tegi. „See pole just see, mida ma oleksin soovinud. Aga kui see on see, mida sa tahad, siis olgu nii. See on austusväärne amet. Aga küll sa näed, et karm.”
Ta mõtiskles nüüd hetkeks selle üle, kas isa arvas, et ta leiab selle liiga karmi olevat ja loobub peagi. Jess polnud loobunud ja isa polnud sellest enam kunagi juttu teinud.
Phil seisis endiselt veoauto kõrval ja küsitles tunnistajat. Jess nägi silmanurgast, et nende kehakeel räägib nii mõndagi. Phil hakkas muutuma pahuraks. Ja mis puutub tunnistajasse… too oli üsna sõjakas ja seisis seal, suur ümar pea tugevate õlgade vahel, ja põrnitses Phili. See väljendas kaitsepositsiooni, mis oli tegelikult suitsukate. See oli mõeldud millegi varjamiseks. Jess mõtles hetkeks, kas see võiks olla hirm.
„Nonii, härra Smith, te sõitsite täna siia õuele koormat maha panema. Seda te vist ütlesite, kui meile helistasite!” müristas Morton natuke liiga ägedalt.
„Siis te teate juba vastust. Mitu korda ma pean seda ütlema?”
„Tähendab, juhuslik käik? Ma pean silmas, et te ei käi siin regulaarselt?”
„Mõnikord…” vastas Eli põiklevalt.
„Kas tänase tuleku ainus põhjus oli koorma maha laadimine? Või ootas teid siin keegi?”
„Ei tea, kes? Siin pole kedagi.”
„Aga te ei sõitnud otse õue. Te jätsite auto siia välja seisma. See tähendab, et te oleks pidanud kogu selle kraami väravast sisse tassima.” Phil osutas kodumasinakoormale. „Nii rasked asjad ühe inimese jaoks. See oleks olnud raske pingutus. Miks te sisse ei sõitnud? Siis oleksite võinud kasti ronida ja asjad lihtsalt maha lükata. Kas see poleks olnud mõistlikum?”
Phil Mortonis oli midagi jahikoeralikku. Ta ei jätnud enne, kuni on saanud oma küsimusele rahuldava vastuse. Morton oli tugeva kehaehitusega ja pikkust oli tal just nii palju, kui politseiniku alammäär lubas. Ta oli sellest teadlik. Jessile meeldis Phil ja ta hindas tema võimeid, kuigi temaga polnud alati lihtne koos töötada. Koeravõitlus, mõtles Jess neid kahte nähes äkitselt, kui talle meenus pilt ajalooraamatust, millel kujutati seda ammuunustatud jõhkrat sporti. Suur võimas loom ja väiksemad, aga energilised koerakesed teda näksimas. Mõnikord oli seesugusest meetodist kohmetute ja lihtsameelsete tunnistajate puhul kasu. Aga Jess kahtles, et see härra Smithi puhul õnnestub.
„Mõtlesin, et vaatan enne natuke ringi,” ütles Eli ennastõigustavalt.
„Kas te teete alati nii? Vaatate enne natuke ringi?”
„Mitte alati, aga viimasel ajal… noh, praegusel ajal liigub ringi kõiksugu rahvast, ei või iial teada.”
„Kas te peate silmas kedagi kindlat?”
„Ei, üldiselt,” vastas Eli nüüd juba selgelt varglikult. Ta kogus ennast. „Ja oli ka põhjust, eks? Sest mu lehmalaudas on surnud naine.” Ta põrnitses altkulmu. „Minul pole sellega mingit pistmist! Mina ei tahtnud teda leida. Tal pole mingit õigust siin olla ja ma loodan, et te võtate ta minnes kaasa. Ega te ei jäta teda ometi siia vedelema?”
„See oli teie jaoks šokk, härra Smith,” ütles Jess nende juurde minnes ja saatis Elile närvilise tunnistaja rahustamiseks kaastundliku naeratuse. Ja vanapapi oli närviline. Aga miks? Oli midagi, võib-olla isegi palju, millest ta ei rääkinud. „Niipea, kui te koju jõuate, jooge tassike kuuma teed,” soovitas ta.
Phil heitis talle tauniva pilgu.
„Šokk?” Eli sünge pilk siirdus Mortonilt Jessile. „Jah, šokk… seda see on. Mul on niigi jamasid. Mulle pole neid rohkem vaja, ja mitte siin. Sel naisel pole siia miskit asja, ei miskit! Keegi tegi seda meelega, viskas ta siia, seda ma ütlen. Keegi tõbras, kes tahtis, et mina ta leian, ja see pole aus!”
Eli oli nüüd silmnähtavalt erutatud. Jess otsustas ta mõneks ajaks rahule jätta. Ta andis Mortonile sellest märku. „Praeguseks suur tänu, härra Smith. Ma lähen ja viskan pilgu peale. Ehk annaksite oma tunnistuse seersandile ja räägiksite üksikasjadest.”
Eli piidles Phili kahtlustavalt. „Kas ma pean sellele alla kirjutama?”
„Pärast, söör, kui see on trükitud kujul. Te võite teha seda jaoskonnas, aga me võime ka teie juurde tulla,” ütles Morton.
„Ahah,” ütles Eli ja jättis taas kavala mulje.
„Kas sellega on probleeme, söör?”
Eli nohistas nina. „Ma pole just suur kirjamees. Kas kolm risti kõlbab?”
Valgesse riietatud kogud triivisid mööda mudamülkast, mis oli kunagi olnud taluõu ja läksid lahtise esiküljega lehmalauta hoovi kaugemas küljes. Mundris politseinik valvas kahe väravaposti – väravat ennast polnud – külge seotud sini-valge plastlindi juures. Kui Jess talle lähenes, kaitseriided seljas, kergitas konstaabel linti, et ta saaks selle alt läbi pugeda.
„Mis su nimi on?” küsis Jess.
„Wickham, proua.”
„Kas sa tead, kes teate vastu võttis?”
„Keegi helistas jaoskonda, proua. Jaoskonnast teatati raadio teel Jeff Murrayle ja minule patrullautosse. Me sõitsime siia ja leidsime selle vanamehe…”
Wickham osutas Eli Smithile, kes oli nüüd kätega vehkides süvenenud mingisse tiraadi. Phil, märkmik ühes käes, tegi teisega rahustavaid liigutusi, järgides vapralt Jessi eeskuju tunnistaja vaigistamisel, aga sellest polnud suurt kasu. Eemalt vaadates näis nagu tõrjuks ta kärbseid.
Tõenäoliselt hädaldab Smith jälle oma valduste pärast, mõtles Jess. Just see paistis vanapapit tõsiselt häirivat: mitte laiba leidmine, surma nägemine, vaid see, et see leiti siit, tema lehmalaudast. See ajas talle hirmu nahka.
Ja te mõlemad – sina ja Murray – läksite kuuri, lehmalauta, või mis iganes see on?”
„Noh, jah, proua. Tegelikult me ei uskunud teda päris. Me arvasime, et ta on ehk koduveini auru all.”
„Kas ta tuli teiega kaasa?”
Wickham raputas pead. „Ei. Ta jäi siia tee äärde. Ütles, et nägi seda juba korra ja sellest aitab. Me mõtlesime, et kui seal on tõesti laip, siis te ei taha, et seal liiga palju rahvast ringi trambib, nii et me läksime Murrayga kahekesi.”
Konstaabel tammus jalalt jalale ja Jessile tundus hetkeks, et ta hakkab oksele. „See on jube,” ütles Wickham.
„Kas sa pole mõrvaohvrit varem näinud?” Konstaabel oli väga noor. Jess oletas, et see oli tal esimene kord. Kunagi on see kõigil esimene. Ei teadmine vägivallast ega inimeste kurjusest – mitte miski – ei valmista sind ette šokiks seda nähes.
„Ei, proua.” Noormees näis häbenevat. Tal oli seda raske tunnistada, eriti naisterahvale. Jess andis talle armu ega teinud kaastundlikku nägu. Aga sellest hoolimata ei jätnud ta Wickhami ja ta partnerit noomimata.
„Järgmine kord, kui teid kutsutakse kahtlase surmajuhtumi juurde, ärge parkige autot pehmele pinnasele. Jätke see maanteele. Nüüd peame võtma kõikide teiste kõrval ka teie rehvijäljed.”
Nooruk oli löödud. „Jah, proua, palun vabandust.” Ta lisas kiirustades: „Aga ma leidsin värvijälje, proua, ja näitasin
