ei maininudki ta Meredithile, et on siin varem viibinud. Juba esimesel korral oli tal olnud tunne, et on põrganud kokku kavalama mõistusega kui tema enda oma.
Aastate jooksul, kui ta mõtted selle juhtumi juurde tagasi pöördusid – mida aeg-ajalt kõigest hoolimata ette tuli –, oli ta püüdnud end lohutada. Öelnud enesele, et tollal ei kasutanud politsei kurjategija tuvastamisel DNA-d. Samuti polnud väljaspool pealinna võimalust lasta spetsialistil koostada kurjategija psühholoogilist portreed. Nende relvadega, mida praegu peeti tavaliseks, oleks ta võinud selle mehe kätte saada.
Kartulimees oli olnud sarivägistaja. Politsei ei teadnud ohvrite arvu, nagu seesugustel juhtudel ikka. Teati ainult neid naisi, kes selle ise avalikustasid. Ja kakskümmend kaks aastat tagasi ei tahtnud naised eriti oma lugu avaldada, kartes alandavaid ülekuulamisi politseis ja kaaskodanikke, kes süüdistavad pigem ohvrit kui kurjategijat. „Mis ta seal metsas üksinda hulkus?” olid paljud uuest ohvrist kuuldes küsinud. Külaelanikud, keda oleks vägistaja tabamine pidanud kõige rohkem huvitama, olid kõige vähem koostööks valmis ja see oli juurdluse kõige rohkem nördima panev aspekt.
Esimene politseile teada olev ohver oli Mavis Cotteri nimeline tüdruk, kelle kohta öeldakse viisakalt „pisut lihtsakoeline”. Teda rääkima saada polnud kerge. Tema sõnavara oli piiratud ja ta ise raskes šokis. Ta polnud harjunud vastama küsimustele ning ta ei osanud õieti lugeda ega kirjutada. Nagu pärast mitut väsitavat küsitlust selgus, oli ta läinud metsaserva mustikaid korjama. Ta oli liikunud üsna kaugele ja otsustanud tulla koju otse läbi metsa.
Ta ei kuulnud mehe lähenemist. Ta ei näinud teda. Mees oli äkitselt talle midagi üle pea visanud ja käsi kinni hoidnud. Ainus üksikasi, mida tüdruk oskas öelda, oli see, et ta oli tundnud mulla lõhna. Alguses ei pööranud politsei sellele tähelepanu, sest metsa all lamades oli mulla lõhn tavaline. Mõned olid isegi kahelnud, kas Mavis üldse vägistati, pigem oli ise nõus, kartis pärast tunnistada ja mõtles välja loo ründamisest.
Markby oli kaldunud teda uskuma, sest ta ei arvanud, et Mavise vaimsed võimed küündinuks midagi välja mõtlema või siis seda kordama, ja tüdrukul olid vastused valmis ka kõige skeptilistematele küsimustele (kui need talt lõpuks kätte saadi).
Miks ei leitud metsast riietuseset või riidetükki, mis mees oli talle pähe visanud? Sellepärast, et mees oli selle kaasa võtnud. Miks Mavis ei näinud teda siis, kui ta minema jooksis? Sellepärast, et mees oli surunud ta näoga vastu maad lehekõdusse ja ähvardanud, et kui ta ennast liigutab, siis tapetakse ta ära. Mehe hääl oli olnud kare ja kõlanud naljakalt. Mavis ei tundnud seda. Ta oli lamanud hirmust tükk aega, ta ei teadnud kui kaua, ja kui julges üles vaadata, siis nägi ta, et on üksi, ja jooksis koju. Mees oli varastanud ta kaelakee. Kee polnud midagi enamat kui rida odavaid klaashelmeid, aga see oli olnud Mavise uhkus ja rõõm, ning tüdruk oli nutnud selle pärast rohkem kui süütuse kaotamise pärast – viimase tähendus jäi talle hoopis võõraks. Temalt küsiti, kas ta ei saanud helmeid lihtsalt kaotada, teadmata, et niit on katki läinud? Ei, kinnitas Mavis nuttes. Mees oli kee tal kaelast rebinud ja tal oli olnud valus, kui niit katki läks. Märgid kõril kinnitasid ta juttu. Ja ikkagi olid Lower Stovey küla elanikud põhiliselt seda meelt, et Mavis Cotteri juttu ei saa uskuda, kuna tüdruku peaga pole kõik korras, pole kunagi olnud. Ainult ema uskus, et tütre kallal on kasutatud vägivalda.
Aga järgmist vägistamisohvrit Jennifer Fernleyt pidid nad ometi uskuma. Jennifer oli tudeng ja kibe matkaja. Tema ja sõber olid hakanud minema Banfordi, ent sõber oli kohe varsti jala välja väänanud ja matka katkestanud. Jennifer jätkas üksi. Teda rünnati Stovey metsarajal. Ta oli kuulnud selja taga jooksusamme. Milliseid jooksusamme? Mitte kergeid sportlaslikke, vaid pigem raskeid ja kohmakaid. Jennifer oli vaadanud tagasi, kuid näinud ainult tumedat kogu, ja siis oli talle midagi kotitaolist pähe visatud, nii et ta ei näinud enam midagi, ning seejärel kätest kinni hoitud. Ta oli tundnud mulla lõhna. Pärast vägistamist oli mees surunud ta peadpidi põldmarjapõõsasse, mis kriimustas näo veriseks, ja käskinud mitte liigutada, muidu ta sureb. Mehe hääl oli olnud kähe ja iseäralik. Ja ka Jenniferilt oli ta midagi röövinud. Käekella.
„See sell on kollektsionäär,” ütles vana Belham seda kuuldes. „Ta võtab ohvritelt midagi suveniiriks. Ilmselt on tal kodus neid terve karbitäis, mida ta õhtuti näperdab.”
See oli olnud Markby, kes oletas, et arvestades mullalõhna võis mees visata ohvritele pähe kartulikoti. Pärast seda oli ajakirjandus ristinud vägistaja Kartulimeheks. Keegi naljahammas oli joonistanud isegi pilapildi ja kinnitanud uurijatetoa seinale. Karikatuur kujutas peata kartulit meenutavat keha, millest ulatusid välja kriipsutaolised käed ja jalad, ovaali keskele olid joonistatud silmad, nina ja suu. Joonise all seisis tekst TAGAOTSITAV. Markby oli vihastanud ja pildi maha rebinud.
Selle juurdluse käigus oligi Markby külastanud Lower Stovey vikaari Pattinsoni. Teda oli hoiatatud, et Pattinson on õpetlase tüüpi mees, Markby informaatori sõnutsi natuke oma ajast väljas. Tüüp, kes elab meelsamini raamatute keskel, peab pühapäeval mõne jumalateenistuse ja sobib pigem kaheksateistkümnendasse kui kahekümnendasse sajandisse. Sellest hoolimata avastas Markby kohe, et Pattinsonil on oma kogudusest kindel arvamus ja ta keeldus tunnistamast isegi mõtet, et vägistaja võik olla keegi nende seast. Kõik olid perekonnainimesed, hingepõhjani ausad – nii ta ütles. Küla oli väike. Kõik tundsid üksteist. Kui nende hulgas elaks mõni vägivaldne psühhopaat, oleks keegi sellest kindlasti teadnud.
Markby oli püüdnud asjatult selgitada, et keegi kindlasti teaks. Ainult ei räägi. Ta pööras vikaari tähelepanu ka ründaja häälele: räme, naljakas, iseäralik. „Nagu loomal, kui loom saaks rääkida,” oli kirjeldanud seda üks külanaine – kolmas ohver. See sundis Markbyt oletama, et vägistaja moonutas häält, ja miks oleks ta pidanud seda tegema, kui poleks kartnud äratundmist?
Vikaar jäi kindlaks. Ükskõik, kes see mees on, pole ta Lower Stovey elanik. Vanal karjateel käib palju inimesi. Peale matkajate kasutasid seda hulgused, New Age’i hipid, mustlased ja muu igat sorti rahvas. Politsei peaks otsima süüdlast nende hulgast.
Pärast seda oli teatatud veel kahest vägistamisest: üks oli ühe teise küla naine, teine noor tüdruk, kes oli tulnud metsavahel rattalt maha, et kergendada loomulikke vajadusi. Esimeselt ohvrilt oli Kartulimees võtnud suveniiriks pärlkõrvarõnga, teiselt vasest käevõru.
Sellega oli asi lõppenud. Vägistamised lakkasid. Kartulimehest sai kohalik legend, ebareaalne kuju, välja arvatud ohvrite mälestustes ja politseinike mõtetes kui meeldetuletus nurjunud juurdlusest. Võib-olla oli reverend Pattinsonil õigus ja mees oli hulgus, kes pesitses mõnda aega metsas, ja kui politsei muutus liiga pealetükkivaks, kolis sealt minema. Kartulimees oli kadunud sama äkitselt kui oli ilmunud.
Markby hakkas kitsal autoistmel nihelema ja koondas mõtted praegusele hetkele. Ta nägi rohule pargitud politseiautot, ent näha polnud hingelistki. Kas politseinikud olid läinud metsa nagu lapsed muinasjutus ja sinna ära eksinud? Ja läheduses pole ühtegi sõbralikku puuraidurit neid päästmas. Kes see puuraidur neis muinasjuttudes tegelikult on? küsis Markby endalt, kui mõtted taas uitama läksid. Mida ta endast kujutab? Kindlasti metsahaldjat. Ja kes oli olnud Kartulimees?
Markby tuli autost välja ja ta jalad vajusid kohe mudasse. Puudelt tilkus vett. Markby sumpas edasi, ta kingad kattusid porikamakatega.
Värava juurde jõudes kuulis ta hääli ja nägi tumeda metsa alt ilmuvat kolme meest. Kaks olid politseimundris, kolmas kärtskollases keebis vormitu kogu, suur küürutaoline pamp seljas.
Nad kohtusid värava juures. Markby laskis nad läbi ja näitas siis töötõendit. „Tohoh, politseiülem ise,” ütles üks politseinikest aukartusega. „Nad saatsid teid ka siia?”
„Ei,” vastas Markby. „Ma juhtusin külas olema ja nägin teie autot. Ma olen lihtsalt uudishimulik.
