ja nägi, et kõrvi poni seljas ratsutav tüdruk on talle järele jõudnud ja räägib punapäise lambakarjasega. Mees patsutas poni kaela. Milline maaidüll: lambad, poni, tütarlaps, puhkevad pungad ja nägus karjus! Isegi jube koer näis olevat omal kohal. Võib-olla eksis Meredith, kui arvas märkavat igatsust mehe hääles, kui ta Londonit mainis. Igatahes kuulub ta siia, kus ta on. Meredith sõitis edasi.
„Ma pole su koopas varem käinud.”
Meredith oli küsinud all valvelauas peainspektor Markbyt, noor konstaabel jõudis saata teda poole trepini, kui Alan talle vastu tuli. Nad naeratasid teineteisele. Meredith mõtles, et Alan näeb hea välja, kuigi veidi väsinud. Ka Alan näis kohtumise üle rõõmustavat, ja Meredith teadis, et see rõõm on siiras. Seda oli Meredithil meeldiv, kuid ka pisut erutav tõdeda.
„Tavaliselt ei ole ma laupäeviti siin, ja ära karda, ma ei kavatse siia ka terveks nädalavahetuseks jääda,” kinnitas Markby. „Jõudsid õnnelikult pärale?”
„Jah, tänan.”
Nad naeratasid taas rõõmsalt, siis pöörasid mõlemad pilgu kõrvale, just nagu peljates, et teine võib tõlgendada valesti rõõmu, mis väljendab midagi enamat kui sõprust.
„Ma ootasin sind ja üritasin saada paberitööga ühele poole,” ütles Markby. „Siis oleks mul nädala sees rohkem vaba aega. Aga siis keegi helistas ja tahtis rääkida. See naine on praegu siin, kuid ta läheb kohe ära, ja siis võtan ma Laura võtme ja viin sind sinna. Ehk soovid mu külalist näha? Ma arvan, et ta meeldib sulle.”
Ta juhatas Meredithi oma kabinetti. Ümmarguse leivapätsi moodi juuksekrunniga ja laias tviidseelikus veidi korratu välimusega vanem naisterahvas seadis ennast parajasti minekule.
„Vabanda, et ma su aega raiskasin, Alan,” teatas ta müriseva häälega.
„Sa ei raisanud, tegid õigesti, et rääkima tulid. Saage tuttavaks, minu… ja Laura sõber Meredith Mitchell. Ta tuli Laura pere puhkuse ajaks kodu hoidma. Meredith, see on proua Carmody Witchetti farmist.”
„Rõõm kohtuda, kullake,” ütles proua Carmody, ning saatis talle naeratuse ja kavala pilgu. „Kui teil midagi targemat teha pole ja Alan on tööl, tulge mulle külla. Joome tassikese teed.”
„Tänan,” ütles Meredith.
„Ma astun õhtupoolikul korraks läbi,” ütles Markby proua Carmodyle. „Ja ole ettevaatlik! Ära midagi liiguta, eks ju?”
„Ma pole seda puudutanudki. Lihtsalt leidsin selle täna hommikul.” Ta pidas väikese pausi. „Ma ei taha olla pealetükkiv, aga kui sa kord juba tuled, kas sa ei võiks siis preili Mitchelli kaasa võtta? Sa võid seal ringi vaadata ja meie joome teed.”
„Nojah…” Markby vaatas Meredithile oma arvates tähendusrikkalt otsa.
„See on teist väga lahke,” ütles Meredith veidi segaduses, sest ta ei teadnud, milline vastus Alanile võiks meeldida. „See… see sõltub Alanist. Kui Alan tuleb ametiasjus…”
Järsku küsis Markby: „Mis oleks, Meredith, kui sa läheksid sinna enne mind? Pärast lõunat. Ma tuleksin hiljem, kui olen siin lõpetanud, ja proua Carmody võiks meid kostitada tee ja väga maitsva koogiga?”
See oli siis kokku lepitud. Proua Carmody selgitas Meredithile, kuidas tulla Witchetti farmi, ja lahkus. Markby võttis Laura võtmed ja nad läksid trepist alla. „Ma tulen pärast tagasi,” ütles ta valvelauas.
„Mis seal Witchetti farmis lahti on?” küsis Meredith, kui nad Meredithi autoga Laura juurde sõitsid.
„Räägin sulle lõunasöögi ajal. Paul ütles, et külmik on toitu täis ja meil… sinul… pole vaja muud, kui need mikrolaineahju pista.”
„Ilmselt Paul mäletab, milline kobakäpp ma köögis olen.”
„Laura ja Paul on väga tänulikud, et sa tulid. Ja mina ka… muidu oleksin ma pidanud siin kogu aeg kontrollimas käima. Mul on uus kasvuhoone, ja see vähene vaba aeg, mis mul on… Ma loodan, et sa tuled mu kasvuhoonet kaema.”
„Suurima heameelega. Mida sa kasvatad?”
„Tomateid. Ma mõtlesin, et järgmisel aastal üritan kurkidega ja võib-olla, et lõpuks ka viinamarjadega. Muidugi lilled.”
Markby silmadesse oli ilmunud äraolev pilk ja Meredith surus alla muige.
Meredith mäletas Danbyde maja väga hästi ja seda uuesti nähes valdas teda soe tunne. Maja oli punastest tellistest kolmekümnendate aastate ühepereelamu. Eesaed oli korras, kuid mitte ülepingutatult, ja seal kasvas vanamoodsaid lilli nagu näiteks hortensiad, mis olid istutatud loorberiheki kõrvale. Tagaaias, kuhu avanes vaade köögiaknast, olid kiik ja liivakast, mis oli kaetud laudadest kaanega, et kassid ligi ei pääseks. Hiljuti ehitatud terrassil seisis moodne aiamööbel ja tellistest grillahi.
Kodu, mitte maja, mõtles Meredith. Ta oli kartnud pisut mõtet vastutada kümme päeva maja eest, ent nüüd, kui ta siin oli, tundis ta, et see meeldiv kodu võtab teda armsal moel vastu. Võõrastetoa uksest möödudes nägi ta puuvillaste katetega toole. Seintel rippusid mereteemalised akvarellid, mida Paul Danby kirglikult kogus, mõned üksikult, mõned gruppidena, nii nagu Paulile meeldis. Riiulitel ja laudadel seisid fotod lastest igas vanuses ning nurgas Laura tikkimisraam poolelioleva tööga. Meredith märkas, et jõuluajaga võrreldes oli see edenenud umbes ruuttolli võrra.
Köögilaual tervitas teda suur vaas kevadlilledega ja selle najale toetatud kiri Lauralt. Kuni Meredith imetles lillasid iiriseid, kollaseid nartsisse, roosasid freesiaid ja punaseid tulpe, avas Markby sahtleid ja kappe ning kattis lauda. Meredith lõpetas lillede imetlemise ja keskendus otsustavalt toidule.
Paul oli külmiku tõesti ääreni täis toppinud. Kihtide kaupa hõbepaberis pakikesi. „Purukoogid!” ütles Meredith hardunult. „Või pigem cordon-bleu! Ma võtan siin mitu naela juurde! Mida sa lõunaks soovid?”
„Ükskõik. Mis selles pakis on?”
„Ma ei tea. Sellel pole etiketti…” Meredith võttis teise tinapaberisse keeratud paki. „Ka sellel pole silti.”
Nad uurisid minuti või paar külmiku sisu.
„Mul on kuri kahtlus,” ütles Markby, „et Paulil olid siltide kirjutamisel lapsed abiks. Sellel siin on mu õetütre käekiri. Sellepärast vist puudubki nii palju silte.”
„Pole midagi. Teeb valiku kergemaks. Võtame selle.”
Ilmnes, et see oli liha-neeruvorm.
„Räägi mulle nüüd proua Carmodyst ja Witchetti farmi saladusest,” palus Meredith, kui toit oli laual.
„Ah sellest! Seda ei sobi küll toidulauas rääkida, kuid kõik algas laibast.” Ta rääkis surnukeha leidmisest, asjatutest katsetest seda identifitseerida ja oma käikudest Greyladiese ja Witchetti farmi.
„Ainus juhtlõng – kui üldse – on see, et neljapäeval, enne laiba leidmist ja hetke, mil mõrv meie arvates aset leidis, tungis keegi proua Carmody valdustesse. Proua Carmody nägi teda ainult vilksamisi ja ta ei uskunud, et mees jõudis mõnes hoones sees käia. Ta ei pea enam farmi selle tavapärases mõttes. Ta rendib karjamaid ja hooldab paari hobuseomaniku loomi. Enamik majapidamishoonetest seisab kasutamata. Mõnes pole ta käinud nädalaid. Kuid eile läks ta heinaküüni ja nägi, et seal on keegi viibinud.
