ootama, ükskõik milline see ka oli. Üle kõige pasundas valjuhääldi, kust paluti, et sissepääsu juurde pargitud Land-Roveri omanik oma auto kohe ära viiks.
Markby surus ennast vastu tahvlit, millel reklaamiti põllumajandustarvikuid, kui suur noor mees, seljas valged porised tunked ja jalas lahmakad kummikud, möödus temast, lõa otsas tõrges, mudaste külgedega pull. Markby otsis lambaid. Seal, kus on lambad, on ka isa ja poeg Winthropid. Temast möödus aeglaselt kettidest poortidega auto, millel kaks musta värvi näoga lammast seisid ja üks lesis õlgedel. Markby läks samasse suunda.
Ta tegi endale maameeste vahel teed. Pirakad mehed rohekate mütsidega ja Arani kudumites Harrise tviidjakkide all; kõhna näoga, pruunide põskedega mehed vihmakuubedes, jalas rohelised kummikud; tervisest pakatavad roosapõsksed talunaised, jalas tänavakingad ja juuksed maastiili soengus; mehed, kes nägid välja nagu erus kaardiväeohvitserid – mida nad ilmselt olid –, ja mehed, kes olid otsekui sirgunud mullast, mida nad olid põlvest põlve harinud. Paljud tervitasid Markbyt. Inimesed ei tundnud teda mitte ainult seetõttu, et ta oli kohalikust politseist, vaid seetõttu, et ta oli siit pärit ja tema perel oli olnud siin kandis kunagi maad. Maal mäletatakse taolisi asju. Markby mõtles süütundega, et võib-olla oli tema pere esimeste seas, kes müüs oma maa ehitajatele ja arendajatele. Seetõttu tundus talle nüüd Steve’i kallal tänitamine pisut kohatu.
Lambad olid turuplatsi kaugemas nurgas, kuid ta nägi juba kaugelt Alwyn Winthropi, kes oma kuuejalase pikkuse ja mütsi alla topitud tulipunaste juustega ei saanud kuidagi märkamatuks jääda. Tema kõrval seisis isa, kes oli küll lühem, kuid jässakas ja laiaõlgne, peaaegu ilma kaelata, maa küljes kinni nagu sumomaadleja.
„Alwyn!” hüüdis Markby üle üldise lärmi.
Alwyn pööras ringi ning viipas tervituseks ja äratundmise märgiks. „Me ootasimegi sind,” ütles ta sõbralikult. „Ema ütles, et sa võid tulla. Isa, Alan tuli selle surnud mehe kohta küsima!”
„Ah selle!” müristas Winthrop seenior. „Jooksed ta pärast nii et kannad villis?”
„Seda küll,” tunnistas Markby. Ta võttis taskust nüüd juba rasitud servadega foto. Ta ulatas selle viisakalt kõigepealt vanemale mehele.
Winthrop seenior lükkas oma tähelepanuväärselt vana mütsi kuklasse, surus tömbi pöidla vesti käeaugu vahele ja valmistus vaatluseks. Üle tema paksu kõhu ulatus vestitaskusse kullast ja ilmselt antiikne raske uurikett. Turupäeva auks oli tal lips ees – ebamäärases vanuses riideriba pead ja õlgu ühendavate rasvavoltide vahel. Ta lükkas foto käsivarre kaugusele, ja see nägi ta suures kämblas välja nagu postmark. „Ah see on siis tema,” lausus ta elutarga, peaaegu mõistatusliku häälega, ja lisas: „Ei ütleks, et ma seda vaest mehikest tunneksin.”
Ta andis foto pojale ja surus ka teise pöidla vesti vahele. Isa kõrval tundus Alwyn arukam ja hästi riides – suhteliselt uus tviidpintsak sobis talle. Ta uuris korraks fotot ja lausus siis: „Imelik on vaadata surnud mehe fotot. See mees on ju surnud, eks ole?”
„Seda küll. Meil pole aimugi, kes ta on.”
Alwyn raputas pead ja ulatas foto Markbyle tagasi. „Kahju küll, kuid me ei saa sind aidata.”
„Sellegipoolest suur tänu,” ütles Markby nukralt ja pani pildi taskusse. „Kuidas lambahinnad on?”
„Madalad,” vastasid isa ja poeg kooris.
„Kurb kuulda. Ehk katsetate järgmisel aastal mõne muu asjaga?”
„Katsetasime kartuliga,” ütles Winthrop seenior. „Hinnad läksid alla. Katsetasime lihakarjaga. Hinnad läksid alla. Mõtlesime, et jääme praegu lammaste juurde.” Ta võttis taskust keti külge kinnitatud kulduuri ja vaatas kellaaega.
Alwyn tundus olevat kärsitu, ta avas suu, kuid pidas siis paremaks vait olla. Ta naaldus värava najale. Lambad kogunesid tema juurde ja vahtisid teda otsekui kõnet oodates. Winthrop seenior tervitas kedagi tuttavat ja läks eemale. Markby astus Alwyni juurde.
„Praegusel ajal on farmipidamine üsna keeruline töö,” nentis ta vestlustoonil.
„Ära kohe räägigi. Kuradi raske.” Alwyn kohendas mütsi, mis kattis ta punaseid juukseid ja jätkas: „Ära pahanda, et ma kurdan. Häda on selles, et isa… noh, ta pole juba aastaid toime tulnud, aga ei suuda farmist loobuda. Tema isa pidas Greyladiest ja enne seda isa isa… Ta ei kujuta elu ilma selleta ette. Isegi siis, kui me läheme pankrotti, ja seda me läheme.”
Markbyle meenus Steve Wetheralli jutt ja ta küsis ääri-veeri: „Kas sa oled kaalunud mõtet siit ära minna?”
„Mitte seni, kuni isa elab. See tapaks ta. Ta ei tuleks üksi toime. Ema jääb ka vanaks. Aga ta ei jätaks jonni. Ta jätkaks samas vaimus. Ma ei saa neid maha jätta.” Alwyni hääles kõlas meeleheide.
Markbyl oli taas piinlik. Ükskõik millise Winthropiga ta rääkis, oli tal tunne, justkui topiks ta oma nina põhjuseta teiste asjadesse, ärritaks niigi valusaid haavu.
Aga Alwyn jätkas vestlust. Võib-olla polnud tal kedagi, kellele südant puistata, ja kord juba alustanud, oli tal raske pidama saada.
„Ma ei süüdista Jamiet, et ta siit ära läks. Ta leidis oma tee. Õnn kaasa! Aga mina ei või siit lahkuda, saad aru. Ja siis veel Jess. Tal pole siin mingit elu. Ta käib Witchetti farmis ja on suurema osa ajast seal vana Dolly Carmody seltsis, kuid tal peaks olema nooremaid sõpru.”
„Kas sa pole kunagi mõelnud abiellumisele, Alwyn?” küsis Markby eneselegi üllatuseks.
„Mul pole naisele midagi pakkuda. Ma ütlen sulle, Alan, et kui ma saaksin maa eest enam-vähem korraliku hinna ja kui see oleneks minust…” Ta jäi poolelt sõnalt vait, hakkas vihaselt huuli närima, tõmbas mütsi silmile ning põrnitses süütuid lambaid. „Aga see kõik ei olene minust, ega ju? Ja kõigepealt pean ma kohtama õiget naist, kes mind innustaks.”
„Nojah,” ütles Markby, sest mida muud tal öelda oligi. „Kas teeme mõnel õhtul paar napsi, Alan?”
„Sobib. Ma käin tavaliselt „Rebases ja Koertes”, kust sa võid leida mind peaaegu igal õhtul. See kõlab nii, nagu oleksin ma viimane viinanina, kuid ma istun terve tunni pindi õlle juures. Isegi õlu maksab raha.”
„Kohtume siis seal,” ütles Markby ja lahkus, oma arust sündsusetult kiire sammuga.
Kui Meredith nägi laupäeva hommikul teeviita, mis teatas, et Bamfordini on jäänud kolm miili, oli ta südames soe tunne. Ja miks ka mitte? Oli suurepärane kevadhommik, isegi tuul oli värske. Meredith oleks võinud sõita siia mööda kiir- ja peateid, kuid ta valis linna sõitmiseks vana maantee, mille kõrval laiusid põllud. Puhkevate pungadega puuoksad kõikusid tuules, äkilised iilid sundisid linde keset lendu ootamatult kurssi muutma. Kauguses, kahesuunalisel maanteel, mürisesid veoautod, kuid Meredith oli möödunud pärast ärapööramist ainult kahest autost, ühest traktorist ja entusiastlikust jalgratturist.
Nüüd nägi ta tüdrukut paksul kõrvil ponil. Meredith võttis kiiruse maha ja viipas möödudes käega. Ta vaatas tagasi. Ratsanik polnud laps, nagu ta ratsutamiskiivri alt paistvate pikkade heledate juuste ja saleda keha järgi oli arvanud, vaid kolmekümnele lähenev noor naine. Meredith sõitis edasi ja ratsanik kadus silmist. Meredith unustas ta Alani nägemise ootuses täiesti.
Ta püüdis endale kinnitada, et see rõõm on naeruväärne. Iga kord, kui Alan hakkas ilmutama „tõsiseks muutumise” märke, sattus Meredith paanikasse ja
