viimati teadsin olevat, oli Harwell. See muutub pidevalt. Ta muudkui aga abiellub ja kavatseb seda kohe neljandat korda teha. Proovige Harwelliga. See oli ta viimane nimi. Sellele ta arvatavasti vastab.”
Monty istus mornilt, vahtis noort naisinspektorit ja kuulas pealt ühepoolset vestlust.
„Jah, proua Harwell, see on tõesti kummaline, ma olen nõus. Aga siin, teie onu elutoas diivanil on, või oli, üks surnukeha. Me muidugi viime ta siit ära, kui selleks on aeg, aga teie onu ei saa täna ööseks siia jääda. Jah, ta on päris heas vormis, ainult natuke kohkunud. Ei …” Inspektor heitis pilgu Montyle ja tühjale viskiklaasile. „Ei, ei ole.”
„Tahab teada, kas ma olen purjus, eks ole?” urises Monty.
„Ahaa, proua Harwell, See tundub olevat hea mõte. Ma ütlen talle. Jah, ma ootan, kuni te siia jõuate.”
„Mida?” hüüdis Monty, kui inspektor telefoniühenduse katkestas. „Mis jutt see oli headest mõtetest ja Bridgeti siiatulekust?”
„Proua Harwell oli nii lahke ja tegi ettepaneku, et viib teid enda juurde koju ja annab teile seal mõnda aega öömaja,” ütles inspektor Campbell. „Ta ütleb, et on umbes kahekümne minuti pärast siin.”
„Kurat ja põrgu! Kas teile ei tundu, et te oleksite võinud enne ka minu käest küsida? Mina Bridgeti juurde koju ei lähe. Te võiksite sama hästi visata mind vangikongi, ukse lukku keerata ja võtme minema visata.” Monty vehkis ahastusest kätega ja lõi tühja viskiklaasi ümber.
„Meil pole põhjust seda teha, ega ju?” poetas politseinik, haarates viimasel hetkel kinni viskiklaasist, enne kui see jõudis laualt maha veereda ja põrandale kildudeks kukkuda. „Võib-olla on parem, kui te jääte proua Harwelli juurde, kas või ainult tänaseks ööks. Minu arvates olete te üpris vapustatud ja siia te jääda ei saa. Me oleme selles juba kokku leppinud.”
Köögiuks avanes ja nähtavale ilmus jässakas noorepoolne mees, kes pälvis kohe Campbelli tähelepanu. Naine palus end vabandada ja lahkus köögist, tema väikeste teravaotsaliste mustade saabaste kontsad klõbisesid kiviplaatidel, meenutades mõnd meessoost flamenkotantsijat, kes valmistub maruliseks zapateado’ks.
Naine oli enda järel ukse sulgenud. Monty kuulis nende häältekõma, kuid see, millest nad rääkisid, teda ei huvitanud. Kohe pidi tulema Bridget. Monty pidi koos temaga Bridgeti juurde minema. Kui Monty oli aru saanud, et too sell diivanil on surnud, oli ta mõelnud, et ega asjad enam halvemaks minna ei saa, aga need olid just läinud.
kolmas peatükk
„See on tõepoolest kummaline,” ütles seersant Phil Morton Jess Campbellile vaikselt. Nad oli taganenud koridori ja Monty ei saanud kuulda, mida nad räägivad; aga midagi kirikulikku oli trepišahti tühjades võlvialustes, mis kandis sosinaid edasi. „Ma vaatasin kiiruga meie laiba kuuetaskutesse, ja seal polnud midagi, mille järgi tema isikut kindlaks teha. Ei rahakotti, autovõtmeid, juhiluba, mitte midagi. Ainult mõned mündid. Ma ütleksin, et keegi on meist ette jõudnud ja kõik ära koristanud.”
„See ei meeldi mulle,” ütles Jess. „Vean oma saabaste peale kihla, et see ei ole loomulik surm. Miks püüda nii kangesti tema isikut varjata? Ma viin härra Bickerstaffe’i välja. Ta võib politseiautos nii kaua oodata, kuni tema vennatütar, proua Harwell, siia jõuab.”
„Mingeid vägivallamärke kehal ei ole,” ütles Morton kahtlevalt. „Vähemalt ma ei näe neid. Ei mingeid võitlusjälgi. Tuletan teile meelde, et see koht siin on nagu prügimägi, nii et on väga raske öelda, kas miski oli enne paigast ära või räpasem kui tavaliselt.”
„Nii et me peame väljas ringi vaatama ja püüdma leida mingeid jälgi või märke sellest, et seal on midagi toimunud. Kusagil võib olla mõni okseloik. Tal on süda pahaks läinud. Phil, ta ei lennanud siia kohale nagu Mary Poppins. Ta tuli siia autoga, nii et kus see siis on? Ta ei tulnud jala, vähemalt mitte nendes kingades. Igal juhul mingi hulgus ta välimuse järgi ei ole. Ta on hästiriietatud ja hästitoidetud mees kõige rohkem varastes neljakümnendates, kas sulle ei tundu?”
Morton noogutas. Siis vaatas ta suletud köögiukse poole, mille taga istus nähtamatu Monty. „Vanamees võis tal taskud läbi tuhnida, otsida sealt raha, et endale viskit osta.”
„Ta poleks võtnud autovõtmeid ega kogu rahakotti, ainult sularaha. Aga ma ei usu, et ta seda tegi. Ma olen sinuga nõus. Keegi kavatses isiku äratundmist takistada ja tegi meie surnud sõbra taskud tühjaks. Ma pean väga võimalikuks, et too isik – või isikud – tõid ta autoga kohale ja jätsid siia maha.”
„Miks siia?” küsis Morton ootamatult. „Kas sa arvad, et kes see siis ka polnud, teadis seda maja?” Ta heitis pilgu enda ümber. „Nad valisid õige koha, kas pole? See on niigi nagu prügimägi ja sama rõõmus kui surnukuur.”
Jess torkas käed kuuetaskutesse ja laskis õlad longu. Philil oli õigus. See siin oli nagu mausoleum: külm, rõske, tolmune ja lõhnas kopituse järele. Ehitatud ilmselt Victoria ajal. Ülakorrusele viiv trepp oli piisavalt lai, et sealt oleks võinud krinoliinseelikuga läbi mahtuda. Ülemise trepimademe süngusse lõikus ootamatult valgus, mis paistis läbi vitraažklaasist akna. Puunikerdistele ja tumedaks tõmbunud õlimaalidele langesid juhuslikud punased ja kollased valguslaigud. See rõhutas veelgi siinset õhustikku; Jessile tundus, et ta on mälestuskabelis. Puudu oli veel ainult seisnud lillevee ja suitsevate küünalde lõhn.
Jess väristas õlgu ja ütles siis otsustavalt: „Ma viin Monty välja. Seejärel peame vist sinuga siin veidi ringi vaatama …” Ta näitas käega trepimademe suunas. „Et kindlaks teha, et siin kusagil ei leba veel mõni surnukeha.”
Kui Jess tagasi kööki läks, avastas ta, et Monty oli ilmsesse masendusse langenud. Oli raske öelda, mida peaks temaga tegema. Ilmselgelt ei tahtnud ta minna Bridget Harwelli juurde ööbima, ehkki too naine oli telefonis väga mõistlikku juttu rääkinud. Aga siia majja Monty jääda ei saanud, kuni oli kindlaks tehtud, kas tegemist on kuriteopaigaga ja Monty vajas seltsilist. Kas ta sellest ise aru sai või mitte, aga ta oli sügavalt vapustatud.
„Tulge minuga kaasa, härra,” ütles Jess Montyle, julgustades teda nii, kuidas oskas. Monty tõusis kuulekalt püsti ja läks Jessi järel välja.
Õues hingas Jess tänulikult sõõmu värsket õhku. Monty toppis käed taskutesse, tõmbas õlad kühmu ja mossitas. Väljas, peavärava juures seisis esimesena kohale jõudnud konstaabel oma auto kõrval ja rääkis ühe võõraga, noore teksastes ja kulunud nahkjakis mehega.
„Tere, Monty!” tervitas tundmatu Bickerstaffe’i. „Mis sul siin toimub? Võmm ei taha mulle rääkida!”
Monty avas suu, et talle vastata, kuid Jess jõudis temast ette. „Mina vastan küsimustele, härra Bickerstaffe. Teie ei ütle midagi, kas on selge?” Jess lükkas Monty nagu pambu politseiauto tagaistmele ja lõi ukse tema järel pauguga kinni. Autos vajus Monty istmel kössi ja pani käed rinnale risti nagu jonnakas põngerjas.
Jess pöördus oma kolleegi ja noore uustulnuka poole. Ta uuris noormeest hoolikalt ja leidis, et too võib olla umbes kahekümneaastane. Tema päevitunud jumest nähtus, et ta veedab suurema osa oma ajast väljas. Tal olid pikad juuksed, mis ulatusid lokkis üle nahkjaki määrdunud krae. Nii juuksed kui ka jakk oleksid hädasti pesemist vajanud. Omal kombel nägi ta isegi hea välja, aga võis arvata, et varsti käib tema välimus alla. Noormees vaatas Jessile julgelt vastu. Tõeline elumees, mõtles Jess.
„Kes te olete?” küsis inspektor kärmelt.
„Gary Colley.”
