puutus meestesse, siis suurem osa pidas teda „toredaks poisiks”. Peale nende, kes olid teda tüssanud ja kes rääkisid temast kui „sellest neetud Lucas Burtonist”. Lucasele ei meeldinud tüssatud saada ja tavaliselt tegi ta tagasi. Üldiselt oli ta sõnapidaja mees, hoidis oma mainet ega andnud teistele võimalust enda üle valitseda. Seetõttu säilitas ta viisakad suhted isegi nendega, keda ta oli tehingutest välja tõrjunud, niisiis polnud tal kuigi palju vaenlasi. Kõik olid ühel meelel, et Lucas oskab oma sarmiga raha välja võluda. Isegi need, kes kirusid ta nime maa põhja, nõustusid sellega, kuigi hapult.
Praegusel hetkel ei tundnud Lucas ennast eriti võluvana, ja koduuksest sisse astumine ei tõstnud ta tuju nagu tavaliselt. Ta tundis ennast kohutavalt. Ta oli Mercedese renditud garaažis porist puhtaks pesnud. (Tolle perioodi majade puudus oli see, et neil polnud garaaži.) Ka kingad oli ta garaažis puhtaks teinud ja ta peab saama neist lahti niipea kui võimalik. Ta võttis need jalast ja silmitses. Need pole enam hinnalised jalavarjud, pigem nagu tuvide kemmerg. Sedasorti löga nagu seal farmis, on kerge tuvastada ja väiksemgi plekk ütleks politseile – kui nad peaksid kunagi ta jälile jõudma –, et see auto on olnud Cricket Farmis. Ta ei julgenud määrdunud Mersuga sõita ega riskinud minna autopesulasse, kus see oleks äratanud tähelepanu ja kommentaare. Niisiis oli ta sunnitud selle töö ise ära tegema nii hästi kui suutis, kuid teadis, et kohtueksperdid võivad ikkagi midagi leida.
Koduteel oli ta visanud porise kaltsu ja taskurätiku sobivasse konteinerisse. Aga tal oli kolmaski probleem. Autot pestes avastas ta oma pahameeleks, et vasakul küljepeeglil oli kriimustus. Küll väike, aga väga nähtavas kohas. Lucas polnud kindel, kus see kriimustus oli tekkinud. See võis juhtuda sellel neetud taluõuel või pärast väravast paaniliselt välja sõitu, kui ta pööras põllule, et helistada. Ta lootis, et kriimustas peeglit just seal vastu lagunevat kiviaeda. See oli olnud sellises seisukorras, kus ei märgata midagi. Kui ta kriimustas autot taluõuel, oleks asi tunduvalt tõsisem. See oleks kuriteopaigale jäetud jälg.
„Kuriteopaigale!” pomises ta valjult viskit klaasi valades. Noh, nii võmmid seda nimetavad, kui nad sinna jõuavad ja selle leiavad. Varem või hiljem nad jõuavad. Mida hiljem, seda parem. Aga oli liiga palju loota, et surnukeha kunagi ei avastata. Mõne hullumeelse hetke jooksul, kui ta oli põllule keeranud, tundis ta ennast optimistlikult. Aga Lucas oli realist. Varem või hiljem läheb keegi sinna farmi.
Ta peab sellest kriimustusest ise vabanema. Ta ei saa autot tavalisse töökotta remonti viia. Seal tuntakse teda ja jäetakse meelde. Ka ei saa ta helistada meestele, kes käivad kodus väiksemaid vigu parandamas. Ta peab seda ise tegema. Pagan võtku, teismelisena oli ta vanu romusid edukalt üles putitanud. Ta teeb seda kohe homme hommikul. Politsei ei jõua temani, kui ta auto korralikult klantsima lööb ja peegli ära parandab. Miks nad peaksid? Ainult kui see teine ei räägi… see on veel üks asi, mille ta peab täna õhtul korda ajama. Erinevalt kriimustusest ei saanud Lucas sellega hommikuni oodata.
Ta läks kööki, klaas käes. Lucas ei teinud endale süüa, välja arvatud hommikune saiaröstimine. Ta kas helistas restorani ja tellis midagi koju või läks välja sööma. Aga täna ei tahtnud ta näha ühtegi hingelist, sest ta oli ärritatud ja seda võidaks märgata. Ka polnud tal kõht tühi, kuid ajas iiveldama. Ta peab midagi hamba alla saama.
Ta uuris tulutult peaaegu tühje kappe, kus polnud midagi peale hommikueineks vajaliku: marmelaad, kohv, tee, avatud suhkrupakk, millest oli talle jätkunud juba pool aastat, poolik maisihelbepakk ja millegipärast karp sardiine. Talle ei meenunud, et ta oleks kunagi sardiine ostnud. Ka külmkapis polnud midagi peale või, piima ja poole tosina õllepurgi. Miks pole seal kas või tükikestki juustu? Kõikidel teistel inimestel on külmkapis juustu!
Esimest korda taipas ta suure ehmatusega, kui haletsusväärsed ta toiduvarud on. Ta oli pidanud ennast alati meheks, kes ei vaevu majapidamisega jändama. Aga praegu kerkis ta silme ette hale pilt vananevast poissmehest, kel pole sugulasi, naist ega partnerit, kes temast natuke hooliks. Isegi mitte vastutulelikke sõbratare. Nemad ei hooli. Kunagi oli seesugune eraldatus tundunud vabadusena. Nüüd sundis see teda mõtlema – kas tõesti? –, et ta on luuser? Ta tõrjus selle mõtte eemale. Ta on praegu lihtsalt endast väljas. Kes pagan seda pärast laiba otsa komistamist poleks?
Lõpuks avastas ta terve paki šokolaadiküpsiseid, mille koristaja oli ilmselt ostnud oma lõputute teejoomiste juurde. Naine käis kolm korda nädalas ja tal polnud suurt midagi teha. Õnneks ei tule ta enne esmaspäeva. Võib-olla ostis tema need sardiinid. Aga Lucas ei osanud arvata, miks.
Ta jõi viski ära, keetis suure kruusitäie kohvi ning läks selle ja šokolaadiküpsistega oma kabinetti plaani pidama. Tal on vaja selge peaga mõelda.
Ta tundis ennast juba palju normaalsemalt ja oli valmis kontakteeruma isikuga, kes oli korraldanud kohtumise – selle, kust ta oli pidanud nii kiiresti põgenema. Sellel tutvusel on nüüd ilmselgelt lõpp. See isik pole võib-olla alguses nõus, aga küll ta aru pähe võtab, küll Lucas selle eest hoolitseb. Ja mida rohkem ta sellele mõtles, seda rohkem tundus talle „näiline kokkusattumus” kahtlane. Et kõikidest kohtadest just seal lamab surnukeha, inimese surnukeha, justkui teda oodates kohas, kus nad pidid kohtuma.
Ei, ei, seesuguseid kokkusattumisi juhtub filmides ja raamatutes.
Neid juhtub ka päriselus, aga ta peab kindlust saama. Kas võib olla, et ta on mingi õela nalja ohver? Kas keegi inimestest, kellele ta on äris liiga teinud, ei läinud ta võlude lõksu ega suutnud oma kaotusega leppida? Kas see oli kellegi arusaam kättemaksust?
Noh, kui see oli lavastus, siis tahab ta teada, kes seda tegi. Ja sel inimesel saab olema tegemist hoopis teistsuguse Lucasega, mitte võluvaga, vaid tänavakaklejaga, kes ta oli kunagi olnud.
Ta ei tahtnud uskuda, et mees, kellega ta kohtuma pidi, korraldas selle sigaduse, sest selleks polnud põhjust. Pigem keegi teine, kes teadis kokkulepitud kohtumisest. Pagan võtku, ta oli pannud sellele mehele südamele, et ta hoiaks asja saladuses ja lootnud, et too seda teeb. See oli nende mõlema huvides. Ei kedagi kolmandat…
Ta võttis mobiiltelefoni, otsis soovitud numbri ja vajutas klahvile.
„Mina siin,” ütles ta reipalt, kui kõnele vastati. „Kas sa oled üksi? Siis kuula! Meie koostöö on läbi. Jah, läbi! Farmis oli laip! Kurat võtku, ma ei ole purjus! Mille paganama pärast sa just selle koha valisid? Ma läksin mingi sara alla, ja seal see oligi! Jah, ma olen kindel! Kust mina tean, kes ta on? Varem või hiljem ta leitakse ja siis kubiseb farm võmmidest. Pea meeles, mina pole seal käinud, selge? Ja me pole sinuga kunagi sinna kohtumist määranud. Kogu lugu ja nii see jääb. Me oleme ainult juhututtavad, kellel pole mingit ühist minevikku. Jah, just nii ma ütlesin, lihtsalt juhututtavad ja selle juurde me jääme…”
Mees liini teises otsas üritas protestida.
„Jää vait!” kähvas Lucas. „Ja ma olen hakanud mõtlema, et mind meelitati lõksu…”
Uus protestilaine.
Lucas ei teinud sellest välja. „Hea küll, ma ei süüdista sind! Aga kui mitte sina, kes siis? Kas sa latrasid välja? Kas sa rääkisid kas või midagi? Poetasid mõne vihje, jätsid kuskile vedelema paberitüki, millel oli minu nimi või telefoninumber või selle neetud farmi nimi? Kas keegi võis meie telefonikõnelust pealt kuulda?”
Järgnes jõuline eitus.
„Olgu,” ütles Lucas. „Mulle ei meeldi juhuslikud kokkusattumused ja ma ei taha neid enda nahal kogeda. Ma usun, et mind meelitati lõksu – võib-olla meid mõlemaid – ning ma tahan teada, miks ja kes! Minu sõna selle peale, et ma uurin selle välja.”
Kui Jess reedel hilisõhtul koju jõudis, ootas teda esikus uksematil veidi kortsus
