kaupmehe tütre nimi, mida poiss ise veel ei teadnudki. Seal oli asju, mida ta iial kellelegi rääkinud polnud, näiteks see, kuidas ta hirvede tapmiseks isa tagant relva oli võtnud, ning tema esimene ja viimane armukogemus.
„Ma olen Saalemi kuningas,” ütles vanamees.
„Miks kuningas karjusega räägib?” küsis poiss häbelikult ja aukartlikult.
„Põhjusi on palju. Aga ütleme, et kõige olulisem on see, et sa elad Oma Loo järgi.”
Poiss ei teadnud, mis on Oma Lugu.
„See on see, mida sa alati oled igatsenud teha. Nooruses teavad kõik, milline on nende Oma Lugu.
Siis on kõik selge ja võimalik, inimesed julgevad unistada ja igatseda kõike seda, mida nad tahaksid elus teha. Kuid mida aeg edasi, seda enam hakkab sekkuma mingi salapärane jõud, mis veenab neid Oma Loo võimatuses.”
Poiss ei saanud vanamehe jutust küll suurt aru, aga ta tahtis teada, mis see „salapärane jõud” on; kaupmehe tütar jääks seda suu ammuli kuulama.
„See jõud tundub olevat hävitav, aga tegelikult aitab ta meil elada Oma Loo järgi. Ta valmistab ette meie vaimu ja tahet, sest sellel planeedil siin kehtib üks suur tõde: oled, kes sa oled, ja teed, mis sa teed – kui sa kõigest hingest midagi tahad, siis sellepärast, et see soov on sündinud Universumi hinges. Ja see on sinu maapealne ülesanne.”
„Isegi kui minu sooviks on ainult rännata? Või abielluda kaupmehe tütrega?”
„Või otsida üles varandus. Maailma Hing saab toitu inimeste õnnest. Või ebaõnnest või vihast või kadedusest.
Inimeste ainus kohustus on austada Oma Lugu. Kõik on tegelikult ainult üks.
Kui sa midagi tahad, aitab sind selle saavutamisel salamisi kogu Universum.”
Natuke aega olid nad vait, jälgides inimesi ja väljakut. Vanamees oli esimene, kes rääkima hakkas.
„Miks sa lambakarjus oled?”
„Sest mulle meeldib rännata.”
Vanamees osutas pagarile, kes väljakuäärsel poeaknal askeldas.
„Ka pagar ihkas kunagi rännata. Aga enne otsustas ta osta endale pagariäri ja veidi raha koguda. Hiljem, vanas eas, kavatseb ta mõneks kuuks Aafrikasse minna. Ta ei mõista, et kogu aeg on meil võimalus teha seda, mida me igatseme.”
„Ta oleks võinud lambakarjuseks hakata,” mõtles poiss valjusti.
„Ta kaalus ka seda,” ütles vanamees vastu. „Aga pagarid on palju mõjukamad isikud kui lambakarjused. Pagaritel on kodu, samal ajal kui karjused magavad lageda taeva all. Oma tütar antakse meelsamini naiseks pagarile kui karjusele.”
Poiss tundis valukihvatust südames, kui mõtles kaupmehe tütrele. Kindlasti elas selles külas ka pagar.
„Ühesõnaga, see, mida teised mõtlevad pagaritest ja karjustest, muutub inimese silmis tähtsamaks kui tema Oma Lugu.”
Vanamees lehitses raamatut, kuni jäi ühele leheküljele pidama. Poiss ootas veidi ja katkestas teda, nõnda nagu vanamees oli enne temaga teinud.
„Miks te mulle kõike seda räägite?”
„Sest sa püüad elada Oma Loo järgi. Ja just praegu oled sa alla andmas.”
„Kas te tulite mulle appi?”
„Ma tulen alati appi, aga iga kord mitte sel viisil. Mõnikord olen ma hea lahendus või mõte. Või muudan asjad otsustaval hetkel lihtsamaks. Ja nii edasi, aga tavaliselt inimesed ei märka seda.”
Vanamees rääkis, et eelmisel nädalal oli ta pidanud ühe kaevuri ette ilmuma kivi kujul. Too mees oli maha jätnud kõik ja läinud otsima smaragde. Viis aastat rabas ta jões tööd teha, purustades selle aja jooksul 999 999 kivi, et ühteainsamatki smaragdi leida. Ja just siis, kui puudu oli jäänud ainult üks kivi – vaid ÜKS KIVI –, kavatses kaevur alla anda. Kuna see inimene oli ohverdanud kõik Oma Loo nimel, otsustas vanamees sekkuda. Ta muutis end kiviks, mis veeres kaevuri jalale. Too, vihane ja pettunud viie mõttetu aasta pärast, võttis kivi ja viskas selle minema. Viskas aga nii suure jõuga, et see vastu teist kivi põrgates purunes ning nähtavale ilmus maailma kauneim smaragd.
„Inimesed mõistavad oma olemasolu põhjust väga varakult,” ütles vanamees kibedalt.
„Võib-olla sellepärast nad annavadki nii ruttu alla. Aga selline on maailm.”
Jutt oli alguse saanud peidetud varandusest, tuli poisile meelde.
„Aarded uhub maa sügavusest välja voolav vesi ja see on nad sinna ka peitnud,” ütles vanamees. „Kui sa varandusest midagi teada tahad, pead mulle andma kümnendiku oma karjast.”
„Ja te ei taha kümnendikku mu varandusest?”
Vanamees oli pettunud.
„Kui sa lubad midagi, mida veel pole, kaob sul soov seda saada.”
Poiss tunnistas, et oli ühe osa juba mustlasnaisele lubanud.
„Mustlased on nutikad,” ütles vanamees ohates. „Igal juhul tead sa nüüd, et kõigel siin maailmas on oma hind. See ongi see, mida valguse sõdurid püüavad meile õpetada.”
Vanamees andis poisile raamatu.
„Homme samal ajal too mulle kümnendik oma karjast. Siis ma ütlen, kuidas sa varanduse üles leiad. Head päeva.”
Ning järgmisel hetkel oli ta kadunud.
Poiss üritas raamatut edasi lugeda, kuid ei suutnud enam keskenduda. Ta oli ärritunud ja segaduses, sest vanamehe jutt oli tõsi, ta teadis seda. Ta läks pagariärisse ja ostis kotitäie värskeid saiu, kaaludes samal ajal, kas rääkida pagarile, mida vanamees oli öelnud, või mitte. „Mõnikord on parem lasta asjadel nii olla, nagu nad on,” mõtles poiss ja oli vait. Kui ta ütleks, vaevleks pagar kolm päeva mõtte käes, et kui jätaks õige kõik sinnapaika, olgugi et ta oma eluga juba harjunud oli.
Ta võis pagarit sellest kannatusest säästa. Poiss kõndis linnas sihitult ringi, kuni jõudis sadamani. Selles sadamas oli üks väike hoone ja selles hoones üks väike aken, kust inimesed pileteid ostsid. Egiptus oli Aafrikas.
„Soovite midagi?” küsis kassamees.
„Homme, võib-olla,” pomises poiss eemaldudes.
Üheainsa lamba müümisest piisaks, et jõuda teisele poole väina. See mõte hirmutas teda.
„Oh neid unistajaid,” ütles kassamees oma abilisele. „Reisida tahavad, aga raha pole.”
Kassa juures oli poiss mõelnud oma lammastele ning järsku ta tundis, et kardab nende juurde tagasi minna. Kahe aasta jooksul oli ta õppinud karjasekunstist kõike: ta oskas villa pügada, tiineid lambaid talitada ja loomi huntide eest kaitsta. Ta teadis kõiki Andaluusia põllumaid ja rohuvälju. Ta teadis iga üksiku lamba täpset ostu- ja müügihinda.
Poiss valis tagasiminekuks pikema tee. Ta jõudis linnavallini, ronis üles mäe otsa ja istus kivimüürile. Sealt ülevalt nägi ta Aafrikat. Keegi oli talle kunagi seletanud, et sealtpoolt
