korda üht ja sama asja ja kirjutavad selle siis üles.
„Nüüd, härra,” küsis konstaabel viimaks, „kas te olete surnukeha puudutanud?”
Monty vahtis talle otsa. „Mille kuradi pärast peaksin ma seda tegema?”
„Et püüda tema isikut kindlaks teha, härra. Äkki vaatasite tema juhitunnistust? Te ütlete, et teie jaoks on ta võõras. Te ju pidite ometi mõtlema, kes ta on, kui te teda siin lamamas nägite.”
Monty kortsutas kulmu ja mõtles veidi, enne kui vastas. „Mind ei huvitanud, kes ta oli,” ütles ta lõpuks. „Mulle tegi rohkem muret see, kust ta siia tekkis ja kuidas ma temast lahti saaksin. See, kes ta oli – või on, mind ei huvitanud. Mina teda ei tunne. Kui ma oleksin leidnud oma diivanilt kellegi, keda ma tunnen, oleksin ma loomulikult talle koju helistanud ja öelnud kellelegi, et talle järele tuldaks. Mina teda ei tunne, niisiis helistasin ma teile.”
Konstaabel ohkas. Aga eemalt oli kuulda, et värava ette koguneb ka teisi sõidukeid. Võõrastetoas kostsid uued hääled. Köögiuks avanes ja Monty õuduseks astus sisse tema surnud naine.
Kui surnud mehe leidmine oli olnud vapustus, siis see oli veel hullem. Monty silmad läksid suureks ja tema lõug vajus lahti nagu tollel sellil seal diivanil. Ta tundis, kuidas tal veri näost kaob ja ta pea nõksatas korraks. „Kurat ja põrgu,” pomises ta. Kas täna olid kõik kohad surnuid täis? Kõigepealt see laip seal võõrastetoas ja nüüd kööki astuv kummitus …
„Härra?” küsis konstaabel murelikult. Ta sirutas käe ja puudutas Monty käsivart.
„Ei,” ütles Monty valjult ja kindlalt. „See pole võimalik ja te kujutate seda ette.”
„Härra, ma kardan, et seal teises toas on laip. Seda te pole ette kujutanud.”
Monty heitis ta sõnad ärritatult kõrvale. Ta lootis, et see peletab minema ka tegelase, kes oli äsja uksest sisse astunud. Penny oli olnud tema elust kadunud viimased kümme aastat ja eluga üldse lõpparve teinud juba umbes neli aastat tagasi. Bridget oli kohale sõitnud ja rääkinud Montyle naise surmast ja küsinud, ega ta ei taha matustele tulla. Loomulikult ei taha, oli Monty vastanud. Bridget oli arvanud, et see on temast labane ja öelnud veidi pahaselt, et isegi eksnaine väärib, et talle viimset austust avaldatakse. Aga Penny oli Monty juurest ära läinud, sest Monty oli isekas ja rumal ja liiga jonnakas olnud, et ära leppida ning igal juhul oli Monty kõikvõimalike muutuste tegemise liiga hilja peale jätnud. Naise kirstu vahtimine oleks Montyle üksnes tema enda puudusi meelde tuletanud. Nii oligi ta Bridgetile öelnud, et see, et ta võiks matustele minna, ei tule kõne allagi. Tema põlved ei lubavat tal seda teha. Nad olid „karvu kitkudes” lahku läinud, nagu vanasti öeldi, mitte esimest ja ilmselt mitte ka viimast korda. Aga Bridgetiga võis olla just nii otsekohene nagu meeldis; teda see ei ehmatanud. Monty teadis; ta oli selle järele proovinud. Naine ilmus ikka ja jälle välja, valmis end tema ellu segama, kui Monty sel vaid sündida laskis.
Nüüd ütles terve mõistus Montyle, et see uus saabumine polnud viirastus, vaid noor naine, kes oli tema surnud abikaasaga hämmastavalt sarnane. Kunagi oli neil kodus olnud üks foto laulatusest, millel Penny nägi välja täpselt nagu too uustulnukas. (Pärast Penny lahkumist oli Monty kõik fotod ära peitnud ning pärast naise surma põletanud.) Pildil, mida Monty silmas pidas, oli Pennyl olnud loomulikult seljas laulatuskleit, ja too naine kandis midagi, mida Monty oleks mehe seljas nimetanud ametirõivastuseks – triibulisi pükse ja samasugust pintsakut. Aga oh sa poiss, ta sarnanes noore Pennyga nagu kaks tilka vett, veidi alla keskmise kasvu, saleda kehaehitusega, aga sitke, tüdruk nagu hagijas lühikeste tumepunaste juuste, terava lõua ja teineteisest eemal asetsevate hallide silmadega, millest lausa hoovas intelligentsust.
Selle karmi mehepintsaku all kandis ta laia kraega uhket ookerkollast särki. See koos tema punaste juuste ja haldjasoenguga muutis ta otsekui mingiks sügisvaimuks. Monty tahtnuks, et tal oleks pliiats ja paber ning et ta saaks tüdruku üles joonistada. Oli möödunud juba mitu aastat, kui Monty polnud joonistanud ega maalinud. Vanasti, kui nad olid noored, oli ta aeg-ajalt maalinud Pennyt või teinud temast visandeid, aga see oli nii ammu. Nüüd tuli talle pähe kentsakas tuju.
„Kes te olete?” küsis Monty alandlikult.
„Inspektor Jessica Campell,” vastas noor naine. Konstaablile lisas ta. „Olgu. Ma võtan asja nüüd üle.”
Konstaabel tõusis püsti ega varjanudki oma kergendust ja jättis nad Montyga omapead.
„Kas te tunnete end halvasti?” Penny teisik kummardus murelikult Monty kohale. Kas ta tõesti ütles, et on politseiinspektor?
„Kas soovite tassikest teed?” jätkas noor daam.
Monty toibus veidi ja püüdis end kokku võtta. „Tänan teid, mul on just nii hea olla, kui praegused asjaolud seda lubavad,” ütles ta naisele. „Ma ei taha teed. Ma tahan veel ühte viskit.”
„Kui palju te olete neid juba joonud?” küsis inspektor. (Nüüd ta juba ka rääkis nagu Monty kadunud naine.)
„Ainult selle ühe,” vastas Monty, nagu ta oli minevikus Pennyle nii mitu korda vastanud. „Ja ma loksutasin suurema osa sellest maha, kui too neetud vennike siin haigutas.” Monty osutas köögiuksele ja eemalt paistvale diivanile koos selle asukaga.
„Neetud vapustus,” ütles inspektor Campbell. „Aga ma arvan, et tee võib siin aidata.”
See polnud ainult vapustus; see oli ennenägematute ja seletamatute sündmuste kuhjumine, mis Monty endast välja viis. „Ma ei taha teed. Kurat võtaks, miks peavad kogu elu ümbritsema mind naised, kes teavad paremini kui mina, mida ma tahan? Ma tahan viskit!” Monty vaatas inspektorile vihase pilguga otsa.
Inspektor vaatas talle heatujuliselt vastu. „Minu meelest saate te sellega siin üsna hästi hakkama,” ütles ta.
Monty viha taandus. „Andeks, et ma nii plahvatasin,” palus ta vabandust. „Aga väike viski ei tee ju midagi paha, ega?”
„Ei, härra Bickerstaffe, ma ei arva, et teeb.”
Paar minutit hiljem, kui Montyle oli tema viski kätte toodud, asus naine küsimusi esitama. Eks nii tee võmmid alati. Monty valmistas end selleks kõigeks uuesti ette.
„Kas te elate siin päris omapead, härra Bickerstaffe?”
„Jah, ja te võite mind vabalt ka Montyks kutsuda,” ütles ta naisele. „Kõik kutsuvad mind Montyks.”
Naine naeratas talle. „Kas teil on kusagil mõni koht, kuhu te saate minna ja seal ööbida? Ehk elab läheduses mõni sugulane?”
„Miks ma ei või jääda siia, mu oma koju?” küsis Monty.
„Noh, ma arvan, et pärast seda ei taha te kindlasti siia ööseks üksi jääda?” Naine noogutas võõrastetoa poole.
Montyle tuli pähe, et tema lamamistool-voodi asub just nimelt võõrastetoas ja et inspektoril on õigus. Seal Montyle täna magada ei meeldinud.
„Võib-olla on teil läheduses mõni sõber?” ütles inspektor Campbell.
„Ei,” ütles Monty tõredalt. „Mul pole kusagil mingeid sõpru.”
„Sel juhul võime teid täna ööseks hotelli paigutada,” ütles naine.
Monty turtsatas. „Kui te leiate mõne, kuhu mind vastu võetakse.”
