ajal kontoris oli Jess kuulnud kõrvallatrist pidevalt kopsimist ja norsatusi. Nüüd, kui ta tagasi õue tuli, pistis hobune pea ukseluugist välja.
„Tere, sõbrake,” ütles Jess ja sirutas käe, et looma patsutada.
„Olge ettevaatlik,” ütles mehehääl ta selja taga. „Ta on vist ühest silmast pime. Parem on läheneda talle teiselt poolt.”
Ferris oli tulnud tema järel õue.
„Oh,” ütles Jess kohmetult.
„Kuulge,” jätkas Ferris vaiksel tungival häälel, „ega te ei arva, et Penny on siin ohus? See on üksik paik. Ma tean, et üldiselt on päeval keegi siin, aga ta tuleb hommikul vara ja lahkub õhtul hilja. Sel ajal on ta üksi. Hobused tahavad talitamist. Ma ei saa takistada teda tulemast ega ka ise kogu aeg siin olla. Mul on oma töö teha.
„Selle järgi, mida tema ja teie mulle rääkisite, pole küll mingit põhjust arvata, et proua Gowerit siin mingi oht varitseks,” lausus Jess aeglaselt. „Aga ta nägi hõbedast Mercedest ja vilksamisi ka juhti. See teeb temast väärtusliku tunnistaja. Kui Mercedese juht on asjasse segatud, võib ka tema seda taibata. Hobutreiler, mis oli Penny auto järel, reetis, kuhu ta teel oli.”
„Nii et see mees võib siia tulla?” Ferris nookas õue poole.
„Proua Gower peab lihtsalt olema ettevaatlik. Me ei anna juurdluse alguses pressile kunagi kogu infot, ja see, et Penny nägi tee ääres seisvat autot on üks asi, millest me vaikime, kuni selleks tuleb õige aeg. Aga ükskord see ikkagi tuleb.”
„See sobib meile,” vastas Ferris.
Jess vaatas ringi.
„Kui te tahate rääkida Selina Foscottiga,” jätkas Ferris kopli poole näidates, „siis tema ja Charlie on seal.”
„Charlie on poni?”
„Charlie on ta tütar. Õnn kaasa!”
Ferris läks tagasi kontorisse.
Valvekoer, mõtles Jess. Valvab Penny Gowerit. Nii Eli Smith kui ka Andrew Ferris tundsid mõlemad, et peavad Penny eest hoolitsema. On olemas niisuguseid naisi, mõtles Jess nukralt, keda mehed tahavad kaitsta. Tema puhul ei olnud ükski mees midagi sellist tundnud, vähemalt nii palju, kui tema teadis.
Charlie Foscott ja poni sõitsid koplis ringiratast ning üritasid sooritada kohmakaid hüppeid. Kohmakad käis poni kohta. Loom nägi välja nagu vaat, millel all neli töntsakat jalga, ning Jessi vilumatule silmale tundus, et ta esijalgade vahe on liiga lai. Ka jäi temast mulje, et ta võib väikese hapra ratsaniku käskudest iga hetk keelduda, ning tüdrukutirts näis seda teadvat.
Jessi lähenemist nähes röögatas proua Foscott: „Paigal!”
Korraks arvas Jess, et käsklus anti temale, aga Charlie pingutas kohe ohje ja Jess taipas, et see oli mõeldud neile. Poni pani pea maha ja hakkas näksima porilompide vahele alles jäänud lühikest rohtu. Ratsanik istus lõdvalt sadulas ja vaatas Jessi. Tal oli ema ülbe pilk. Jess, kes oli tema vastu kaastunnet tundnud, lõpetas selle.
„No nii,” ütles proua Foscott läbi pori värava poole trampides. „Ma aiman, et te tahate mind küsitleda?”
„Kui teil on paar minutit aega, proua Foscott.” Selle naisega ei saa olema kerge. Aga vähemalt tahtis ta kangesti rääkida. Kas tal ka midagi kasulikku öelda on, on teine asi. Üldiselt on jutukad tunnistajad kõige suuremad ajaraiskajad.
„Kas te teate, kes ta on?” küsis proua Foscott.
Jess oletas, et ta mõtleb surnud tüdrukut. „Veel ei tea. Penny Gower räägib, et te käisite eelmisel nädalal iga päev siin, kas see vastab tõele?”
„Aega pole raisata,” ütles proua Foscott. „Võistlused on tulemas. Sultan peab valmis olema. Teate, viimasel korral sai ta oma klassis sinise roseti.”
„Oi? Tubli!” Selleks, et tõketest üle hüpata, peaksid sel ponil küll tiivad olema. Kui aus olla, siis ei kujutanud Jess Sultanit vaadates sellega toime tulemiseks teist moodust ette. Ta oletas, et sinine tähendab auväärset teist kohta. Aga mitu poni selles klassis üldse võistles? Jess hingas sügavalt sisse ja viis jutu kindlalt õigele rajale tagasi.
„Kas te teel siia sõidate mööda Cricket Farmist?”
Proua Foscott noogutas. „Ei saa öelda, et ma sellele kohale suurt tähelepanu pööraks. Parem mitte, see riivab silma. Tavaliselt on see mahajäetud. Mõnikord on seal Eli Smith või tema veoauto.”
„Kas te reedel nägite seda?”
„Ei. Kui ta seal käis ja laiba leidis, siis oli see pärast minu kojuminekut. Mul oleks äärepealt autoavarii olnud.” Ta põrnitses vihaselt. „Ma pöörasin tallide juurest välja, ja viuhti! Suur hõbedane Mersu kihutas mäest alla ja otse mu nina eest läbi. Ma pidin piduri põhja vajutama. Need maanteehuligaanid arvavad, et see on kiirtee ja kihutavad kui pöörased, sest liiklus on siin hõre. Aga pole õieti möödasõiduruumi ega laiu teepeenraid.”
„Mis kell see juhtus, proua Foscott?”
„Oh, nelja paiku, natuke pärast seda. Oli hakanud sadama. Ma pistsin pea kontori ukse vahelt sisse,” ütles proua Foscott käega ebamääraselt tallide poole viibates, „et öelda, et viisin Sultani latrisse. Charlie viskas sadula sinna põrandale ja me hakkasime koju sõitma.” Ta kortsutas vihaselt kulmu. „Ma olin just teele pööramas, vaatasin kahele poole, ei näinud kedagi ja arvasin, et kõik on okei, ning siis, nagu ma ütlesin, kihutas see maniakk mäest alla. See idioot oleks äärepealt mu eesmise kaitseraua küljest rebinud. Charlie kisas nagu kurjast vaimust vaevatud. Ta arvas, et nüüd on meie lips läbi ja mina kartsin korraks sedasama!” Proua Foscott kissitas Jessi poole mõtlikult silmi. „Oleksin ma ta numbrimärki näinud, oleksin teile teatanud.”
Jess mõtles endamisi, kas proua Foscotti arust peavad mõrvarühma uurijad ka liikluspolitsei tööd tegema. Ta taipas, et naise üksiasjalik kirjeldus oli mõeldud tõestamaks, et napilt läinud liiklusohtlik olukord polnud Selina süü. Penny oli sõitnud natuke enne seda mööda kahtlasest autost, mis sarnanes Selina kirjeldatuga, meenutas Jess. Ta oli rääkinud sellest Andrew Ferrisele ja too oli helistanud Eli Smithile. Aga Mercedes, mis oleks proua Foscotti autole peaaegu otsa sõitnud, oli möödunud tallidest umbes kakskümmend minutit hiljem, kui Penny seda nägi. See tähendas, et juht ei sõitnud kohe oma peatuspaigast minema. Miks? Kas ta tahtis olla kindel, et ta Pennyga uuesti teel kokku ei satu? Või oli ta teinud midagi muud? Helistanud kellelegi? Püüdnud autot kasida? Eli Smithi õu oli väga sopane.
„Kuulge,” küsis proua Foscott ootamatult käskival toonil, mis tundus olevat talle omane. „Kuidas see tüdruk suri?”
„Kahjuks me ei avalda veel üksikasju, proua Foscott. Ja ausalt öeldes ega me ei teagi veel. Me ootame lahangutulemusi. Me peame asjas kindlad olema.”
„Ma tean seda!” nähvas naine. „Ma pole idioot. Ma pean silmas, et kas teda oli tulistatud?”
„Oh!” Jess oli jahmunud. „Meie teada mitte. Aga nagu ma juba ütlesin, lahang…”
Tal ei lastud lõpetada. „Hea küll,” ütles Selina Foscott rahulolevalt. „Vanal Eli Smithil pole sellega mingit pistmist.” Ta heitis Jessile terava pilgu. „Kui Eli oleks tahtnud kedagi maha nottida ükskõik mis põhjusel – ütleme, et leidis tüdruku oma maja ümber nuhkimas
