küsis ta. See peab siis olema omanik Penny Gower. Tänu jumalale, et selleks ei osutunud see sooniline naine.
Enne kui Jess jõudis vastata, ajas mees ennast seina najalt sirgu ja ütles irvitades: „Nüüd on kuri karjas. Sind pannakse vangi, Pen.”
„Politsei?” küsis sooniline naine kohe nõudlikult. „Kas te tulite selle Cricketi jama pärast?”
Jess eiras teda ja näitas neile töötõendit. Teda häiris natuke, et teda tunti ära enne, kui ta jõudis suudki lahti teha. See polnud esimene kord ja ta oleks pidanud olema sellega juba harjunud. Kindlasti ootasid nad pärast farmis juhtunut politsei külaskäiku. Aga nagu paljud ta erariides kolleegid, oli temagi kogenud, et inimesed tunnetavad seadusesindajate juuresolekut märkimisväärselt hästi.
„Vabandage, et tülitan teid kiirel ajal, aga ehk saaksime paar sõna rääkida?”
Soonilisele naisele ei meeldinud, et teda ignoreeritakse. Jess nägi silmanurgast, et ta tõmbus turri ja muutus võitlusvalmiks.
„Jah, muidugi,” ütles Penny. „Vabanda, Selina, ma tulen kohe, kui politsei minuga lõpetanud on.”
„Hah!” turtsus sooniline naine, marssis uksest välja, saates Jessile nõelterava pilgu. Tõenäoliselt läheb ta peakonstaablile helistama, mõtles Jess.
„Eks ma teen ka minekut,” ütles meesterahvas, kõlades nii, et ta ei mõelnud seda tõsiselt. Ta ei liikunud paigast.
„Ei,” tegi Penny takistava käeliigutuse. „Jää palun siia, Andy. Inspektor, see on Andrew Ferris, minu sõber. Ka tema oli reedel siin. Te tahate ju rääkida reedest, eks ole? Mina olen, muide, Penny Gower.” Ta vaatas ringi. „Palun istuge, seal on tool…”
Nüüd muutus Ferris aktiivseks, tuli seina juurest ära, haaras logiseva puutooli ja pakkus seda külalisele. Jess istus sellele ettevaatlikult nagu härra Pritchard sadulasse.
„Ma loodan, et ei pahandanud väärtuslikku klienti,” ütles Jess peaga õue poole osutades.
„Foscotti mammit?” ütles Ferris irvitades. Tal on ilusad hambad, mõtles Jess. Ta on üldse nägus mees. „Ärge selle vana riiukuke pärast muretsege.”
„Kuss!” sisises Penny. „Küllap ta luurab ukse taga, Andy. Ta nimi on Selina Foscott, inspektor. Tema tütre poni on meie tallis.”
Jessile meenus väike tüdruk, kes harjas pontsakat poni.
„Muide, ka tema oli reedel siin.” Penny tõmbus pisut morniks. „Selina ja Charlie käisid siin eelmisel nädalal iga päev.”
Neetud! mõtles Jess. Ma pahandasin proua Foscotti välja ja nüüd pean ma seda vana nõida küsitlema. Küllap naine naudib ta kohmetust.
„Ma tulin siia Cricket Farmis juhtunu pärast,” ütles ta valjult ja asjalikult. Ferrise kulm tõmbus krimpsu, justkui hakkaks uuesti irvitama, kuid leidis, et see poleks sobiv.
Jess andis talle pilguga märku, et on pool-irvet märganud, ja Ferris tegi vastuseks alandliku näo nagu noomida saanud koolipoiss.
„Mind huvitab, kas keegi teist märkas reedel midagi ebatavalist, ükskõik mis kellaajal, või kunagi varem nädala sees. Ma tean, et farm siit ei paista, aga te olete selle lähimad naabrid.”
Penny viipas käega enda ümber. „See kõik on Eli maa. Eli Smithi. Ainult tallid kuuluvad mulle. Koplit rendin ma Elilt. Kui ma selle koha ostsin, oli see üsna lagunenud. Eelmine omanik oli sunnitud äri lõpetama, hobuseid polnud siin enam ammu ja keegi polnud tallidest huvitatud.”
„Kuidas teie sellest teada saite?” küsis Jess uudishimulikult.
„Noh, jah…” oli Penny kergelt kohmetu. „Ma elasin Londonis ja olin õpetaja. Tol ajal polnud kesklinna koolis õpetamine meelakkumine. Ja peale selle… hakkas mu suhe lõpule jõudma.” Ta punastas.
Ferris ta selja taga pomises: „Kellega seda ei juhtuks?”
Penny jätkas: „Kui ma olin laps, käisime siinkandis tädil külas. Mulle on siin alati meeldinud. Ta – mu tädi – suri ja ma sõitsin siia matustele. Juhtus olema koolivaheaeg ja ma jäin terveks nädalaks. Ma tulin üksi, sest ma… noh, ma tundsin vajadust pisut üksi olla. Ma sõitsin ringi ja möödusin sellest kohast, mille silt „Müüa” oli olnud siin nii kaua, et oli vajunud heki sisse ja vaevalt nähtav. Keegi polnud vaevunud seda uuesti püsti tõstma. Ma pidasin auto kinni ja tulin uurima. See… see koht justkui kõneles minuga. Muidugi oli see kohutavas seisukorras. Aga ma tundsin, et pean elule uue suuna andma. Mulle ei meeldinud elu Londonis ja müügisilt pakkus midagi hoopis teistsugust. Tädi oli jätnud mulle natuke raha, hobused olid mulle alati meeldinud… noh, ma tegin kiire otsuse ja ostsin selle ära.”
„Pidi olema kulukas ettevõtmine see korda teha ja hakata hobuseid pidama,” arvas Jess. „Ja üsna raske töö ka.”
„Selle peale kulus iga viimane sent tädi rahast,” ütles Penny Gower ausalt. „Lisaks veel minu osa Londoni korterist, mille olime eksmehega ostnud. Ma olin üsna rahul, et ta tahtis selle endale jätta. Nüüd ma siis rabelen ja olen vastu pidanud peamiselt sellepärast, et mul on siin väga häid sõpru. Üks neist on Lindsey Harper. Te ehk nägite teda õues?” Ta vaatas Jessile otsa.
„Jah, me kohtusime.” Jess noogutas.
„Lindsey hobune on ka siin tallis ja ta käib siin peaaegu iga päev abiks, rügades palehigis, et meid välja aidata.”
„Kas tal muud tööd pole?” küsis Jess uudishimulikult.
„Oh, noh, ta abikaasa on üsna…” lausus Penny kohmetult.
„Püherdab rahas!” lisas Ferris hoopiski mitte kohmetult.
„Ja siis on Andy.” Penny pöördus naeratades mehe poole.
Ferris naeratas vastu. Ta pilk ütles Jessile nii mõndagi. Armunud, mõtles ta kaastundlikult, arvab, et Penny vastab samaga. Ei tea, mida Penny ta vastu tunneb? Võib-olla kiindumust, aga mitte armastust.
„Andy ei aita ainult teha raskemaid töid nagu tõkete ehitamine koplisse. Ta peab ka minu raamatupidamise korras.”
„Ma olen elukutselt raamatupidaja,” selgitas Ferris. „Eraettevõtja. See võimaldab mul oma aega enda äranägemise järgi jagada.”
„Ja lisaks veel Eli,” ütles Penny äkitselt. „Teda ei tohi unustada. Elil on kätt iga asja peale. Maja, kus ma elan, kuulub samuti temale ja rent, mida ma maksan, on naeruväärne. Kas te olete Eliga kohtunud? Oi, rumal küsimus! Muidugi olete.”
„Kui te mõtlete Eli Smithi, siis tema leidis… ohvri.” Jess tahtis öelda laiba, aga mõnele tunnistajale mõjub see sõna halvasti. Kuigi nii Penny Gower kui ka Andrew Ferris tundusid olevat kõvemast puust.
Penny kummardus üle laua ettepoole. „Eli on väga lahke inimene,” ütles ta tundeküllaselt. „Ta on natuke ekstsentriline, aga see on sellepärast, et…” Ta jäi vait.
„Mille pärast?”
Pennyl paistis olevat piinlik ja ta kehitas õlgu. „Küllap te kuulete sellest. Smithi pere pidas ühiselt Cricket Farmi. See oli aastaid tagasi. Vanemad ja kaks poega, Eli ja Nathan. Ma ei mäleta, kumb vend oli vanem. Ühel päeval
