Lucas? riidles ta endaga. Kas näed kummitusi? Ainult vana roosa jope, ei rohkem ega vähem. Ilmselt naisterahva oma, kui värvi järgi otsustada. Hirm kadus hetkeks ja oli kohe tagasi. Jope polnud kuigi vana, ja kui järele mõelda, siis ka mitte eriti määrdunud. Kaugeltki mitte nii kulunud ja määrdunud, et niimoodi minema visata. See ei kuulunud siia. Kõrval vedelev kotiriidetükk seevastu sobis küll. Aga miks oli üsna kalli väljanägemisega jope selle kõrvale visatud?
Lucase kingad olid nüüd nii mudased, et tal oli juba ükskõik, kui need veelgi mudasemaks saavad. Ta sirutas jala välja ja togis jopet. Selle all oli midagi kõva, mis – veel üks togimine – ulatus koti alla. Keegi oli tahtnud midagi peita: mingit suurt asja, mille katmiseks läks vaja nii jopet kui ka kotti.
Lucas võpatas ja astus sammu tagasi. Aga ta ei suutnud ringi pöörata ega minema joosta – nii väga kui ta ka tahtis. Suur himu uurida kaetud eset lähemalt võitles peaaegu sama jõulise vastumeelsusega seda puudutada. Ainuüksi mõte füüsilisest kontaktist, katsuda seda palja peopesaga, hakkas talle vastu. Ta vaatas ringi ja nägi ühe latri najal vana heinahangu. Lucas tõi selle, sirutas ette, sai koti selle kõverate harude otsa ning kergitas seda ettevaatlikult, et näha, mis selle all on.
Talle paiskus vastu imalat lõhna, mis summutas lehmadest jäänud hõngu. Ta nägi enda jalge ees poris teksapükstes ja botastes jalapaari.
„Ei, ei, ei…” lausus Lucas sosinal. „See pole see. Ei saa olla.” Ta käsi värises. „Jäta halisemine!” käskis ta ennast. Ta togis jopet ja lükkas selle kõrvale, paljastades ülejäänu maaslamajast. Tal hakkas kõrvus kohisema. Saraseinad just nagu eemaldusid ja vajusid siis peale. Soppa ja sõnnikut ta oli juba kogenud ning nüüd leidis ta surnu.
See polnud mingi rebaseraibe, mis oli teeservas ribadeks kistud, vaid inimene, kes jõllitas verd täis valgunud silmadega otsekui süüdistades teda. Tütarlaps, noor tütarlaps. Ta suu oli pärani, paljastades ühtlased valged hambad. Sinakas keel tungis natuke suust välja ning alumine huul oli verine, just nagu oleks ta seda kõvasti hammustanud.
Lucast ajas oksele ja ta viskas hangu käest. Ta komberdas komistades sarast välja Mercedese juurde. Ronis autosse, märkamata laga, mille ta oli kingadega vaibale tassinud, ja otsis kobamisi lukus rippuvat süütevõtit. Mootor ärkas ellu. Ta tagurdas auto üle õue, keeras järsult rooli ja kihutas väravaaugust välja teele.
Õnneks ei tulnud kummaltki poolt ühtegi autot, muidu oleks ta sellele otse sisse ramminud. Ja kuigi ta oleks mingi ime läbi vältinud kokkupõrget, oleks juht teda ikkagi märganud. Aga ta ei tohtinud ennast mingi hinna eest näidata. Lucas kihutas minema ja peatus alles orupõhjas metsatuka taga, kus põldudele viiv tee võimaldas maanteelt ära pöörata. Ta kobas mobiiltelefoni järele.
Tänu taevale võeti kõne vastu.
„Kuule!” kähistas ta. „Ära mine! Tähendab, ära mine sinna, sinna Cricket Farmi, pagan võtaks! Kus sa praegu oled? Siis pööra ots ringi ja sõida tagasi koju. Ära vaidle! Hiljem seletan. Tee nagu ma ütlesin, eks?”
Lucas higistas ja võitles sapiga, mis kurku kerkis. Kiiruga põgenedes hirmus, et keegi näeb, jättis ta sinna kindlasti ohtralt jälgi: Mercedese rehvijäljed; enda jalajäljed; sõrmejäljed hangu käepidemel. Olgu, tühja sellest! Vihm hävitab need juba enne õhtut. Hiljuti oli kallanud nagu oavarrest ja ilmateade oli lubanud lisa. See uhub minema nii rehvi- kui ka jalajäljed. Sõrmejäljed? Jäta, need on ilmselt määrdunud, osalised. Võib-olla nad ei kontrolligi käepidet. Kes? Politseinikud muidugi.
Miks peaks politsei minema Cricket Farmi? Seal ei käi ju kedagi. Peale tema enda, paraku. Keegi ei leia… ei leia seda mitu nädalat, mitu kuud. Tähtis on, et ei saadaks teada, et tema seal käis. Ainult nemad kaks teadsid kokkuleppest. Tema ise ei räägi ja teine ei julge.
Mootorimürin, mis muutus kiiresti valjemaks, teatas teise auto lähenemisest. Lucas vandus kõva häälega. Auto sõitis mäest alla, Cricket Farmist mööda otse tema suunas. Tal polnud enam ümber pööramiseks ja minema sõitmiseks aega. Ta toimis ainsal võimalikul moel. Küürutas alla ja lootis, et möödasõitja arvab, et auto on tühi.
Auto mürises mööda. Lucas piilus ettevaatlikult üle armatuurlaua välja ja nägi hobutreileri tagumist otsa. See oli ühe hobuse jaoks mõeldud treiler, mille üles tõstetud ramp moodustas poolukse ning mida tavaliselt veeti Land Roveri tüüpi autode järel, mida siin kandis võis rohkesti leiduda. Tühjana tunduv treiler kadus kurvi taha – selgitus, miks juht oli gaasi põhja vajutanud. Mingi maajurakas ajas oma asju ega olnud Lucasest huvitatud.
Ta oli saanud enesevalitsemise tagasi ja hakkas edasist tegevust kavandama. Kõigepealt tuleb siit minema saada. Aga kas enne seda peaks veel midagi tegema? Ja pärast?
Korralik kodanik helistaks loomulikult politseisse ja teataks jubedast leiust. Aga korralikul kodanikul on südametunnistus puhas. Erinevalt Lucasest? Lucase südametunnistus on olnud alati vastutulelik. See nõustus peaaegu alati peaaegu kõigega. Selle asemel oli tal tugev enese alalhoiuinstinkt, mis teda praegu tagant kihutas. Ta oli teinud siia tulekuga suure vea; oli teinud vea, et ennast üldse selle lolli afääriga sidus. Antud olukorras oleks korrakaitsevõimudega ühenduse võtmine veel üks viga. Ta pole selgituste andmiseks valmis. Kui politsei tahab arga tunnistajat julgustada, lubavad nad alati, et on diskreetsed. Aga pole midagi diskreetset politseinikes – olgu nad mundris või mitte –, kui nad trambivad su kodukse taha või kontorisse või kuhu iganes nad suvatsevad ilmuda. Ühiskonna tugisamba ja usaldust äratava inimesena oli suur osa Lucase aktsiatest müügis. Kui mõni idioot räägib golfiklubi baaris või kohalikus pubis kõigile, kes kuulata viitsivad, et Lucas Burtoni juures käis politsei („ausõna, oma silmaga nägin, kui nad lahkusid”), ei unustataks seda tükk aega. Võmmidega on see jamps, et isegi siis, kui nad on erariietes, piisab poolest pilgust, et jagada välja, kes nad on. Ja kui tal õnnestukski mõelda nende rahustamiseks välja mingi usutav lugu, oleks ta reputatsioon ikkagi pisut rikutud.
Aga mis oleks anonüümse kõnega? Muidugi mitte enda mobiililt. Liiga suur risk, kõne peilitakse lõpuks ikkagi välja, seostatakse antud kohaga ja võib-olla isegi selle telefoniga. Ligidal pole ühtegi telefoniputkat, lähim on ilmselt järgmises pubis, kus keegi võib märgata võõrast ja isegi kõnet pealt kuulda. Niipaljukest siis anonüümsest telefonikõnest. Las keegi teine leiab selle, veel parem kui ei leia.
Lucas tuli autost välja ja jalutas aeglaselt ümber selle. Auto oli üleni sopane, ja kui keegi näeks teda seesuguse sõiduriistaga koju jõudmas, märgataks kohe. Läheduses oli veelomp. Ta tegi taskurätiku märjaks ja üritas autot puhastada, kuid tegi asja veelgi hullemaks. Jäi ainult loota, et keegi ei näe ta koju saabumist. Sama edutult lõppes ka katse kingasid kasida.
Lõpuks ta loobus ja vaatas kella. Ta oli raisanud juba peaaegu kakskümmend minutit! On see võimalik? Keegi oleks võinud mööda sõita ja näha, kuidas ta ennast narriks teeb ja üritab taskurätikuga autot pesta. Tuuleklaasile hakkasid langema vihmapiisad ja põrkasid sealt Lucasele näkku. Hakkab jälle sadama. Nüüd oli vaja siit ära aurata, koju sõita. Hiljem peseb ta Mersu puhtaks ja eemaldab kõik jäljed sellest neetud paigast.
Minema sõites leidis ta, et ebameeldiv seiklus kinnitas veel kord ta arvamust maa-elu kohta. Sel oli alati mingi vastik üllatus varuks. Kui mitte lehmad, siis laibad.
teine peatükk
Land Rover ja selle taha kinnitatud tühi treiler sõitsid mööda sildist, millele oli kirjutatud: „Berryhilli tallid, hobuste ülalpidamine, ratsutamistunnid. Omanik P. Gower.” Auto pööras kohe vasakule ja sõitis mööda sissesõiduteed, kuni peatus keset õue.
Latrid seisid vastamisi kahes paralleelses reas. Vesi oli vanas emailvannis. Penny (ehk P. Gower) ise ja mõni abiline – kui neid võtta oli
