järgitud. Ta polnud säärastes asjades asjatundja, ent selles rõivaesemes oli näha kummalist improvisatsioonipuhangut. Muster koosnes roosakaspunastest, meresinistest ja oranžidest lappidest. Kohtades, kus üks värv asendus teisega, jäi mulje, justkui oleks kudujal lõngast puudu tulnud. Esija tagatükk olid neljakandilised, raglaankäised kohmakalt külge õmmeldud. Need olid nagu torud ja ilma kätisteta. Seesuguse sviitri ja kõrvarõngastega naine oli kahtlemata värvikas kuju.
„See on suur salong,” ütles proua Scott ust hoogsalt lahti lükates. Ta astus kõrvale, et teised saaksid siseneda.
Tuba oli avar, kaunite laekarniisidega ruum, kuid seda polnud aastaid remonditud. Valge uksevärv oli kollaseks tõmbunud ning lingi ümbert tume ja määrdunud. Seinatahveldis kriibitud. Kõikjal lamas paks tolmukord. Mõned üsna kenad antiiksed hõbeesemed laual olid unarusse jäetuna mustaks tõmbunud. Vana sohva oli veidratest kohtadest mügerik, peaaegu nagu proua Scott ise, ja selle aukudest turritasid karedad läikivad hobusejõhvitordid. Kõikjal leidus koerakarvu. Roger oli siia oma märgi jätnud. Tunda oli vänget läppunud lehka, natuke sedamoodi, nagu oleks kerkivasse tainasse segatud märga lambavilla.
„Teil on keskküte,” märkis Alan. Ta silmitses kahtlevalt suurt vanamoelist radiaatorit.
„Oli, aga see ei tööta,” tunnistas proua Scott ausalt. „Uut boilerit on vaja.”
Teised toad olid enam-vähem samasuguses seisukorras. Väike kitsas ruum, mida proua Scott kutsus suurejooneliselt kabinetiks, oli kuhjatud täis tolmunud Victoria-aegset mööblit, millest osa tundus olevat toodud teistest tubadest jalust ära. Meredith, kes oli alati raamatutest huvitatud, laveeris, külg ees, suure klaasustega riiuli juurde, mis oli täis tuubitud nahkköites väljaandeid. Markby heitis üle kummargil Meredithi raamatuselgadele põgusa pilgu. Suurem osa raamatutest olid usualased. Ent alumisel riiulil leidus ruumi ka Victoria krahvkonna ajaloo sarjale ja üks paks köide kandis nimetust „Inimene ja müüt: Eelajalooline pärand.” Kaugemale seinale tammepuust laua kohale oli kinnitatud eebenipuust ja vasest krutsifiks. Laual lebasid valge tolmukorraga kaetud kalender-märkmik ja kibuvitsapuust piip kulunud tubakakotil. Toas oli siiani tunda nõrka, aastatega mööblisse imbunud piibusuitsu lõhna. Markbyl jooksis värin mööda selgroogu üles, otsekui oleks kummituslik käsi seda puudutanud. Taevas hoia, mõtles ta, samasugune kui enne. Täpselt samasugune.
„Te ei kasuta seda tuba?” tabas ta ennast küsimas.
„See on täpselt selline, nagu temast jäi,” vastas proua Scott.
Alan Markby ütles: „Jah, on küll.” Ta tundis endal Meredithi üllatunud pilku. Ta oleks pidanud enne siia tulekut selgitama. Nüüd tuleb sellega oodata.
Köök oli tohutult suur koopasarnane ruum, kus oli säilinud vana roostetanud pliit, mille kõrval seisis rasvaplekiline gaasipliit. Ülakorrusel oli keegi üritanud suure hulga helesinise värvi ja oskamatu käe abil muuta suurt magamistuba veidi värskemaks.
„See on kena tuba,” ütles proua Scott. „Siit avaneb ilus vaade Stovey metsale. Tulge vaadake.”
Nad läksid tõstandakna juurde, mis suure vaevaga avanes. „Natuke kinni kiilunud, nagu maja kõik aknad.”
Nad vaatasid välja. Sealt paistis läbi küla viiv tee, mis lookles kauguses kasvava tumeda metsamassi poole.
„Me asume üsna tee lõpus,” selgitas proua Scott. „Ei mingit läbivoorimist. See on vaikne kena külake. Siin ei käi kedagi, kellel asja pole. Suuremas osas majadest elatakse ajutiselt. Kui omanikke siin pole, kohtab harva mõnda autot. Noh, vahele jäin. See jätab minust valeliku mulje, eks ole?”
Nähtavale oli ilmunud auto. Ja mitte mingi suvaline, vaid politsei tunnusmärkidega auto. See sõitis kõhklevalt mööda, just nagu ei teaks, kuhu minna. Markby kummardas aknast välja nii kaugele kui sai ja saatis pilguga metsa suunas kulgevat sõidukit.
„Ei tea, mis politseil siia asja on?” küsis proua Scott. „Võib-olla lasi keegi metsas püssi? Ei kuulnud küll midagi. Võib-olla laseb tuvisid. See ei peaks politseid huvitama. Võib-olla kütib keegi salaja hirvi?”
„Alan?” Meredith puudutas Markby käsivart.
Markby tõmbas pea kahetsevalt tuppa tagasi. „Mida? Jah, võib olla. Kas me oleme nüüd kõike näinud, proua Scott?”
„Kõike, peale alumise korruse kambrikeste, kus Roger kinni on.”
„Neid pole vaja näidata,” ütles Markby kähku. „Kas me saaksime aias ringi vaadata?”
„Laske käia.” Proua Scott ei avaldanud soovi neid saata.
Kui nad jalutasid hooletusse jäetud lillepeenarde ja rohtukasvanud aiamaa vahel, esitas Meredith küsimuse, mis oli tükk aega keelel pakitsenud:
„Miks sa ei öelnud, et oled selles majas varem viibinud?”
Markby viivitas vastusega. „See oli kaua aega tagasi. Siis asus siin kirikla ja mul oli kohustus seda külastada. Töö asjus, rutiinne küsitlus, tead küll.”
„Kas see oli juhtumisi härra Scott?”
„Mida? Oi, ei. See oli keegi Pattinsoni-nimeline sell.”
„Kas sa tahtsid sellepärast, et me seda vaatama tuleme? Et sa olid seda juba näinud? Miks sa ei öelnud?”
„Ma… ma polnud majaga tuttav. Tookord mulle seda ei näidatud. Mind juhatati otse vikaari kabinetti ja pärast temaga rääkimist lahkusin ma kohe. Ma ei näinud teisi tube.” Ta lisas: „Maja pole just eriti heas korras.”
Meredith üritas lisada pisut optimismi: „Elutuba on väga ilus ja suur. Kuigi kulukas kütta. Kas siis, kui sa seda aastate eest nägid, oli maja veidi kobedam?”
„Ma ütlesin sulle, et nägin tookord ainult eeshalli ja kabinetti. Need olid korras. Mitte et ma oleksin neile erilist tähelepanu pööranud. Ma olen üsna kindel, et raamaturiiul ja laud seisid samas kohas, samuti krutsifiks, ainult et kõik oli puhas ja korras.”
„Proua Scott on kena inimene, väheke imelik, aga meeldiv.”
Markby jäi seisma ja pööras Meredithi poole. Naise nägu oli pruuni juuksepahmaka taga varjul. Tema käed olid teksapükste taskus ja ta togis varbaga mingi ehispiirde tükikest. Markby võttis tal õlast kinni. „Ära mängi kometit. Ma tunnen ennast niigi süüdi. Siiatulek oli viga. Sulle ei meeldi see maja. Ütle otse välja.”
„Noh, jah… hea küll.” Meredith heitis juuksed näolt, tõmbas käed taskutest ja hakkas sõrmede abil loendama: „Küte ei tööta, aknad ei käi lahti ja ma võin vedada kihla, et torustikuga on midagi korrast ära. Plussiks on suured toad, mõned armsad omale ajale iseloomulikud detailid nagu need karniisid, ja aed, mis on nagu sinu unelm.” Ta ohkas. „Aga küla on välja surnud. Anna andeks. Võib-olla sulle meeldib. Mul oleks heameel öelda, et mulle samuti. Aga ei meeldi. Ise sa ju küsisid,” lõpetas ta ennastõigustavalt.
Ta surus rahustavalt Markby kätt. „Kui me jätkame otsimist, leiame kindlasti midagi sobivat.”
„Ja siis me abiellume?”
„Siis me abiellume. Ma ei tagane lubadusest, Alan.” Ta vaatas mehele paksu juuksetuka alt ärevalt otsa.
„Hea küll,” ütles Markby teda musitades. „Ma nii kindluse mõttes. Küsimus pole minus, vaid majas.”
„Küsimus
