsmeks päevaks söömisest loobuda. Paari kilo pärast? Eva oli arst. Ta teadis liigagi hästi, et see kaal, mis nädalase ravipaastumisega kaotatakse, tuleb õige kiiresti tagasi. Miks siis oli Achenkirch Eva jaoks oluline?
Mõte ühisest paastukuurist erutas teisipäevanaiste meeli nii ägedalt, et peale Caroline ei märganud keegi neist, kui kummaline oli see Eva rünnak. Teema „Kehakaal” puhul olid erinevad sõbrannad ühel nõul.
„Seitsme
