ja oli valmis pead tagasi tõmbama, kui ta pilk langes koopasuu läheduses lebavale asjale.
Guy seda hetkeks jõllitama. Võttis kätte, uuris seda lähemalt, lasi kuuldavale vaikse vile ja asetas eseme ettevaatlikult maha tagasi. Ta istus, võttis keebi ja koti seljast ning otsis kotist välja taskulambi. Siis heitis ta kõhuli ja hakkas nõgesekupladest ja sinikatest hoolimata uru sisemust valgustama. Tunnel kõverate puujuurte vahel ulatus tükk maad edasi ja pööras siis paremale, ent taskulambi valguses oli selgesti näha mitmesuguse kuju ja suurusega esemeid, mis vedelesid pilla-palla uru sissepääsu lähedal.
Guy pani lambi maha ja ajas käe nii sügavale kui ulatas, kobas sõrmedega, kuni puutus millegi väikese ja kuiva vastu. Ta pea oli surutud vastu ava ümbritsevat niisket läpatanud maad. Juustele ja silmile pudenes mulda. Guy ei märganudki seda. Lõpuks õnnestus tal käeulatuses olevad esemed välja õngitseda. Need oli pruunikaskollased ja paistis, et juba pikemat aega urus olnud. Mõned olid katkised. Paari oli näritud, kuigi hambajäljed olid vanad. Guyl polnud kahtlust, mis need on. Need olid inimese luud.
Rahul, et sai kätte kõik võimalikud tükid, võttis Guy mobiili ja helistas 999. „Levi puudub,” teatas kiri ekraanil talle lahkelt. Guy kirus vaikselt. Ta oli surnud punktis. Kurb aga tõsi.
Ta otsis kotist, kuhu kondid mässida. Ainus sobiv vahend oli kaart ja ta ohverdas selle. Siis ronis ta nõlvale ja läks mööda hirverada metsateeni, rühkis mööda seda metsa teise serva ja üritas uuesti helistada. Seekord see õnnestus.
„Kellega ma ühendan?” küsis operaator.
„Politseiga,” vastas Guy. Kontide omanikku ei saanud kiirabi enam aidata.
Teda ühendati politseiga. Ta ütles oma nime, koduse aadressi, selgitas, et matkab ja rääkis, et leidis nõlvakust alla kukkudes inimese jäänused – kondid.
Nüüd küsis teine, plekine ja natuke ettevaatlik hääl, kus ta asub. Ta ütles, et Stovey metsa servas.
„Ja need luud, söör,” küsis hääl, „te kukkusite neile otsa?”
„Ei,” selgitas Guy. „Ma liigutasin kukkudes uruava varjavat taimestikku.”
„Uru?” küsis hääl. „Siis on tõenäolisem, et need on loomakondid, kas te ei arva?”
„Ei, ei arva,” ütles Guy. „Kui ma oleksin nii arvanud, poleks ma teile helistanud.”
„Inimesed arvavad tihti, et on leidnud inimluud,” ütles hääl. „Aga peaaegu alati osutuvad need loomade omadeks, rebase õhtusöögi jäänusteks. Kas need on väikesed nagu jänesel?”
„Ei,” kähvas Guy. Talle hakkas tunduma, et see on kõige ärritavamalt enesega rahulolev hääl, mida ta on eales kuulnud. „Mõned on kahjustatud ja mõned ainult tükid, osa puudub. Aga on olemas rangluu, kaks poolikut roiet, kolm või neli seljalüli, näritud sääreluu ja terve lõualuu säilinud hammastega. Mõned hambad on parandatud. Sellest võib tuvastamisel abi olla. Kahjuks pole ülejäänud koljut. Muidugi võib sügavamal urus veel midagi leiduda.”
Järgnes vaikus. Guy arvas kuulvat omavahelist vestlust. Siis hakkas temaga rääkima teine, sügavam ja autoriteetsem hääl. Vähemalt polnud see üleolev. Aga see oli kahtlustav.
„Olete kindel, söör?”
„Absoluutselt!” Guyl oli raske nördimust varjata. „Ma tahan ainult küsida, mida ma peaksin edasi tegema. Kas ma toon need lähimasse politseijaoskonda või ootan, kuni keegi siia tuleb? Ma ei oska teid juhatada,” lisas ta. „Ma olen vana karjatee juures.”
„Me oskame sinna tulla, aga saage aru, me ei taha tühja tuult taga ajada. Mitte et ma teid milleski süüdistaksin, härra, aga te võisite eksida. See hammaste asi, mida te mainisite, võib olla värvi muutusest. Vanad kondid võivad olla mõnikord väga kummalist värvi. Kas seal on veel teisi tunnuseid, mis sunnivad teid arvama, et need on inimluud?”
„Miks ma arvan, et need on inimluud?” oigas Guy. „Mitu kord ma pean seda ütlema? Sellepärast, et ma tundsin need ära!”
„Vähesed inimesed võivad seda öelda, härra. Miks te olete nii kindel?
„Sellepärast,” vastas Guy raskelt hingates, „sellepärast, et ma olen arst!”
„Siin see on,” ütles Alan Markby jahmatust varjates.
Tema kõrval autos istuv Meredith Mitchell lappas kinnisvarakatalooge, kuni leidis otsitu.
„Endine kirikla,” luges ta valjult. „Üheksateistkümnenda sajandi algusest. Viis magamistuba, kolm vastuvõtutuba, kivipõrandaga köök. Kõrvalehitised. Vajab mõningast remonti.”
Mõlemad silmitsesid maja läbi tuuleklaasi.
„Vajab põhjalikku remonti,” lausus Meredith kõhklevalt.
„Ilus suur aed,” märkis Markby.
Nad ronisid autost välja ja avasid kriiksuva värava. Kunagi kruusatatud ja nüüdseks rohtu kasvanud veelombiline teerada viis ukseni, mis oli imelikult täksitud, just nagu oleks keegi seda tagunud või kraapinud. Markby vajutas kellanupule.
Sees hakkas koer raevukalt haukuma. Kostis küünekrabinat parketil ja naise häält. Mingit sagimist. Siis paukus kuskil uks ja lõpuks avanes välisuks raske hingamise saatel.
Lävele ilmunud naine oli isegi madalates kingades, mille kohal vilksatasid tumedad villased sukkpüksid, väga pikk. Ta hallid sugemata juuksed ulatusid õlgadeni ning tema kandiline nägu oli meikimata. Ent ta polnud loobunud ehetest – viinamarjakobaraid kujutavatest värvilistest klaashelmestest kõrvarõngastest, mis tundusid olevat käsitöö.
Naine toetas tuge otsides käe uksepiidale ja teatas Markbyle silma vaadates hingeldades: „Roger.”
„Ei, ma olen Alan Markby,” vastas Markby jahmunult. „Ma helistasin maja asjus.”
„Jah, ma tean, kes te olete!” sähvas naine. Tema hingamine oli natuke taastunud ja ta võttis käe uksepiidalt. „Ma pidasin silmas oma koera Rogerit. Ta teeb hirmsat lärmi, aga on tegelikult üks vana tohman. Ei tee kellelegi häda. Talle meeldivad külalised ja tahab nende najale püsti karata. Mõnele see ei meeldi. Sellepärast panin ma ta sinna kinni.” Naine osutas seinakapi suletud uksele.
Selle tagant kostis kaeblikku ulumist.
„Rogerile ei meeldi, kui teda asjasse ei pühendata,” ütles perenaine. „Kas tulete sisse?”
Nad astusid üle läve. Roger vingus ja kraapis ust, mis teda vangis hoidis. Uks rappus hingedel.
„See on minu jaoks nüüd liiga suur,” ütles naine.
„Kas maja või Roger?” sosistas Meredith Alanile õelalt kõrva.
Alan kutsus teda kulmukortsutusega korrale, ent majaomanik polnud midagi kuulnud.
„Ma ei suuda seda kuramuse kohta enam korras hoida. Sellepärast ma tahangi selle ära müüa ja sellepärast odavalt.”
Markby püüdis küsitud hinnale mõeldes mitte skeptiline näida ja päris viisakalt: „Kas teie olete proua Scott?”
„Muidugi olen. Aga teie ei või ju teada, eks ole? Ma võiksin olla majapidajanna. Noh,
