spirituaalse soonega teisipäevanaisel, polnud omalt poolt ühtki ettepanekut. Selle asemel unistas ta kehaliste loobumiste mentaalsest mõjust.
„Paastumine pidavat kutsuma esile narkootilisi seisundeid,” vaimustus ta. „Ilma mingite uimastiteta.”
„Mina võin ka veidi vähemaga leppida,” kinnitas Kiki, kes võitles veel ikka rasedusest jäänud liigsete kilodega.
Enne kui Caroline jõudis selgusele, mis peitub Eva metsiku aktiivsuse taga, üllatas sõbranna teda teist korda.
„Miks mitte kohe sinna sõita?” tegi Eva ettepaneku. „Juba järgmisel nädalal.”
„Ja sinu lapsed?” küsis Caroline. Ta ei saanud enam millestki aru.
„Muidu ei sobi nagunii kunagi,” seletas Eva lühidalt ja selgelt.
Kuusteist aastat oli Caroline näinud lõputult vaeva veenmisega, et Eva hoolimata perekondlikest kohustustest teisipäevanaiste iga-aastasel väljasõidul osaleks. Kuusteist aastat pidas ta sõbrannale jutlusi, et too peab oma peres rohkem iseseisvust kasvatama. Ja nüüd on Eva valmis spontaanselt tegutsema asuma? Ei mingeid kindralstaabi väärilisi ettevalmistusi? Tervet nädalat toitude varuks vaaritamist? Lehekülgede kaupa juhendeid, mis selgitasid perele, kuidas emata kriisiaega üle elada? Ei mingeid süümepiinu? Eva käitumine oli nii kummaline, et teisedki sekkusid.
„Sa jätad Frido lastega üksi? Lihtsalt nii?” imestas Estelle.
„Ja sinu ema?” lisas Judith. Juba nädal aega lamas Regine haiglas oma murtud luudega ja murdmatu närvijõuga. Just selles osakonnas, kus Eva töötas. Teisipäevanaised teadsid, kui intensiivselt Eva ema eest hoolitses.
Ainult Kiki vaikis. Max oli saatnud talle meili. „Ta oskab joogat,” kirjutas mees. Selle all oli foto õndsalt tuduvast Gretast. Ta lamas kõhuli. Trullakad titekäed olid pea ees risti, põlved kõverdatud, mähkmes pepu kõrgele üles lükatud. Kiki oli liigutatud. Iial enne poleks ta arvanud, et üks titefoto võib talle pisarad silmi tuua. Pealegi oli veel selgesti näha, kus oli Greta ennast mõnusalt sisse seadnud – ta lamas põiki üle Kiki voodipoole.
„Mina olen kohese ravipaastumise poolt,” kuulutas Kiki. „Paar kilo vähem – ja ma mahun kenasti Greta kõrvale oma voodisse.”
„Kes on poolt?” tõukas Eva kiiret otsustamist takka. Sekundi jooksul tõusis neli sõrme üles. Tagapool kiirustas Luc šampanjapudelit avama. Ootamatult kiire üksmeele saavutamine, mida traditsiooniliselt pühitseti pudeli Veuve Clicquot’ga, üllatas teda. Kuueteistkümne aasta jooksul, mil teisipäevanaised olid ta lokaalis käinud, polnud nad iial enne suutnud vähem kui tunniajase ägeda diskussiooniga ühises sihis kokku leppida. Caroline polnud oma mõtetega veel lõpuni jõudnud. Miski ei klappinud.
„Kaalulangetamiseks pole ravipaastumine sobilik. Kuid selleks, et muuta oma söömisharjumusi ja alustada tervislikumat eluviisi, on see ideaalne,” selgitas Eva, otsekui olnuks Carolinel veel argumente vaja.
Alates ühisest palverännakust Jaakobuse teel oli Carolinet pannud imestama nii mõnigi asi, mida sõbrannad tegid. Rohkem veel imestas Caroline selle üle, milleks ta ise võimeline oli. Kuid sellest ta parem ei räägi. Mitte sellest kummalisest eelaimusest, mis teda Eva plaani juures valdas. Mitte hotellivõtmest, mis oli tema käekotis. Mitte mehest, kes ootas teda Savoy hotellis. Selle asemel ta noogutas: „Ravipaastumine? Miks ka mitte? Organismi puhastamine ja tempo mahavõtmine kulub mulle marjaks ära.”
Seitsmes peatükk
„Pööra,” hüüatas Eva. „Vasakule. Sa pead vasakule pöörama. Vasakule!”
Kümme päeva pärast kokkusaamist Le Jardinis olid sõbrannad asunud teele Achenkirchi poole. Kas nad sinna ka kunagi kohale jõuavad, oli küsitav. Auto tuiskas kiirust vähendamata teeharust mööda. Caroline, kes alati rooli taga istus, kui teisipäevanaised ringi reisisid, andis visalt gaasi. Marsruut polnud keeruline. Kuid Caroline oli oma mõtetega veel Kölnis. Seal oli veel ka Kiki, kellel oli ometi taas üks töövestlus ees ja kes pidi alles õhtul nendega liituma.
„Achenkirchi linnusehotell. Viisteist kilomeetrit. Nii oli ju kirjas,” hädaldas Eva. Kolme teeharu mahamagamine ja pidevalt pealesunnitud uuesti orienteerumine raskesti käsitsetava Doonau-Altmühltali turismikaardi järgi ajasid tal närvid krussi samamoodi nagu sfääriline lõdvestusmuusika, mille Judith oli ühisele puhkusenädalale häälestumiseks välja valinud.
„Lülita see tilu-lilu välja ja navi sisse,” käsutas Estelle. Uniselt piilus ta oma jahutava silmamaski alt välja. „Elu võib olla nii lihtne, kui jätta tööd teiste hooleks.”
„Ma kinkisin navi hüvastijätuks Philipile,” tunnistas Caroline. See oli torge tema seni veel seadusliku abikaasa pihta, kes oli veendunud, et tema sünnipärane orienteerumismeel on üle igasugusest elektroonikast. Philipp teadis, kuidas tööpäeva lõpus pääseda ummikutest Kölni ringteedel, vältida pidevalt remondis olevat Severini silda või leida kõrvalist puhkemaja Lõuna-Prantsusmaal. Paremini kui Caroline – ja paremini kui naviseadme tibi, kes häiris teda oma läbitungiva soovitusega „kui võimalik, palun ringi pöörata”. Philipp ei kuulanud nõuandeid ja Philipp ei pööranud ringi. Tal olid omad ettekujutused sellest, kuidas manööverdada läbi linna ja läbi elu. Lõpuks polnud see ju mitte naviseadme tibi, kes Caroline abielule punkti pani, vaid terve rida naisi, kellega oli Philipp abielutruuduse rajalt kõrvale kaldunud. Caroline elu bilanss oli kainestav: ta oli edukas ja kurikuulus kriminaalõiguse advokaat, kahe täiskasvanud lapse ema ja pärast palverännakut taas esimesse maksuklassi määratud. „Püsivalt eraldi elav” öeldi ametnike keeles tema lõpetamata abielulise seisundi kohta. Carolinel oli vaja nii mõndagi läbi mõelda: Judith, kelle meeleheaks nad üleüldse olid palverännakule läinud, Judith, see õrnake, värskelt lesestunud lapsnaine, tema kauaaegne usaldusalune ja sõbranna, oli teda petnud. Ta oli olnud üks Philipi arvukatest armukestest. Lourdes’i tõeline ime oli see, et teisipäevanaised olid Judithi reetlikkuse üle elanud. Caroline abielu sellest üle ei saanud.
„Sinule on orienteerumine hädavajalikum kui mulle,” oli Caroline öelnud, kui Philipiga hüvasti jättes naviseadme lauale pani. Selle eest nägi ta nüüd teisipäevanaiste iga-aastasel väljasõidul vaeva vana hea maakaardiga. Kõigepealt A3 kiirteel Kölnist Nürnbergi suunas, siis edasi A9 kuni mahasõiduni Altmühltali. Kipfenbergi juures oleks Caroline pidanud ära keerama …
„Seal. Sealt oleksid sa saanud pöörata. Miks sa ei pööra?” hüüdis Eva. Caroline ei suutnud tähelepanu koondada. Järsu liigutusega suunas ta auto „Achenkirchi vaateplatvormile”.
„Kuna siit avaneb parim panoraam orule,” valetas ta, tänulik ootamatult pähe tulnud ettekäändele.
Vaade oli hingemattev.
„Just nagu Märklini mänguasjade maailmast,” karjus Estelle. Tugev tuul keerutas tal juukseid ja sügislehti ümber pea. Kiires tempos libisesid üle aasade, metsade ja kadakanõmmede pilvevarjud ja valgusvihud. Oru põhjas, tuulevarjus ja turvaliselt, paiknesid jõgi ja Achenkirchi alevik. Tihedalt, justkui üksteise vastu naaldunult seisid lamedate katustega valkjashallikad lubjakivist majad. Korstnatest tõusis suitsu, mis kadus kirjult hõõguvate puulatvade vahele. Taustal kõrgusid taeva poole järsud, dramaatiliselt lõhestunud, määrdundvalged lubjakivikaljud. Mäeseljakul asetses nende reisi sihtpunkt – Achenkirchi linnus. Kuussada aastat vaheldusrikast ajalugu materialiseerus rohelistesse väätidesse kasvanud paksudes, rohmakatest hallidest kividest müürides, müürisakkides ja laskeavades, tornikestes ja lossisarnastes juurde-, peale- ja kõrvalehitistes. Linnuse imposantse peatorni vastu võisid möödakihutavad pilved end ära kriimustada.
„Ei
