style="font-size:15px;"> „Ma olin siin,” pomises Ruth ebamääraselt.
Härra Twelvetrees muutis taktikat. „Kena marmoritükk.”
Ruth andis alla. Ta katkestas töö ja laskus pool redelit allapoole, kus sai pöörata pead, ilma et oleks tasakaalu ohtu seadnud.
Seal ta seisis, William Twelvetrees, vana Billy Twelvetrees, sest oli olemas ka noor Billy – tema poeg –, kuigi noor Billy ei elanud enam külas. Vana Billy oli pikk ja turske nagu see vana kirik. Kaheksakümnest eluaastast hoolimata olid ta hallid juuksed paksud. Ta nägu oli eluaegsest põldudel töötamisest ja Fitzroy Armsis veedetud õhtutest punane. Vana Billy ainus häda oli haige puus, mille tõttu ta käis kepiga, ja aeg-ajalt esinevad valuhood südames, mis andsid hea ettekäände mitte midagi pingutavat ette võtta, mis iganes see ei oleks. Ta osutas kepiga monumendile.
„Mulle ei meeldi,” ütles Ruth. „Liiga veider ja surmahõnguline.”
„Tol ajal osati korralikke monumente püstitada,” ütles Billy etteheitvalt.
„Kuidas tervis täna on, härra Twelvetrees?” küsis Ruth, kes ei viitsinud vaielda George’i ajastu hauakunsti teemadel.
„Endiselt pigistab.” Billy koputas rinnale. Aga Ruth pääses edasistest meditsiinilistest üksikasjadest, sest ilmnes, et Billyl kipitas südamel hoopis muu asi. „Kas sa politseiautot nägid?”
Ruth vaatas talle imestunult otsa. „Mis politseiautot?”
Kuigi Billy oli rahul, et on esimene uudistetooja, kostis ta häälest kerget pahameelt, otsekui oleks ootamatu arusaamatu sündmus ta päevaplaani segi löönud. „See ilmus ei tea kust, kihutas umbes tund aega tagasi külast läbi ning pole siiani tagasi tulnud. Külavahel on kiiruspiirang – olgu politsei või ei. Ei tea, mida nad siit otsivad? Ma läksin vaatama, kas sa oled kodus. Aga ma ei näinud maja ees su autot ja siis ma arvasin, et sa ei teagi sellest midagi.” Ta puudutas pahkliku sõrmega nina.
Ruth, kes oli pensionil inglise keele õpetaja, mõtles pahuralt, et muidugi ei saa näha asja, mida ei ole.
Vana Billy jätkas torisemist.
„Nende peale peaks kaebama. Nad kihutasid nagu oleks vanakuri kannul. Ja miks nad pole tagasi tulnud?”
Ruth heitis altari poole kartliku pilgu. „Võib-olla sa ei peaks pühakojas sääraseid sõnu kasutama, härra Twelvetrees.”
Billy ei teinud märkusest väljagi. „Nad sõitsid metsa poole. Ei tea, mis neil sinna asja on?”
„Kas sa oled kindel?” küsis Ruth teravalt. Ta püüdis tõrjuda eemale ebamugavat tunnet, just nagu oleks midagi halba juhtunud.
„Seal on ainult üks tee,” torises Billy. „See lõpeb enne metsa ära. Ma ootasin oma ukse juures ja vaatasin, kas nad tulevad tagasi sama kiirusega, ja kui oleksid, oleksin ma teatanud. Ei tea, mis neid seal nii kaua kinni hoiab?” Billy seiras Ruthi. Tema ümmarguses punases näos, valgetes vuntsides ja tömbis ninas oli midagi groteskset, otsekui oleks keerubipea ellu ärganud.
Ruth haaras keerubist kinni, et mitte tasakaalu kaotada.
„Kas sul hakkas halb, proua Aston? Sa oled näost kahvatu.” Billy astus lähemale ja uuris teda oma valgete puhmaskulmude alt väikeste silmade terava pilguga.
„Ei, kõik on korras!” Ruthi hääl oli kriiskav isegi ta enda kõrvadele. „Ma olen kindel, et seal pole midagi tõsist.” Ta otsis selgitust. „Võib-olla tegi keegi metsas lõket. Inimesed teevad mõnikord niisuguseid rumalaid tempe.”
„Siis oleks see olnud tuletõrjeauto, eks ju? Mitte politsei.”
„Kui sa lähed välja,” ütles Ruth vaikselt, aga otsustavalt, „näed sa, kui politsei tagasi tuleb. Neil pole teist teed. Võib-olla peavad nad auto kinni ja räägivad sulle midagi või esitavad mõne küsimuse.”
Ruth lootis hetkeks, et kavalus toimib. Billy seadis minekule ja Ruth arvas, et saab temast lahti. Aga põhjapoolne uks kriiksus uuesti ja kivipõrandale langes triip hädist päikesevalgust. Gooti stiilis ukseavast eraldus tume siluett ja laskus kahest kulunud trepiastmest kirikusse. Siis uks sulgus.
Ruthi süda võpatas ootuses, et uus tulija võib olla üks politseinikest, keda Billy oli näinud. Aga see oli hoopis erariietes naine. Võõras, mis polnudki nii ebatavaline. Inimesed käisid kirikut vaatamas. Naine oli tublisti üle kolmekümne, pikka kasvu, paksude tumedate juustega. Mitte just ilus, aga muljetavaldav, mõtles Ruth. Tema näojooned olid korrapärased, kulmud ilusate pruunide silmade kohal kaardus. Tal olid jalas teksapüksid ja seljas helekollane puuvillane särk.
„Kas ma segan?” küsis ta.
„Ei,” vastas Ruth kergendatult ja ronis redelilt alla. „Kas te tulite mälestusmärke vaatama?”
Naine oli üllatunud. „Ma ei teadnud, et siin leidub mõni. Kas need on kuulsad?”
„Ma ei ütleks, aga seda käiakse vaatamas. Mina olen Ruth Aston. Kirikuvalvur.”
Vana Billy köhatas valjult ja koputas kepiga vastu põrandat.
„Ja tema,” jätkas Ruth alistunult, „on härra Twelvetrees. Ta on elanud selles külas kauem kui ükski teine.”
„See on tõsi,” kinnitas Billy.
„Minu nimi on Mitchell, Meredith Mitchell,” ütles noor naine. „Minu sõber ja mina oleme majajahil. Me käisime äsja vana kiriklat vaatamas.”
„Proua Aston võib teile kiriklast palju rääkida,” ütles Billy.
Ruth heitis talle kõõrdpilgu. „Mine parem ja vaata, kas auto tuleb tagasi,” soovitas ta uuesti. „Ma näitan preili Mitchellile kirikut.”
Billy kõhkles kahe huvipakkuva objekti vahel, kuid eelistas lõpuks politseiautot turistile. „Hea küll,” pomises ta ja vantsis välja.
Ruth ohkas kergendatult. „Kui ta näeb, et ma siin olen, tuleb ta juttu puhuma. Ma saan aru, et tal on igav, aga kui sa pead ühte ja sama asja mitu korda kuulama, hakkab see tüütama.”
Ta andis käega edasi astumiseks märku. „Ma tean kiriklast rääkida sellepärast, et ma elasin seal. Minu isa oli selle kiriku viimane ametisolev vaimulik. Praegu meil pole oma vikaari, sest kogudus on liiga väike. Aga vanemad elanikud nagu vana Billy Twelvetrees räägivad minust ikka nagu vikaari tütrest. Mina ja minu sõbranna Hester, kellega ma elan ühes majas, oleme kirikuvalvurid ja hoiame siin silma peal. Ma tunnen, et isa oleks seda soovinud,” lisas ta nukralt naeratades.
„Me pole maja suhtes veel otsustanud,” ütles Meredith kähku. „Me tulime ainult vaatama.”
„Veidi halvas seisukorras, eks ole?” küsis Ruth kaastundlikult. „Varem oli see väga ilus. Vähemalt aed. Muriel Scott ei ole just aednik ja see neetud koer kaevab igale poole auke. Kas te nägite Rogerit?”
„Ei, ta pandi hoiuruumi kinni.”
„Vältige teda igal võimalusel. Ta ilastab. Vabandage, kui ma olen pealetükkiv, aga kas teil on pere? Kirikla on väga suur maja.”
„Meil pole lapsi. Ja ma olen teiega nõus, see maja on vist tõesti liiga suur. Mu sõber tuli seda vaatama, aga sõitis metsa.”
Ruth
