hiljuti, kui auto kas siis kiirustades või väga hooletult hoovist välja sõitis. Ta võis kihla vedada, et kiirustades. Kiirustades sisse või välja sõites? Värv ei pärine Smithi veoautolt. See tuleb anda ekspertidele ja lasta neil välja uurida, mis marki auto on selle jätnud. Erinevad tehased kasutavad erinevaid värve. See värviplekk on tõeline vedamine.
„Väga hea,” ütles ta.
Noor konstaabel näis rahulolevana.
Tom Palmer astus laudast välja.
„Tere, inspektor Campbell!” Ta naeratas laialt.
Enne Jessi praegusele töökohale asumist olid kõik patoloogid olnud keskealised ning nende pikaajaline tutvus surma ja vägivallaga oli muutnud nad kuidagi ükskõikseks. Palmer seevastu oli noor ja siiani piisavalt innukas, et suhtuda oma töösse huviga. Ta oli korni päritolu. See kõlas ta häälest ning paistis välja tumedatest juustest ja silmadest. Võib-olla oli mõni laevahukust pääsenud Hispaania meremees ujunud kolm või rohkem sajandit tagasi kaljusele Cornwalli rannikule ja loonud kohaliku tüdrukuga pere.
„Ma olen seal lõpetanud. Noor naisterahvas, kahekümne ringis. Ma ütleksin, et ta on kägistatud: muljumisjäljed kaelal, lõhkenud veresooned silmades, keel suust väljas. Ta on rabeledes endale huulde hammustanud, kuid ei osutanud kuigi kaua vastupanu. Ta andis alla. Ma võin öelda rohkemat, kui saan ta lauale.”
„Kui kaua ta on surnud olnud?” küsis Jess.
„Hetkel ma ütleksin, et olen sama tark kui sina, aga mitte väga kaua. Kangestus on möödas, seega umbes kolmkümmend tundi? Oskan sulle hiljem täpsemalt öelda.” Palmer tõmbas õhukesed kummikindad käest. „Hirmuäratav koht, eks ole? Vaata seda maja. On lihtne ette kujutada, kuidas pimedal ja tormisel ööl lendab pööninguaknast välja Dracula.”
„Mulle pole Draculat vaja,” ütles Jess. „Mulle aitab tänapäeva õudustest.”
Ta läks lauta. Tüdruk lamas ikka veel maas, ja ootas nüüd, kui kriminalistid olid oma töö teinud, Jessi saabumist. Pärast Jessi lahkumist viiakse laip Tom Palmerile uurida.
Jess peatus korraks instinktiivselt austuse märgiks. Surm väärib viisakat käitumist. Pole teadmata, et politseinikud ja kriminalistid otsivad mõnikord stressirikka olukorra vastu abi mustast huumorist. Aga see siin oli surnud inimene, kuigi esmapilgul oleks võinud seda ekslikult pidada minema visatud elusuuruseks mannekeeniks, käed ja jalad ebaloomulikult kõveras asendis. Me kõik ei sure mõrvari käe läbi, mõtles Jess kaastundlikult, aga me kõik „lahkume”, nagu täiskasvanud tavatsesid ta lapsepõlves öelda, kui arvasid, et mõni laps juhtub kuulama. Ärge küsige, kellele lüüakse hingekella ja muu sarnane.
Ta läks lähemale ja kummardus laiba kohale. Tüdruk polnud veel täiskasvanugi, mõtles ta. Tema näol, kuigi moonutatud nagu praegu, oli säilinud lapselik priskus. Kindlasti oli ta olnud enne juhtunut ilus tüdruk. Ta nahk oli veatu, pikad paksud juuksed loomulikud blondid, kuigi pärani silmad olid pruunid. Tumedad plekid nende ümber oli pigem laiali läinud ripsmetušš kui sinikad. Jessi silme ette kerkis kujutluspilt noorest tüdrukust peegli ees ennast hoolsalt meikimas.
Ta oli Jessi pilgu läbi ka kenasti riides: uued teksapüksid, valge T-särk – nüüd porine –, üsna uued tossud. Roosa jakk vedeles ta kõrval maas. See tundus olevat üsna vähe kantud. Tüdrukul pidi olema kõikide nende uute riiete ostmiseks piisavalt raha. Kui osturetk oli toimunud hiljuti, õnnestub neil võib-olla leida pood, kus müüakse seesugusid jakke. Müüja võib isegi ostjat mäletada.
Ei ühtegi ehet, märkas Jess. Ei kõrvarõngaid, ei käekella. Nende puudumine viitab peaaegu alati röövimisele. Aga röövlid tavaliselt ei kägista. Nad kasutavad pigem nuga.
Jess tajus, et kriminalistide ülemus seisab ta kõrval. Võib-olla ootas too temalt samasugust reageeringut nagu noore konstaabli puhul. Aga Jess oli õppinud tegema nägu, mis ei väljendanud mitte midagi. Ta pööras pead ja vaatas mehele kulme kergitades otsa.
„Kas te võtsite väravaposti küljest värviproovi?”
„Võtsime, ja tegime mõnest rehvijäljest kipsjäljendi. Keegi oli üritanud teha kiiret tagasipööret…” Ta osutas üle õla õuele ja kohale, kus mudaseid jälgi kaitsesid väikesed kiletelgid nagu rida pisikesi kasvuhooneid. Siis näitas ta laudadega kinni löödud talumaja poole. „Kas me murrame sisse? See on nii kõvasti kindlustatud, nagu oleks tegemist katkuga.”
„Me peame selle üle vaatama.” Jess kortsutas kulmu. Ilmselt peab Eli Smith siiani Phil Mortoniga lahingut. „Ma küsin omanikult, kas tal on võti ja ütlen talle, et me kavatseme ta valdused põhjalikult läbi otsida.”
Ta läks välja, kus Palmer teda ootas. Kui ta oli kindel, et keegi ei näe, hingas ta sügavalt sisse, lootes vabaneda surmahõngust. Palmerit ta ei häbenenud. Tema mõistab.
Palmer naeratas. „Oleks võinud hullem olla,” ütles ta.
„Jah, ma tean. Aga ta on väga noor. Minupärast võite ta ära viia,” ütles Jess.
Mõrvatud naised ongi enamasti noored. Vanemad naisterahvad on kindlas suhtes ega käi võõraste meestega väljas, ei lähe üksinda klubisse või baari, ei istu juhututtavate autosse. Kui ohver oli olnud väljas „äriasjus”, oli ta ikkagi noor. Tänaval lantimine oli noorte elukutse ja paljudel juhtudel ohtlik. Aga selles tüdrukus siin loomalaudas oli midagi kummastavalt „normaalset”. Ta polnud lipakas, lihtsalt kena teismeline tüdruk. Ta ei tohiks lamada sel reedesel päeval seal surnuna. Ta peaks tegema nädalalõpuplaane, helistama sõbrannadele, leppima kokku kohtumisi, võtma ette veel üht poodlemist – tegema kõike seda, mida Jessi ema peab „normaalse elu” juurde kuuluvaks.
Ja näed nüüd, kuhu normaalne elu selle tüdruku viis, mõtles Jess virilalt. Veel üks sissekanne mõrvastatistikasse lamab siin poris ja kõntsas, varsti lahatud ja läbi uuritud nagu ta elugi. Juhul kui ta tuvastatakse. Aga seda peavad nad suutma teha. Kolmkümmend tundi on piisavalt pikk aeg selleks, et keegi teataks ta kadumisest.
Tom Palmer ta kõrval noogutas. „Esmaspäeval tuleb uus mees? Just parajal ajal!”
„Nagu ma ei teaks!” Jess krimpsutas nägu ja Palmer itsitas.
Temale võib see nalja teha, mõtles Jess. Tema ei oodanud uut ülemust. Uut luuda, nagu öeldakse, kes kibeleb korda looma või õigemini oma versiooni korrast.
Morton tuli jalgade lirtsudes nende poole, nägu süngelt rahulolev. „Ma panin ta tunnistuse kirja, niipaljukest kui see väärt on. Ta ajab ühtsama jura koorma mahalaadimisest, õue ülevaatamisest, mille põhjust ta täpselt ei selgita, ja laiba leidmisest. Ma lasen selle ära trükkida. Kõik on loogiline, aga…” Phili hääl vaibus ja ta põrnitses tusaselt oma märkmeid.
„Aga?” küsis Jess. „Seal peab veel midagi olema. Kas sa tahad seda öelda?”
„Ma olen selles surmkindel,” ütles Morton märkamata ebasobivat sõnavalikut. „Aga ta ei räägi. Ta on sedasorti vanamees, kes ei räägi oma asjadest. Tema arvates on ta öelnud meile, mida meil on vaja teada ja loril lõpp.”
„Vaata, kas arvutis on tema kohta midagi,” ütles Jess. „Ja kui sa seda juba teed, siis toksi sisse ka selle koha nimi – Cricket Farm – ja vaata, kas politseil on selle kohta mingit materjali.”
Phil kergitas kulme ja vaatas õues ringi. „Varastatud kauba varjamine?” pakkus ta huupi.
„Ei pruugi olla. Pigem maksu- või kindlustuspettused.
