oli piisav seletus igasuguse vegetaarse ja muu taolise eksitee kohta.
„Üks kastreeritud jäägrišnitsel, üks toorsalat, üks kartulisupp ilma frikadellideta ja üks õun,” luges ta ilma pikemate kommentaarideta teisipäevanaiste tellimuse ette. Ülevalt pärit inimeste kohta kehtisid teised seadused kui orus.
Kaks noort neidu ostsid baarileti ääres oma lasteaiaealistele lastele jäätist.
„Teismeliste rasedus on Achenkirchis ilmselt levinud harrastus,” tõdes Caroline.
Estelle suutis küll varast pereloomist mõista: „Kas teil tuleb midagi paremat pähe, millega siin võiks tegelda?”
„Paastumisega,” pakkus Judith välja. „Selleks me ju siia tulime, või kuidas?”
Caroline pilk rändas automaatselt Eva poole. Ainult tema võinuks vastata küsimusele, miks pidi see toimuma just nimelt selles kolkakülas. Kuid Eva põikles kõrvale. Kiire pilguheit laua alla paljastas, et salamisi toppis ta menüüd tükkis vanaaegse kuldtähtedega nahkümbrisega oma käekotti peitu. Caroline polnud ainus, kes Evat jälgis. Kui Eva, näost üleni punane, taas lauaserva tagant esile kerkis, sähvatas välklamp. Harjasjuustega mees pildistas teda, ilma et oleks luba küsinud.
„Jäta külalised rahule, Emmerich,” sõitles Roberta fotograafi. „Andke andeks,” vabandas ta teisipäevanaiste ees. „Mu küdi on omadega vähe segi.”
„Kuidas fotograafi nimi on?” küsis Eva ebakindla häälega üle. „Emmerich?”
„Naljakas nimi,” kommenteeris Judith.
Otsekui olnuks asi selles. Aga milles õieti oli? Varem oleks Caroline sõnal sabast haaranud. Varem oli ta Philipiga abielus, uskus, et tal on hea abielu ning elu, töö ja pere ohjas. Varem oli viieteistkümne kuu eest. Caroline nõjatus rahulikult seljatoele ja pilgutas Evale vandeseltslaslikult silma. Ta ei kõhelnudki, et Eva oma saladuse neile usaldab. Siis, kui saabub õige hetk.
Kümnes peatükk
Kui kaua sel veel läheb? Kiki istus kui tulistel sütel. Tema neli sõbrannat olid juba ammugi Achenkirchi jõudnud, teda aga hoiti ikka veel portselanitootja Tagwerk Kölni büroos kinni. See oli tal kolmeteistkümnes töövestlus. Juhul kui Hubert Moll, ameti poolest kunstiline direktor, teda lähemal ajal vastu võtta ei suvatse, siis jõuab ta Altmühltali alles keset ööd. Jääb veel üle küsida, millises seisundis. Radikaalne dieet ja unest loobumine. Pole just hea komplekt.
Pärast kahte tundi lootusi ja ootusi tohtis ta siseneda kõige pühamasse – jahedasse klaaspaleesse, milles olid eksponeeritud nii igapäevased nõud kui ka haruldased kunstiesemed.
„Te olite mu sõbra Johannes Thalbergi firmas,” tervitas Moll teda. „Eggers …?” lasi mees ta nimel keele peal sulada. „Kiki Eggers.”
Moll figureeris kunstnikuna. Tume ülikond, tumedad lopsakad juuksed, mida tuli lakkamatult tahapoole siluda, tumedad silmad paksude mustas raamis prillide taga. Ta oli väike ja ohtlik. Kiki kartis kõige halvemat, kui Moll kraamis oma mälusoppides, et leida, millises seoses on ta Kiki nime varem kuulnud. Ilmselt tulutult.
„Vaatame siis, mida Johannes teile ka õpetanud on,” ütles ta lõpuks.
Kikil oli lisaks joonistemapile kaasas ka paar prototüüpi. Moll astus sammu tagasi, et silmitseda serviisi, mille Kiki oli kujundanud.
„Disain funktsioneerib just nagu sümfooniaorkester. Kõik on ajastuse küsimus,” kuulutas Moll õpetlikul toonil ja vajus siis sügavmõttelisse vaikimisse.
Kiki kõhkles, kas ta tõepoolest mõtles disaini üle järele või oli tal kavas selgitada, et tema on dirigent ja orkestri tempo valitseja.
„Ma olen paindlik. Nii takti mõttes kui ka muidu,” kogeles Kiki. Nii paindlik, kui sai kuuekuuse imiku ja ülikooliõpinguid veel mitte lõpetanud mehe kõrvalt olla. Mõlemad oli ta oma taotluses targu maha vaikinud. Lõppude lõpuks oli asi ju visandite ostmises, mitte perekonnaseisus. Kaheteistkümnest tulutust kandideerimisest oli Kiki õppinud, et keegi ei pidanud noort ema võimeliseks titemähkmete vahel kasutuskõlblikke ideesid välja mõtlema. Moll ei reageerinud. Ta uuris põhjalikult Kiki kohviserviisi. Ta tõmbas näpuga üle servade, silitas sisepindu, kaalus prototüüpe käes.
„Tagwerk ei tooda nõusid, vaid tableware’i. Me oleme lati kõrgele seadnud,” rõhutas ta.
Kiki surus hüsteerilise naerukrambi maha. Just nimelt see väike Moll, kes ulatus vaid tema dekolteeni, rääkis kõrgest latist.
„Ma tegin laialdast praktilist uuringut, enne kui otsustasin selle vormi kasuks,” päästis Kiki end asjalikule tasandile asudes. See polnud ju sugugi vale. Temast oli nüüdseks juba äripartner saanud. Kahjuks mitte küll Johannes Thalbergi disainifirmas, vaid Barbarossaplatzi baaris Coffee to go. Kohvikuketis oli iga tühiseimgi tegevus kõlava tiitliga vääristatud. Isegi kõige väiksemas tassis kohvi müüdi nimega „tall”. Ainult barista kesise tunnipalga jaoks polnud nad juubeldavat nimetust leiutanud. Kiki lõi ihust ja hingest kaasa. Ja proovis sellest hoolimata kõrgemale hüpata. Igal õhtul, kui Greta magas ja Max tuupis eksamiteks, võttis ta oma töö välja. Kiki jätkas oma visandeid kohast, mida ta tundis. Ühekordsete nõude juurest. Plasttopsid, mida nad kohvibaaris kasutasid, moodustasid tema nõudeseeria aluse. Serviis nägi välja nii, nagu oleks see papist, kuid tegelikult oli õhkõrnast portselanist. Kiki oli lasknud teha prototüübid, mida kasutas sobilikesse firmadesse kandideerimisel. Moll otsustas arvukate kaubamajade sortimendi üle. Kui ta nüüd ometi otsuse teeks.
„Õige mudel pole midagi väärt, kui ta tuleb valel ajal,” sosistas Moll ja nihkus Kikile lähemale. Raske, imal habemeajamisvedeliku lõhn lõi Kikile ninna. Võib-olla oleks ta pidanud taotluses mainima Gretat JA Maxi. Timing polnud just tema tugev külg. Kui vaas, mille ta oli kujundanud palverännakul, seeriatootmisse läks, oli ta Thalbergi firmast kinga saanud. Johannes Thalbergi sõnade seas, mis koha ülesütlemisele eelnesid, polnud nimi Max esinenud. See-eest oli palju juttu tellimuste olukorrast, tootmisest tulenevatest ümberstruktureerimistest ja tõsisest kahetsusest. Thalberg Design vallandas oma töötajaid alati tõsise kahetsusega. Kiki probleem oli: ta mõistis oma bossi. Kõik need kõhklused, mis olid Thalbergil oma esmasündinu vahekorra suhtes naisega, kes oli kolmteist aastat vanem ja lisaks veel tema alluv, oleksid keerelnud Kikigi peas. Kuni süda pani end maksma. Ja lülitas mõistuse välja.
„Ma annan endast teada. Õige-õige varsti,” õhkas Moll ja hoidis tema kätt veidi kauem kui vaja. Juuksegeel kleepus Kiki sõrmede külge.
Kiki ajastus oli halb, karjääriredel kõver ja konto pea olematu. Aastate eest oli ta Deutzi kevadpeol võitnud peaauhinna. Fööni. Kiki, kes polnud oma juustele veel kunagi uhket föönisoengut lubanud, oli olnud pettunud. Nüüd osutas föön eeskujulikku teenindust Greta kõhukrampide korral. Ajastust Kikil polnud. See-eest oli vastupanuvõime. Karjäär algab siis, kui aeg on selleks sobiv. Vajaduse korral kasvõi Achenkirchis.
Üheteistkümnes peatükk
„See polnud ei,” luges Eva. Just oli SMS-i teel saabunud Kiki teade töövestlustetandrilt.
„Jah kõlab teisiti,” hoiatas Judith.
„Ma tahaksin, et mul oleks Kiki optimismi,” lausus Estelle. „Kikist jääb alati mulje, et kohe-kohe on tal lotovõit käes.”
Viimne söömaaeg oli läbi. Caroline juhtis autot mööda kitsast, järsku metsateed mäeseljaku poole. Iga meetriga muutus ta ebakindlamaks.
