ei naise ega vanamehe jaoks polnud mingit tähtsust sellel, et ta lambakarjus oli. Nad olid tavalised inimesed, kes ellu enam ei uskunud ega mõistnud, et karjused on oma lammastega täielikult seotud. Poiss tundis igaühte neist kuni viimse üksikasjani: teadis, kes neist oli vigastatud, kes kahe kuu pärast poegima hakkab, kes on kõige laisem. Ta oskas neid pügada ja tappa. Lambad kannataksid kohutavalt, kui ta nad maha jätaks.
Tuul tõusis. Poiss tundis seda tuult: seda kutsuti Levandi tuuleks1, kuna koos sellega oli siia maale tulnud karjade viisi uskmatuid. Kuigi ta oli varem Tarifas käinud, polnud tal aimugi, et Aafrika on nii lähedal. See oli väga ohtlik: maurid võisid uuesti rünnata.
Tuul muutus tugevamaks. „Siin ma nüüd olen, ühel pool lambad, teisel pool varandus,” mõtles poiss. Ta pidi valima selle vahel, mida ta oli harjunud tegema, ja selle vahel, mida ta tahtis teha. Oli ka kaupmehe tütar, aga ta ei kuulunud poisile ja sellepärast polnud ta nii tähtis. Võib-olla tüdruk ei mäletagi teda enam. Kas poiss saabub paar päeva varem või hiljem, tüdruku jaoks pole sel mingit tähtsust: temal pidavat ju kõik päevad ühesugused olema. Päevad on aga ühesugused siis, kui inimene ei märka kõike seda imepärast, mis tema elus juhtub sel ajal, kui päike taevas oma ringkäiku teeb.
„Ma jätsin maha oma isa, oma ema ja linnamüürid. Nüüd on sellega harjunud nii nemad kui mina. Kui ma jälle lahkuksin, harjuksid sellega varsti ka lambad,” mõtles poiss.
Sealt mäe otsast nägi ta väljakut. Pagar müüs endiselt saiakesi. Pingil, kus nad vanamehega olid rääkinud, istus nüüd noor abielupaar. Nad suudlesid.
„Pagar…” ütles ta endamisi, jättes lause lõpetamata. Levandi tuul oli muutunud tugevamaks, poiss tundis, kuidas see selga puhus. Tõsi, tuul oli toonud siia maale maurid, aga samuti tõi ta siia kõrbe ja looritatud naiste lõhna. Ta kandis endas nende inimeste higi ja unistusi, kes olid kord otsima läinud tundmatut, kulda, seiklusi – ja püramiide.
Poiss kadestas tuult tema vabaduse pärast ja taipas siis, et ta võib olla sama vaba kui tuul. Mitte miski ei takista teda peale tema enda. Lambad, kaupmehe tütar, Andaluusia väljad – need olid vaid sammud, mida ta astus teel Oma Loo poole.
Järgmisel keskpäeval kohtus ta vanamehega, kaasas kuus lammast.
„Imelik,” ütles poiss, „kõik ülejäänud lambad ostis ära mu sõber. Ütles, et on kogu elu unistanud lambakarjuse ametist. See on hea märk.”
„Nii on see alati,” ütles vanamees. „Me kutsume seda hea õnne põhimõtteks. Kui sa esimest korda kaarte mängid, võid kindel olla, et võidad. Algaja õnn.”
„Aga miks?”
„Sest elu tahab, et sa elaksid Oma Loo järgi.”
Vanamees hakkas lambaid üle vaatama ja märkas, et üks neist oli vigane. Poisi arvates ei tähendanud see midagi, kuna too lammas oli kogu karjas kõige targem ja andis kõige rohkem villa.
„Kus mu varandus on?” küsis poiss.
„Varandus on Egiptuses, püramiidide juures.”
Poiss oli jahmunud. Vana naine oli öelnud sedasama, aga polnud poisi käest midagi vastu nõudnud.
„Et sinna jõuda, pead sa märke tähele panema. Jumal on meile kõigile valmis seadnud tee, mida mööda käia. Sa pead vaid nägema neid märke, mis sinu jaoks on jäetud.”
Enne kui poiss midagi vastata jõudis, lendas nende vahele tiibu lehvitades üks liblikas. Poisile meenusid vanaisa sõnad: liblikas on hea õnne märk. Nagu ka kilk, lootus, sisalik ja neljaleheline ristikhein.
„Just,” ütles vanamees, kes poisi mõtteid luges. „Just nii, nagu su vanaisa õpetas. Need on märgid.”
Äkitselt tegi mees oma kuuehõlmad valla. Poiss jäi keeletuks, talle meenus sära, mis teda eelmisel päeval oli pimestanud. Mehe kaelas rippus kalliskividega kaetud kullast rinnakilp.
Ta oli tõepoolest kuningas. Ja et mitte röövlite kätte langeda, pidi ta ennast maskeerima.
„Võta,” ütles vanamees, hoides käes üht valget ja üht musta kivi, mille oli võtnud oma rinnakilbilt. „Need on Uurim ja Tummim. Must tähendab „jah”, valge „ei”. Kui sa märkidest aru ei saa, aitavad nemad sind. Kuid küsimus, mis sa küsid, olgu alati selge.
Kui vähegi võimalik, otsusta ise. Seda, et varandus on püramiidide juures, sa juba teadsid, aga kuus lammast pidid mulle sellepärast andma, et ma aitaksin sul otsustada.”
Poiss vaatas kive oma kotis. Alates sellest hetkest otsustab ta alati ise.
„Ära unusta, et kõik on ainult üks. Ära unusta märkide keelt. Aga kõige tähtsam – ära unusta minna Oma Loo lõppu.
Kuid enne, kui ma ära lähen, tahan sulle jutustada ühe loo.
Elas kord kaupmees, kes saatis oma poja maailma kõige targema inimese käest õnne saladust õppima. Poiss kõndis nelikümmend päeva kõrbes, kuni jõudis ilusa lossini, mis asus kõrge mäe otsas. Seal elaski tark, keda poiss otsis.
Kuid selle asemel et kohtuda püha mehega, sattus ta sisse astudes vilka tegevuse keerisesse; kaupmehed voorisid sisse ja välja, ruum oli täis inimeste juttu, pillimehed mängisid vaikset muusikat ning laud oli lookas selle kandi kõige hõrgutavamatest delikatessidest. Tark vestles kõigiga ja poiss pidi ootama kaks tundi, enne kui tuli tema kord mehe tähelepanu osaliseks saada.
Tark kuulas hoolikalt poisi tuleku põhjuse ära ja ütles siis, et praegu pole tal võimalik poisile õnne saladust seletada. Ta soovitas poisil palees veidi ringi käia ja kahe tunni pärast tagasi tulla.
„Ma palun sul sel ajal midagi teha,” ütles tark, ulatades poisile teelusika, millel oli kaks õlitilka.
„Senikaua kui sa jalutad, hoia lusikat nii, et õli maha ei tilguks.”
Poiss hakkas paleetreppidest üles ja alla ronima, jälgides hoolikalt lusikat. Kahe tunni pärast oli ta targa juures tagasi.
„Noh,” küsis Tark, „kas nägid söögisaalis neid Pärsia seinavaipu? Kas nägid aeda, mille kallal aednikmeister on juba kümme aastat mässanud? Kas märkasid imeilusaid pärgamente mu raamatukogus?”
Häbiga tunnistas poiss, et polnud midagi näinud. Tal oli silmi jagunud vaid kahele õlitilgale, mis tark talle usaldas.„Mine tagasi ja tutvu minu maailma imedega,” ütles tark. „Sa ei saa usaldada meest, kelle kodu sa ei tunne.”
Kergendustundega võttis poiss lusika ning suundus lossi uurima, silmitsedes seekord kõiki kunstitöid, mis katsid seinu ja lagesid. Ta nägi aedu ja mägesid, mis teda ümbritsesid, lillede ilu ja peent maitset, tänu millele oli iga viimne kui ese täpselt omal kohal. Tagasi tulnud, jutustas ta targale üksikasjalikult kõigest, mida oli näinud.
„Aga kus on kaks õlitilka, mis ma sulle usaldasin?” küsis tark.
Lusikat vaadates nägi poiss, et see oli tühi.
„Nii, mul on sulle üksainus nõuanne,” ütles targim tarkade seas. „Õnne saladus on märgata kõiki imesid maailmas ja samas mitte kunagi unustada kahte õlitilka lusikal.”
Poiss ei öelnud midagi. Ta sai aru, mida vana kuningas sellega öelda tahtis. Karjusele võib rändamine küll meeldida, aga kunagi ei tohi ta unustada oma lambaid.
Levant – Vahemere idapoolsed maad. – Toim.
