karjumiseks. Käed tõusid õhku ja tegid ebamääraseid liigutusi. Kassiaru tagus rusikaga vastu lauda ja küsis, kas teda kui juhatajat tahetakse kuulata või mitte. Muidugi taheti, aga see ei takistanud kedagi vahele hüüdmast, nii et endist korda ei saadudki enam majja. Lõpuks ei jäänud muud üle, kui asuti hääletama. Aga siin sündis uus segadus, sest Kassiaru tahtis kõigepealt Muulu raba küsimuse otsustada. Ainult suure müra ja käraga suudeti teda selles takistada. Kui aga küsimus esitati, kas jõgi ja soo mõlemad või ainult jõgi, siis oli silmapaistev enamus esimese teisendi poolt. Nõnda siis pisteti mõlemad palvekirja.
Palvekirja kirjutamine – või õigem selle ümberkirjutamine ja teisendamine, sest Indrekul oli ta juba valmis, ainult et seal puudus Muulu raba, – ja nimede allapanemine nõudis hulk aega, liiatigi et viimasel toimingul pääsesid uuesti vaidlused valla. Tõusis nimelt küsimus, kes peab või kes on õigustatud esimesena alla kirjutama? Kassiaru Nõmmann arvas, et temal on see õigus, sest tema oli ju koosoleku juhataja. Indrek raius sellele tuliselt vastu, seletades, et loomulikult las kirjutab see esimesena palvekirjale alla, kelle eestvõttel ja majas kogu asi toimub. Pika sõnavahetuse järele kalduski enamus Indreku poole ja nõnda tuli esimesena alla kirjutada praegusel Vargamäe Eespere peremehel Sassil. Aga tema tegi seda peaaegu vastu tahtmist, sest ta kartis, et jumal teab, millise silmuse ta endale sellega kaela paneb.
Mitmed koosolijaist ei kirjutanudki alla, sest neil puudusid maatükid kas Vargamäe ümbruses või üldse. Nende hulka kuulusid mõned saunamehed, kes olid tulnud muidu niisama teiste nalja pealt vaatama, nagu nad ütlesid, muude seas ka Vargamäe Indrek ja vana Andres, kes oli kõik oma maad andnud väimehele või õieti oma tütre Mareti pojale, kelle asemikuna kuni oma surmani pidi toimima tema isa Sass.
Vana Andres, loovutanud oma õigused, arvas seekord, et temal ei tule kunagi seda kahetseda. Ometi kahetses ta täna, sest tema ise oleks tahtnud palvekirjale esimesena alla kirjutada. Aga nüüd tuli nõnda, et ei kirjutanud ei tema ega ka ükski tema poegadest või tütardest, vaid selle asemel tegi seda võhivõõras veri Sassi käega. Pearu ise ka ei kirjutanud, aga tema poolt tegi seda vähemalt poegki. Andres oleks hea meelega näinud, et ka Oru Karla jätaks alla kirjutamata. Kord nagu kalduski asi sinnapoole, sest Kassiaru, kes polnud võinud esimesena kirjutada, hoidus silmatorkavalt kõrvale ja Oru Karla seltsis temaga. Kui aga kõik olid laua ääres ära käinud, hüüti Kassiarule ja Oru Karlale, et nüüd on kord nende käes. Mehed mõtlesid pisut, aga siis Kassiaru hakkas liikuma laua poole ja tema kannul ka Karla. Pärale jõudnud, Kassiaru peremees pöördus Oru Karla poole ja ütles, et torgaku siis pealegi oma nimi alla, tema ise – ta ütles nimelt, et tema ise – kirjutab viimasena. Nõnda see siis sündiski. Ja vana Vargamäe Andres sai toolil kössitades üpris kurvaks ning ta küsis südames oma jumalalt, millega on küll tema ja Hundipalu Tiidu sugu ja veri patustanud, et nendest täna polnud ühtegi siin, kes oleks ühes teistega oma nime palvekirjale alla pannud. Nagu oleksid vana Pearu sõnad ometi täide läinud, et nemad Tiiduga kasvatasid hobusevargaid või nagu Tiit ütles – maavargaid, kohavargaid, sest Tiidult ja Andreselt on nende talud läinud.
VIII
Vargamäe suurpäev ei andnud inimestele hingeliselt neid tulemusi, mida nii mõnigi oli lootnud. Ta tõi isegi teatud pettumuse. Oli kaua räägitud ja oodatud ning lõpuks polnud ometi midagi muud saavutatud, kui et pidi endiselt pimesi edasi ootama ja lootma.
Vanal Andresel oli esialgu tundmus, et oleks ehk parem olnud, kui tema selle päevani poleks üldse elanud – kui ta oleks surnud ühes Hundipalu Tiiduga. Kuigi siis Vargamäe oleks läinud võhivõõraste kätte nagu Hundipalugi, tema ise poleks seda oma silmaga näinud. Aga nüüd ta peab elama võõrana võõral maal, kuigi see on tema oma Vargamäe, mida ta ikka veel armastab.
Indrek ei jõudnud tükil ajal unustada Kassiaru sõnu ja muiet meestesumma ees, et ah jaa! ta on Indreku kohta lehest lugenud, sel olnud linnas mingisugune protsess. Mujal igal pool oleks ta seda kergemini ära kannatanud kui Vargamäe eluhoonetes, mis alles nii meenutasid möödunud aegu ja olusid.
Aga ka Kassiaru Nõmmanni meeleolu polnud roosiline. Tema oli hoopis unustanud, et ta Indrekut sõnadega riivanud, sest omateada oli ta ainult puhast tõtt kõnelnud. Õieti polnud ta temale tervet tõtt öelnud, muidu oleks ta pidanud protesti tõstma, et Indreku-taoline mees üldse kipub sõna võtma ausate ja korralikkude inimeste seas. Kassiaru kahetseski tagantjärele, et ta seda polnud teinud, sest siis poleks tal tarvitsenud kogu meeskonna ees kuulata Indreku hiilivalt riivavaid pisteid ning näha tuttavate ja sõprade näos pilkusid, millest võis järeldada, et nemad peavad teda löödud meheks.
„Sai kitli peale,” irvitas keegi toas, kui Kassiaru sealt läbi läks, ja ta oli kindel, et nende sõnade ja naeruga mõeldi teda, Kassiarut. Aga oodaku nad! Kassiaru näitab neile veel, kes saab kitli peale, tema istub ju alles panga juhatuses ja sealt ulatub ta käsi ja sõna kaugele. Kassiaru on oma sügavamas hingepõhjas veendunud, et temale on rasket ülekohut tehtud, pealegi täiesti ilma põhjuseta, ja kel sellepärast naer peale kipub, selle paneb Kassiaru nutma.
Ärgu tuldagu Kassiarule kõnelema vaeste isamaa-armastusest. Kui keegi ei armasta varandust, kuis võib ta siis isamaad armastada, sest ka isamaa on varandus, puhtpaljas varandus. Isamaa on tõelikult see põhikapital, mille mõistlik inimene paneb protsente kandma. Kui neist protsentidest kõigile ei jätku, siis pole süüdi üksikud oma saagihimuga, vaid selleks on lihtis põhjus: meie põhivarandus, meie põhikapital, s. t. isamaa on liiga väike ja kehv, kui et sest kõigile jätkuks. Kassiaru ei mõista kuidagi, milles on tema siin süüdi. Tema armastab oma isamaad ja kasustab teda, tehku teised sedasama, tee on vaba. Isamaa on ju nagu naine: kui sa ütled, et sa teda armastad, siis pead teda ka kasustama, muidu on sinu armujutt tühine.
Nõnda kaitses Kassiaru peremees ennast oma mõttes Indreku arvatavate süüdistuste ja pistete vastu. Ta kordas oma kaitsekõnet ikka ja jälle uuesti ning aina teisendatud kujul, nagu kahtleks ta ise selle tões ja õiguses. Samal ajal haudus ta aga teatud plaani, mis tal oli tärganud just Indreku sõnade ärritaval mõjul. Nimelt: kas ei peaks kõigest väest kaasa aitama, et kogu kavatsus tõepoolest teostuks, ja kas ei oleks kuidagi võimalik töid oma kätte saada, olgu tervena või vähemalt teatud mõistlik osagi. Nõnda võiks ta kõigile tegelikult tõendada, et pole sellest küllalt, kui isamaad armastatakse, vaid oma armastuse peab oskama ja suutma ka teoks muuta, sest armastus on tegu. Kassiaru suudab ja oskab seda, kes ei usu, see tulgu ja vaadaku.
Selles peitus Kassiaru peremehe lohutus. Aga Oru Karla ei osanud end peaaegu millegagi lohutada. Sest kui ta tuli sel selgel ja säraval talvisel pühapäeval koju ja jutustas Pearule, mis naabritalus sündinud, ütles see:
„Poeg, Orul oleks pidand see sündima.”
„Sedasama ütles mulle täna ka Kassiaru Nõmmann,” vastas Karla.
„Kassiaru tunneb rehnutti,” kinnitas Pearu, „aga sina, poeg, ei tunne.”
„Tunnen, isa,” vaidles Karla vastu. „Rehnutt oli mul algusest peale selge, aga…”
„Aga mis siis veel, kui rehnutt selge?” küsis isa, kui Karla peatus.
„Ma ei uskund, et sest ülepea midagi tuleb,” seletas poeg.
„Aga, näe, nemad uskusid ja lõid su üle,” ütles Pearu. „Köntjalg lõi su üle, mu poeg.”
„Ei, isa, köntjalg poleks midagi teind, kui Indrekut poleks olnd,” seletas Karla. „Sel on ju lõuad nagu kirikuõpetajal kantslis.”
„Seda minagi arvasin, et see on tema töö,” lausus Pearu nagu alistunult. „Sellest on linnas mees suand, aga mina uskusin, et temast tuleb hobusevaras või mõni muu suli ja karmansik. Usu, Karla, mina uskusin seda tõesti. Aga mul oli sitt usk, nii et hakka viimaks veel vanas eas seda usku vahetama. Sa reakisid kord, et ta tahtnud oma naist
