istus poolkurt ning poolpime vanamees ja lappis käsikaudu pastlaid. Indrek istus talle ligi ja katsus juttu ajada, küsides, kas neil ka on Vargamäe jõe ääres heinamaid. Aga ei, neil seal ei olnud, nemad tegid heina Võsaallikal.
„See on ju ikka seesama jõgi, vanaisa,” rääkis tüdruk nüüd vahele, pakkudes Indrekule kruusiga kalja.
Aga ei, vanamees polnud sellega nõus ja jäi kindlaks, et jõe nimi on Võsaallika, mitte Vargamäe. Indrek leppis sellega ja küsis, kas ehk jõgi vihmaga üle ei aja. Muidugi, miks mitte, kui vett palju. Aga kas ei peaks siis jõge süvendama või õgvendama? Süvendama? Milleks? Et vesi vähemaks jääks? „Aga teda on viimastel aastatel niikuinii liiga vähe,” arvas vanamees. „Kui olid metsad mõisniku käes, siis hoiti neid, aga nüüd käib laastamine aastast aastasse. Jagamine ja laastamine! Kardavad vist, et mõisnikud hakkavad neid tagasi võtma, siis pole muud kui maha. Nii et eks tule võta, leiad ainult paljad kännastikud! Noh, ja tead, külamees, kui meil on ainult kännastikud, ega siis enam vihmagi tule. Vihm armastab metsa, sest piksel on pikasse puusse hea lüüa. Öeldakse, et riik kuivatab mõnes kohas sood ära, sina, külamees, tahad hakata jõge tühjaks laskma, aga mis meie vaestest põldudest nõnda saab? Mis saab meie liivasössidest? Taevavesi tuleb ju ainult sinna, kus on maavett ees.”
Selline oli vanamehe veendumus, kes lappis käsikaudu iseoma või kellegi teise pastlaid. Ei aidanud mingisugused seletused. Vastuväitele, et igal pool pole mitte põlluks liivasöss, kostis vanamees, et las siis kuivatavad ja süvendavad need, kel pole liivasöss. Aga kui Indrek hakkas minema, ütles tüdruk, et vanaisa juttu ei maksa tähele panna, sest temal on vanainimese jutt ja isa taob temale ikka tulist rauda vastu – isa ja Robert. Nende arvamused ei hakka ka küll kokku, aga vanaisale vaidlevad nad mõlemad vastu.
Nõnda oli selles talus: vanaisa oli isa vastu ja isa poja vastu, kuid isa ja poeg olid üheskoos vanaisa vastu. Aga neid talusid leidus vähe, kus olid asjalised vanaisa, isa ja poeg. Enamasti vanaisa puudus. Sagedasti puudus ka poeg, nii et oli ainult isa tütardega. Seal oli kõne lihtsam. Kusagil leidus poeg emaga, seal oli veel kõige lihtsam, sest poeg kui uuema aja inimene ütles kohe, et miks mitte! Miks mitte hakata jõge puhastama, kui raha saab. Võib ju ükskõik mis teha, kui antakse raha ainult selleks, mitte aga mõneks muuks otstarbeks. Peaasi, peab raha vastu võtma, kui pakutakse. Paljud on võtnud. Ega ta mööda külge maha jookse. Eriti, kui pole tarvis tagasi maksta.
Niisuguseid ja ka teissuguseid inimesi Indrek nägi ja kuulis ümberringi, kui ta luusis mööda metsi ja astus vahetevahel kuhugi sisse kas jooma, jalgu puhkama või lihtsalt asjast juttu tegema. Pärast soode ja rabade üksilduses kodu poole tulles oli tal ikka tundmus, nagu oleks ta käinud savi sõtkumas – jutuajamisega nimelt. Peaaegu kellelgi polnud esimeseks küsimuseks, mis kasu tema ise ettevõttest saab, vaid mis saavad teised. Ning kui võis arvata, et teiste tulu on ehk suurem kui temal, kõnelejal, siis vaibus huvi asja vastu – vaibus isegi siis, kui teised üldse tulu said, mitte tema üksi. Oh jaa! Milleks siis mina, kui teistel kasulikum! Las nemad teevad ja toimetavad! Mina ootan, kuni minul kasulikum.
Nõnda pooldasid enamasti kõik ootamist, tahtsid näha, mis asjast välja tuleb. Kui veab, eks siis löö sekka. Muidugi, kui riik maksaks kõik, mis vaja, siis muidugi, sest mis siis veel arutada, aga… Mingisuguse aga taha jäi ikka kõik peatuma.
VII
Ometi saadi nädalate jooksul sinnamaale, et ühel selgel ja säraval talvisel pühapäeval hakkas Vargamäe Eesperesse kogunema mehi – noori, keskealisi ja ka vanu. Neid tuli jalgsi ja hobusega, aga ei puudunud ka sellised, kes vihistasid suuskadel, sall sõlmes ümber kaela. Indrekule olid paljud hoopis tundmatud, kas vaheajal tõusnud noorsugu või uustulnukad.
Nähti siin Metsakandi ja Soovälja mehi, viimased ühes saunikutega, nagu oleks ka neil põhjust Vargamäe jõe süvendamiseks ja õgvendamiseks; ilmusid Ämmasoo, Võõsiku, Hundipalu ja Rava peremehed; tuli uus Kassiaru, et kõik võiksid näha, kuidas seal lähevad mehed aina turrumaks; saabus mehi kaugemailt küladestki ja üksikuist metsataludest, mis kükitasid endiselt oma mäenukkidel; oli tulnud isegi puhtvälimaa mehi, kes käisid Vargamäe mail jõe ääres heina tegemas.
Isegi Oru Karla seisis, käed kasukataskus, Mäe õues ja ajas kaugemalttulnud meestega juttu. Aga ta püüdis näo teha ja mõista anda, et tema on muidu niisama siin, mitte päriselt. Tema pole tulnud asja ajama, vaid ainult vaatama ja kuulama, mis teised teevad ja räägivad.
Nõnda püüdis Karla oma üleaedse õues teeselda, kuhu ta polnud oma jalga tõstnud mitmel-setmel aastal. Vana Pearu tuli omal ajal purjus peagagi, et ei katkeks hoopistükkis igasugune vahekord „nuabrimehega”, aga poeg ei tulnud ei purjus ega kainelt. Praegu seisis ta, nagu ei mõtlekski sisse astuda, vaid siitsamast ümber pöörduda ja koju tagasi minna. Ta ehk ootas Sassilt erilist kutset, aga see ei pannud oma üleaedset nagu tähelegi. Temal oli muudki toimetada ja askeldada. Aitas sellestki, et ta saatis Karlale kutse, ja sedagi tegi ta enam Indreku pealekäimisel kui omal soovil.
Kutse viis Elli ja sellega Karla ajas lahkesti diplomaatlikku juttu. Ta ütles, et kui ta koosolekule tuleb, siis mitte sellepärast, et Sass kutsub, vaid et Elli selle kutse toob. Sassi kutse ei maksa Karla ees midagi, sest Sass pole Vargamäe õige ega täielik peremees. Elli andku temale, Karlale, see otsekohesus ja avameelsus andeks, sest Sass on ikkagi tema isa, kuid parata pole midagi, selline on Karla õige arvamus. Ja tema ometi teab, mis on Vargamäe ja milline peab olema tema peremees. Mis aga puutub Ellisse, siis on tema oma ema Mareti tütar, kellest Karla on alati lugu pidanud, sest Maret on õndsa Krõõda tütar ja Krõõt olnud kõige kuldsem inimene maailmas. Isegi Vargamäel olnud siis kuldsed ajad, kui Krõõt veel elanud. Seda Elli peaks vanalt Pearult, Karla isalt, kuulma, millised kuldsed ajad olnud Vargamäel Krõõda eluajal. Ei pahandust ega riidu, vaid õiged naaberlikud vahekorrad, nagu olema peab. Aga suri Krõõt, ja sestsaadik on ka Vargamäe elu lörris. Nüüd tuli Maret, aga temal pole õiget meest, õiget Vargamäe peremeest. Ainult lapsed, kui need ükskord asjaliseks saavad, jah, kui lapsed ükskord!..
Aga Mäe Ellil polnud aega kuulata, mis siis tuleb või on, kui ükskord lapsed… Ta vabandas teisepere isa ees ja tõttas koju. See vaatas talle järele ja küsis pojalt, et kas see ka tähele pannud, kui viisakas tütarlaps on teispere Elli. Aga ei, Eedi tegi näo, nagu poleks ta seda kunagi näinud ega ka sellest kuulnud. Ta vaatas kohtlaselt, peaaegu lollakalt isale otsa, nagu ei mõistaks ta õieti, mis see tahab.
Nõnda olid Mäe ja Oru vahelised asjad, kui Karla seisis keset naabrimehe õue ja pidas aru, kas astuda üle ukseläve või mitte. Mõni seda teab, millega lugu oleks lõppenud, kui mitte Elli poleks seasööma-ämbriga mööda läinud, oma siniste silmadega Karlale otsa vaadanud ning küsinud, kas teispere isa ei tahagi sisse astuda. Oh jaa, miks mitte, muidugi, kohmas Karla nüüd vastuseks ja astuski varsti ühes kellegi teisega tuppa.
Mõlemad kambrid olid puupüsti rahvast täis, ja et sinna kõik ära ei mahtunud, siis oli madal rehetoauks lahti jäetud, et ka need, kes seisavad ruumipuudusel toas, võiksid läbi ukseaugu pisutki sellest kuulda ja näha, mis kambris tehakse või kõneldakse.
Need olid samad ruumid, kus niipalju söödud ja joodud, loetud ja lauldud, naerdud ja nutetud. Aga see kõik, mis siin aastakümnete jooksul sündinud, oli kadunud, unustatud isegi lähemate kaastegelaste ja kaaskannatajate poolt, kui nad veel elavad. Suurem hulk neist oli läinud juba seda teed, kust ei tule enam keegi tagasi, ja muutunud järele jäänuile sama ükskõikseks nagu need sündmusedki, mis moodustasid ükskord nende maise elu.
Istus kambrinurgas kössivajunult veel vana Mäe Andres, aga temast ei teinud peaaegu keegi enam välja. Ja ometi on tema see, kes on ehitanud kord need hooned, askeldanud siin aastakümned, nõudnud tõde ja õigust taga kodus ja väljas oma naabrimehega. Tema on ka see, kes on tähtsail elupööranguil siin ruumes lugenud ja laulnud, nii et nutsid naised ja lapsed ning pühkisid silmi täied mehedki. Ainult Vihukse Anton jäi alati
