tundis paberis ära kortsus maakaardi. Politseinik ulatas selle Markbyle näha. Seal oli kamalutäis pruunikaid esemeid, millest üks oli lõualuu. Markby nägu vaeva, et säilitada ükskõikset ilmet. Kas võis olla, et need on kaduma läinud vägistaja luud, või kuuluvad need ühele tema ohvritest? Kas keegi neist oli tõstnud pead, näinud teda ja maksnud eluga?
„Üsna vanad,” märkis ta. Jah, lamanud siis kakskümmend aastat või rohkemgi. Ta silmitses kollases vihmakeebis noort meest ja tegi oletuse: „Kas teie leidsite need, härra?”
„Jah,” vastas mees. „Ma kukkusin nõlvakul ja seal need olid.”
„See härra on doktor Morgan,” selgitas teine politseinik. „Meedikuna tundis ta need kohe ära. Me otsisime leiukoha ümbruse läbi. Esimesel kiirel vaatlusel ei leidnud me rohkem midagi.”
„Ma hoolitsen, et keegi tuleb ja otsib uuesti.” Ta silmitses metsa. „Tervet metsa on raske läbi otsida.”
„Kahju, et te ei jätnud neid sinna, kust leidsite, härra,” lausus teine politseinik kollases keebis mehele. „Kas te olete kindel, et leiate õige koha uuesti üles?”
„Kindel,” ütles doktor Morgan. „Te nägite ise neid jälgi, mida ma nõlvakust alla veeredes jätsin. Ma ei jätnud konte sinna sellepärast, et mingi loom võib need enne teie tulekut minema tirida. Ma ei saanud ka nende juurde jääda. Ma ütlesin, et seal pole mobiililevi ja pealegi poleks te mind ealeski leidnud. Ma olin sunnitud metsast välja tulema ja teid siin ootama.”
„Te peate tulema kaasa ja andma tunnistuse,” ütles esimene politseinik. Ta heitis Markbyle natuke kõhkleva pilgu.
„Tänan, et te leiust teatasite, doktor,” ütles Markby viisakalt. „Võib arvata, et see vahejuhtum rikkus teie matka ära.”
„Pole hullu,” vastas Morgan nukra alistuvusega. „See matk hakkas algusest peale kiiva kiskuma.”
„Stovey mets on õnnetu koht,” ütles Markby ja teised kolm vaatasid talle hämmastunult otsa.
Nad läksid lahku. Doktor Morgan vabastas ennast kollasest keebist, mille alt tuli nähtavale ennist küüruna näiv seljakott, mille ta enne politseiautosse istumist seljast võttis. Alan läks tagasi oma auto juurde, avas uksed, küünitas sisse ja võttis ajalehe. Ta laotas selle autopõrandale. Markby ei olnud eriti peps inimene, aga polnud ka mõtet autot määrida. Ta kaapis suure muda vastu rohututti kingadelt maha, ohkas ja istus rooli taha.
Nende väike rongkäik asus mööda auklikku teed küla poole teele. Kiriku juurde jõudes andis Markby eessõitjatele signaali andmisega märku, et ta ei tule edasi. Ta peatas auto kirikuaiavärava juures ja vaatas politseiautole järele, kuni see silmist kadus.
kolm
Ruth Aston kõõlus ebamugavalt logiseval treppredelil ja pühkis helerohelistest sulgedest harjaga söör Rufus Fitzroy mälestusmärgilt tolmu.
Fitzroy monument, nagu seda kiriku ajalugu tutvustavas reklaamlehes nimetati, nägi välja kui oma aja hinnaline skulptuur. Reklaamleht jätkas küll looga sellest, kuidas õnn oli skulptori maha jätnud ja ta oli valmistanud selle võileiva hinna eest. Ta oli olnud itaallane, kes tuli Inglismaale lootuses saada tellimusi rikastelt patroonidelt. Ent see oli piirdunud nümfe ja saatüreid kujutavate aiaskulptuuridega, kuid muu hulgas oli tal justkui möödaminnes palutud valmistada ka mälestusmärk nimetatud härrale. Nii või teisiti oli tulemuseks Lower Stovey kiriku peaaegu ainuke vaatamisväärsus. Arhitektuuriliselt ei erinenud kirik teistest hilise keskaja kirikutest. Cromwelli sõdurid olid puritaanliku pealehakkamisega hävitanud selle esialgse vitraaži. Nad olid kiskunud fassaadilt maha pühakuid kujutavad skulptuurid ja need puruks peksnud. Ainus, mille nad puutumata jätsid, oli tundmatu piiskopi kuju kõrgel lääneküljel, millele ei pääsenud peale hakkide keegi ligi.
Viktoriaanlased olid oma vagal hoolimatul moel altari ümbruse oma maitse järgi ümber kujundanud, asendades neljateistkümnenda sajandi ristimisastja Pugini koolkonna gootikaga. Nad olid viinud välja kaheksateistkümnenda sajandi loožistmed ja pannud asemele tammepingid, kus oli lahedalt ruumi praegusele kogudusele, kelle arv ulatus parematel pühapäevadel heal juhul viieteistkümneni. Külarahvas – nii päriselanikud kui ka uustulnukad – ei olnud usklik ja nädalalõpukülalised veetsid pühapäevahommikud külapubis maameeleolu nautides, õhtupoolikud kulusid Londonisse tagasisõiduks valmistumiseks.
Neid asjaolusid arvestades polnud Lower Stoveys enam oma preestrit ja isegi mitte jumalateenistusi. Kord kuus käis keegi ümbruskonna kirikutest jutlust pidamas, kuigi kirik ise oli Bamfordis asuva isa Hollandi hoole all.
Ent kirikus leidus üht-teist huvitavat ja Ruth, kes oli võtnud endale ülesandeks nendelt aeg-ajalt tolmu pühkida, oli sellega üksikasjaliselt kursis.
Fitzroy mälestusmärk kujutas endast lahkunu marmorisse raiutud profiili, parukas peas, kaks keerubit pea kohal. Skulptor oli valinud profiili ilmselt selleks, et rõhutada mehe iseloomulikke näojooni. Fitzroy oli olnud tolle aja mõistes ilus mees: kõhn nägu, sügaval asetsevad silmad ja kullinina. Skulptuuri all oli raidkiri, mis ülistas mehe väärtusi, mida oli palju: märkimisväärsed saavutused, laiaulatuslik õpetatus, ja kohustuslik järelhüüe vennapojalt, kes oli pärinud tema varanduse. Raidkirjast vasakul seisis Vikatimees, osaliselt keebiga varjatud. Ta toetus vikatile, vasak jalg sirge, parem krõnksus, ükskõikselt luistele varvastele toetumas. Jäi mulje, just nagu mõtiskleks ta järjekordse kordaläinud töö üle. Raidkirjast paremal oli klassikalises riietuses leinav naisfiguur, loor näol, näpp suunatud üles portree poole, otsekui kartes, et vaatajatele võiks isegi peale kõike eelnenut jääda kahe silma vahele sõnum, mida mälestusmärgiga on tahetud öelda.
Ruthile Fitzroy mälestusmärk ei meeldinud. Tema arvates oli kuju ilme õel ja üleolev. Samuti kahtles ta, kas söör Rufus oli olnud ikka täiuslikkuse kehastus, nagu teda kirjeldati, ja tal olid ka omad kahtlused vennapoja suhtes, kes oli lasknud selle värgi püstitada.
Ruth ise oli nöbinina ja teineteisest kaugel asetsevate roheliste silmadega habras naine. Tema juustes oli juba halli, ent kuna need olid algselt tuhkblondid, ei paistnud hall silma. Ruth oli olnud ilus laps, ilus neiu, ja nüüd, viiekümne seitsmesena, oli ta ikka veel võluv naine. Hetkel olid tal jalas teksapüksid ja madalad kingad ning seljas viledaks pestud meeste jalgpallisärk, mis oli kuulunud ta kadunud abikaasale. Kuna särk oli suur, olid selle varrukad üles keeratud ja ülejäänud osa laperdas ta saleda keha ümber, jättes liigutamiseks kenasti ruumi. See oli Ruthi kirikukoristamisriietus.
Ta oli kirikus üksi ja talle meeldis nii. Aga nüüd avanes krääksatades ta selja taga kiriku põhjapoolne uks, kust kostis kirikuaia puude otsas pesitsevate lindude laulu ja kepi toksimist. Ruth teadis, kes tuli. Tal ei pruukinud vaadata. Mees oli näinud ta autot, mis oli pargitud ta maja lähedale tänavale. Ta ei jätnud kunagi kasutamata juhust, et natuke juttu rääkida. Vestlus kiskus alati ühte suunda. Ruthil polnud põhjust arvata, et täna läheks teistmoodi. Ta surus ohke alla ja ootas vältimatut avaküsimust.
„Kas see redel on ikka ohutu, proua Aston?”
„Tänan, härra Twelvetrees, on küll,” kõlas Ruthi automaatne vastus. Tema pilku oli püüdnud hall plekk krohvitud seinal Rufus Fitzroy pea kohal. See ei saanud olla laetala või kronsteini vari. Ega ometi niiskuselaik? Sellest probleemist olid nad siiani pääsenud. Kui nii, siis peab sellest teatama isa Hollandile.
„See redel pole kindel. Sa peaksid laskma kirikul uue osta.” Külaline toksis kepiga redelit.
Mis seal siis on? mõtles Ruth. Seda halli laiku ei tohiks niisama jätta. Seda peaks lähemalt uurima, aga Ruth ei ulatanud
