oma uut peremeest veel pelgasid ja suurte muudatuste pärast ärevuses olid, nihelesid ta kõrval. Ainus, mida nad soovisid, oli söök ja jook.
Melkisedek vaatas väikest laeva, mis oli sadamast väljumas. Ta ei näe enam iialgi poissi, just nagu ta polnud enam näinud Aabrahami pärast seda, kui oli andnud talle kümnendiku oma varast. Aga selline on tema töö.
Jumalatel ei saa olla soove, sest jumalatel pole Oma Lugu. Saalemi kuningas soovis kogu hingest, et poisil oleks õnne.
„Kahju, et ta mu nime unustab,” mõtles ta. „Oleks pidanud talle veel kord ütlema. Et kui ta kunagi minust rääkima peaks, siis saaks ta öelda, et olen Melkisedek, Saalemi kuningas.”
Ta vaatas taevasse ja ütles oma süüd tunnistades: „Ma tean, et see on, nagu Sa ütled, tühisuste tühisus, mu Issand. Aga vana kuningas ei saa muidu, kui peab vahel enda üle uhkust tundma.”
„Kui imelik see Aafrika on,” mõtles poiss.
Ta istus teemajas, mis oli täpselt samasugune nagu kõik teised Tangeri linna kitsastel tänavatel. Seal suitsetati hiigelsuurt piipu, mis käis suust suhu. Selle paari tunni jooksul oli ta näinud mehi käsikäes kõndimas, kaetud nägudega naisi ja vaimulikke, kes kõrgele torni otsa ronisid ja seal midagi poollauldes kuulutama hakkasid – samal ajal kui kõik ümberringi põlvili langesid ja pead vastu maad tagusid.
„Uskmatute värk,” ütles ta endamisi. Väiksena oli ta külakirikus ühtelugu vaadanud Püha Jaakobus Vanema pilti, kus see paljastatud mõõgaga oma valge hobuse seljas istus ja inimesed nagu siingi tema jalge ees põlvitasid. Poiss tundis end halvasti ja kohutavalt üksinda. Uskmatutel oli kuri pilk.
Pealegi oli ta reisiärevuses unustanud ühe pisikese asjaolu, küll ainult üheainsama, aga see võis varanduse ülesleidmise pikaks ajaks edasi lükata: sellel maal räägiti ainult araabia keelt.
Teemaja peremees tuli tema juurde ning poiss osutas näpuga kõrvallauas tellitud joogile. Selgus, et see oli mõru tee. Poiss oleks parema meelega veini joonud.
Kuid praegu polnud tal aega sellega pead vaevata. Ta pidi mõtlema ainult oma varandusele ja sellele, kuidas selleni jõuda. Lammaste müügist saadud raha oli veel piisavalt, ja et rahal on nõiavägi, seda poiss teadis: kel raha jagub, see pole kunagi üksi. Natuke veel, võib-olla ainult mõni päev, ja ta on püramiidide juures. Kuldse rinnakilbiga vanamehel polnud mõtet kuue lamba pärast talle valetada.
Vanamees oli rääkinud talle märkidest. Sel ajal kui poiss üle mere sõitis, mõtles ta sellele. Jah, too mees teadis, millest rääkis: kui poiss oma päevi Andaluusia nurmedel veetis, oli ta harjunud vaatlema maad ja taevast ja selle järgi otsustama, millise tee ta valib. Ta teadis, mis linnu ilmumine tähendas mao ligiolekut ja mis põõsas oli märk vee lähedusest. Seda olid õpetanud talle lambad.
„Kui Jumal juba lambaid nii hästi juhatab, teeb ta seda ka inimestega,” mõtles poiss ja tundis end palju rahulikumalt. Tee, mida ta jõi, ei tundunud enam nii kibe.
„Kes sa oled?” kuulis ta hispaaniakeelset küsimust.
Poiss ohkas kergendatult. Ta oli mõelnud märkidest ja juba üks neist ilmuski.
„Kuidas sa hispaania keelt oskad?” küsis ta. Uustulnuk oli läänepäraselt riietatud noormees, kelle nahavärv aga tõendas, et ta oli pärit sellest linnast. Ta oli umbes sama pikk ja vana kui poisski.
„Peaaegu kõik oskavad siin hispaania keelt. Hispaania on vaid kahe tunni kaugusel.”
„Istu ja telli endale midagi minu arvel,” ütles poiss. „Ja võta mulle veini. See tee on vastik.”
„Siin maal pole veini,” ütles noormees. „Usk ei luba.”
Poiss rääkis, et tal on vaja jõuda püramiidide juurde. Äärepealt oleks ta rääkinud ka varandusest, kuid otsustas siiski vaikida. Võimalik, et siis nõuaks araablanegi oma osa selle eest, et ta poisi sinna juhatab. Ning tal oli meeles, mida vanamees oli rääkinud selle pakkumisest, mida sul veel pole.
„Ma oleksin väga tänulik, kui sa mind sinna viiksid. Ma maksaksin sulle teejuhatamise eest.”
„On sul üldse aimu, kuidas sinna minna?” küsis noormees.
Poiss märkas, et peremees oli nende kõrvale tulnud ja kuulas tähelepanelikult, mida nad rääkisid. Poiss muutus rahutuks. Aga ta oli kohanud teejuhti ega tahtnud seda võimalust käest lasta.
„Sa pead minema läbi Sahara kõrbe,” ütles noormees. „Ja selleks on vaja raha. On sul piisavalt raha?”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
