viia. Sellepärast elangi ainult sellest, mida mu lapsed mulle annetavad.”
„Aga kui ma Egiptusesse ei jõuagi?”
„Siis jään oma rahast ilma. See pole esimene kord.”
Naine ei öelnud enam midagi. Ta palus poisil lahkuda, sest oli tema peale juba liialt aega raisanud.
Poiss oli pettunud ja ta otsustas unenägusid enam mitte uskuda. Talle meenusid kõik toimetused, mis ikka veel tegemata olid; ta käis turul süüa ostmas, vahetas raamatu paksema vastu ning istus siis ühel väljakul pingile, et seal äsja ostetud veini maitsta. Päev oli palav ja vein, see saladuste saladus, värskendas teda veidi. Lambad oli ta jätnud linnavärava juurde sõbra lauta. Ta tundis seal paljusid inimesi – sellepärast talle meeldiski rännata. Kohtuda iga päev uute inimestega, aga kohustust veeta nendega seejärel terve ülejäänud päev, seda tal polnud. Kui päevast päeva ühtesid ja samu inimesi näha, nagu poisil seminaris oli olnud, muutuvad nad varsti osakeseks meie elust. Ja kui nad meie ellu kuuluvad, tekib neil loomulikult soov seda muuta. Nad saavad vihaseks, kui mõni nende meele järgi pole. Kõik ümberringi näivad imehästi teadvat, kuidas me oma elu elama peame.
Aga kuidas enda elu elada, seda nad ei tea. Nagu vana naine, kel polnud aimugi, kuidas unenägu täide viia.
Ta otsustas oodata, et päike veidi madalamale laskuks, enne kui ta lambad nurmele tagasi viib. Kolme päeva pärast näeb ta kaupmehe tütart. Ta hakkas lugema raamatut, mille oli saanud Tarifa preestri käest. See oli paks raamat, mille esimesel leheküljel oli juttu matustest. Tegelaste nimed olid ülikeerulised. Kui mina kunagi raamatu peaksin kirjutama, toon ma tegelased sisse ükshaaval, et lugeja ei peaks end nimede meeldejätmisega vaevama, mõtles poiss. Just siis, kui ta oli lõpuks suutnud raamatusse süveneda – ja raamat oli hea, matus toimus lumisel talvepäeval ning poiss tundis kuuma päikese all järsku külmavärinaid –, just siis istus ta kõrvale keegi vanamees, kes kangesti tahtis juttu ajada.
„Mida nad seal teevad?” küsis mees, osutades inimestele väljakul.
„Tööd,” vastas poiss lugemist teeseldes lühidalt. Ta mõtles samal ajal, et külla jõudnud, pügab ta lambad otse kaupmehe tütre silme all, et tüdruk näeks, kui keerulisi asju ta teha oskab.
Kujutluses oli ta seda stseeni lõputult läbi mänginud ja alati jäi tüdruk lummatult kuulama poisi õpetust sellest, kuidas lambaid tuleb pügada tagant ettepoole. Ta püüdis ka meelde tuletada mõnda head lugu, mida tüdrukule pügamise ajal jutustada. Enamik neist oli pärit raamatutest, kuid poiss otsustas neid ette kanda kui enda läbielatud seiklusi. Tüdruk ei saa sellest niikuinii aru, sest ta ei oska lugeda.
Vanamees ta kõrval ei jätnud aga järele. Ta ütles, et on väsinud ja janune, ning palus lonksukest veini. Poiss andis talle terve pudeli, lootuses, et vanamees ta rahule jätab.
Kuid too tahtis iga hinna eest vestelda ja küsis, mis raamatut ta loeb. Hetkeks mõtles poiss ebaviisakas olla ja teisele pingile istuda, aga isa oli õpetanud teda vanemaid inimesi austama. Niisiis ulatas ta vanamehele raamatu; ta tegi seda kahel põhjusel: esiteks ei osanud ta pealkirja hääldada. Ja teiseks, kui vanamees lugeda ei oska, hakkab tal kindlasti häbi ja ta istub ise teisele pingile.
„Hm…” ütles vanamees, uurides raamatut igast nurgast, nagu oleks selles midagi kummalist.
„See on oluline raamat, aga väga igav.”
Poiss oli rabatud. Vanamees oli seda raamatut lugenud. Kui see igav on, nagu ta ütles, võib poiss selle veel ümber vahetada.
„See räägib sellest, millest kõik teisedki,” jätkas vanamees. „See räägib inimese võimetusest valida endale saatust. Ja lõpeb tõdemusega, et kõik me usume maailma kõige suuremat valet.”
„Mis on maailma kõige suurem vale?” küsis poiss üllatunult.
„See on: oma elu teatud hetkel kaotame me kontrolli selle üle, mis meiega toimub, ja saatust hakkab juhtima hoopis meie elu. See ongi maailma suurim vale.”
„Minuga nii ei juhtunud,” ütles poiss. „Taheti, et minust saaks preester, aga mina hakkasin lambakarjuseks.”
„Väga hea,” ütles vanamees. „Sest sulle meeldib rännata.”
„Ta loeb mu mõtteid,” ütles poiss endamisi. Vanamees lehitses samal ajal raamatut, ilma vähimagi kavatsuseta seda poisile tagasi anda. Mehe riietus oli ebatavaline, ta nägi välja nagu araablane, kes polnud sealkandis haruldane. Aafrika oli Tarifast vaid mõne tunni kaugusel, tuli vaid üle purjetada kitsukesest väinast. Araablasi oli linnas tihti näha, kaupa ostmas ja lugematuid kordi päevas oma kummalisi palveid lugemas.
„Kust te pärit olete?” küsis poiss.
„Mitmelt poolt.”
„Keegi ei saa pärit olla mitmelt poolt. Mina olen karjus ja olen käinud paljudes kohtades, aga pärit olen ma ühestainsamast külast vana kindluse lähedal. Seal olen ma sündinud.”
„Hästi, ütleme siis, et mina olen sündinud Saalemis.”
Poiss ei teadnud, kus Saalem asub, aga et tal oma rumaluse pärast häbi oli, ei julgenud ta seda küsida. Ta vaatas väljakule. Inimesed tulid ja läksid, neil oli väga kiire.
„Kuidas teil seal Saalemis läheb?” küsis poiss, lootes saada mõnd vihjet.
„Nagu ikka.”
Ei mingit vihjet. Ta teadis vaid seda, et Saalem ei asunud Andaluusias. Vastasel korral oleks ta seal juba käinud.
„Mida te Saalemis teete?” ei jätnud poiss järele.
„Mida ma Saalemis teen?” kordas vanamees ja puhkes esimest korda naerma.
„Ma olen Saalemi kuningas!”
Inimesed räägivad vahel väga kummalisi asju, mõtles poiss. Mõnikord on parem olla oma lammastega, kes vaikselt süüa nosivad ja vett joovad. Või raamatutega, mis jutustavad uskumatuid lugusid just siis, kui inimene neid kuulata tahab. Aga kui rääkida inimesega, öeldakse järsku välja midagi sellist nagu vanamees praegu, ja kuidas seejärel jutuajamist jätkata, seda ei tea keegi.
„Minu nimi on Melkisedek,” ütles vanamees. „Kui palju sul lambaid on?”
„Piisavalt,” vastas poiss. Vanamees tundis ta vastu liigset huvi.
„Mida siis teha? Ma ei saa sind aidata, kui sul piisavalt lambaid on.”
Poiss sai pahaseks. Tema pole abi palunudki. Vanamees oli see, kes tahtis veini, seltskonda ja raamatut.
„Andke mu raamat tagasi,” ütles ta. „Ma pean oma lambad tooma ja edasi minema.”
„Anna mulle kümnendik oma lammastest ja ma ütlen sulle, kuidas leida varandus.”
Poisile meenus unenägu ja ühtäkki oli tal kõik selge. Vana naine polnud ta käest tasu nõudnud, aga see siin – kes oli võib-olla ta mees – kavatses vastutasuks õpetuse eest selle kohta, mida tegelikult olemaski polnud, teenida kopsaka summa. Ka vanamees oli ilmselt mustlane.
Aga enne kui poiss midagi öelda jõudis, kummardus mees, võttis maast pulga ja hakkas liiva peale midagi kritseldama. Sel hetkel pimestas poisi silmi miski, mis mehel särgi all kaelas rippus. Järsku, oma ea kohta liiga kiire liigutusega peitis vanamees selle tagasi oma kuue alla.
