mina peaks veel vanas eas oma eite petma hakkama?” küsis Karla.
„Võib-olla petma, võib-olla mitte, ma ei tea,” ütles Pearu. „Aga kas õigem on oma vana isa ja Orut petta, mis? Ma andsin Oru ju selleks sulle, et sina annad ta oma pojale edasi. Kus on su poeg? Pean ma tõesti surres nägema, et Orul pole õiget pärijat? Eedist ei saa ju peremeest, milleks temale siis koht? Kui temast ei saa ka lapse isa, milleks temale siis pärandus? Kuule, poeg, kõigil on ehk kergem, kui petad oma eite, eidelgi on kergem.”
„Isa, sa ajad nüüd hullu juttu,” ütles Karla.
Pearu hakkas kavalasti naerma ja rääkis:
„Ajangi ehk tõepoolest hullu juttu. Aga testamenti võin siiski muuta, kui tahan, selleks olen veel küllalt noor.”
„Isa, sa lähed lausa päise päeva ajal lolliks!” hüüdis Karla nüüd hirmunult. „Mis su meeled täna korraga nii segi on ajanud? Kas ikka see Mäe asi või?”
„Ei, poju, minu meeled on selged, aga sinul pole täit aru peas. Sina usud, et vana Pearu võib rahus surra, kui Orul pole õiget pärijat. Aga tema ei sure nõnda ülepea mitte, jääbki elama. Haud ei võta teda vastu. Tema ise hakkab oma pojale pärijaks.”
„Isa, kallis isa, mis sinuga täna on?” küsis Karla murelikult.
„Ma tahan Orule pärijat, õiget peremeest,” vastas Pearu. „Seda olen ma mõelnd ja arutand juba sest ajast suadik, kus sa tõid poisi linnast koju. Ma olen oodand. Aga nüüd ei taha enam, tänasest peale ei taha. Mina tahan surema hakata, sest vuata, poeg, see tänane asi seal Mäel on mu eluhimu kustutand. Mina ei taha näha ega kuulda, kuidas ilm hakkab reakima Mäest ja tema rahvast, mitte aga Orust, kuidas ilm läheb Orust mööda, nagu teda poleks olemaski. Minust, Pearust, vanast mullast, võib ta mööda minna, sest mina ise olen möödas, aga Orust mitte, sest Oru elab alles, Oru on priske ja noor. Aga sina küsid minult, kas sa pead veel vanas eas oma eite petma hakkama! Sina sead oma ahtra eide viljaka Oru kõrvale, nagu ta polekski surelik inimene. Ei, poeg, sinu eit on juba praegu surnud. Kui ta elab, siis andku poeg, andku Orule õige pärija. Sina ise oled ka surnud mees, kui su ihus pole enam õigeid pärijaid. Pean siis mina, vana muld, hakkama Orule pärijat muretsema? Pean ma hakkama naist võtma, pulmi pidama? Kes tuleb isameheks, kui Oru Pearu sõidab kosja? Oru Pearule ei tule keegi isameheks, kõik arvavad, et tal pole täit aru peas. Oma poegki arvab. Arvavad, et tal pole täit aru olnudki. Aga Oru Pearul oli rohkem kui täis aru, tal oli kahe mehe aru, nagu kuradil, kes suab kahe mehe vastu. Pearul on ikka veel rohkem kui täis aru, aga vastu ei sua ta enam kellegile. Ei sua, sest ta on vana. Ta ei sua enam naisegi vastu ja sellepärast ta enam ei pulmita. Aga naisi tulemas oleks. Oo, naisi oleks! Naisi on ikka tulemas, sest naine mõtleb, kui ei sua oma mees vastu, siis suab mõni teine. Suab võeras! Naine ei karda pettust, nagu minu poeg Karla. Naine mõtleb ainult: suaks Oru kätte, suaks Orule pärija! Nõnda mõtleb naine, kui läheb võera mehega. Sest võeralt saab naine lapse, oma mehelt lapsele nime, õige nime. Nõnda teeks naine, kui ta tuleks Oru Pearule. Ja Pearu ütleks: see on tema laps. Pearu näitaks, et kui ta ei sua enam meeste vastu, siis naise vöö jaksaks ta ikka veel lahti teha. Seda näitaks ta, kui ta võtab lapse omaks. Ning see naine armastaks teda, armastaks selle võera lapse pärast, armastaks ja ootaks minu surma. Jah, kui naisel oleks laps käes, siis ootaks ta Pearu surma. Aga teisedki ootavad, ootavad ja ütlevad: on sel, raipel, aga visa hing! Andres läks sauna, et kellegil poleks vaja tema surma oodata, läks teiste tülist ära. Aga kuhu lähen mina? Kuhu läheb Pearu?”
„Isa, ära räägi patu juttu,” sõitles teda Karla. „Sinu surma pole keegi oodand.”
„Nüüd hakkavad ootama, sinagi, poeg, hakkad,” vastas Pearu. „Ootavad, sest miks nõuan Orule pärijat, miks reagin naisevõtmisest, miks reagin testamendist, miks reagin Andrese ja Krõeda verest. Sina, poeg, ütled – Elli! Sa ütled, et meie poiss ei näe, kui kena ja viisakas tütarlaps on Mäe Elli. Kes reagib Ellist? Orul pole ju meest kasvamas, kes peastaks kord selle tüdruku vöö, Orul pole ega tulegi! Mina reagin Joosepi esimesest või teisest pojast, see on see Andrese ja õndsa Krõeda veri. Et kui sinul pole õiget pärijat ja kui see ei tulegi, sest sina ise ei taha seda iseenda, oma laste või eide pärast, ja et kui siis teeks nõnda, et Oru pärijaks oleks teine Joosepi poeg, muidugi peale sind, pärast sinu surma või ka enne seda, kui sina ise seda tahad ja nõnda arvad. Seda olen mina mõelnd. Nõnda tuleks meie vahmiil ja Andrese ning Krõeda kange veri, sest Liisi oli nende esimene laps. Siis põlnd veel mingit vistart Mäe ja Oru vahel, nii et Liisi veri jäi vaenust rikkumata, nagu oli rikkumata Joosepigi veri, sellepärast pidigi neist kahest kirikualtari ees puar suama. Seda olen mina siin oma apluagri tagakambris välja tuhteerind. Rikkumata veri, seda oleks Orule vaja, siis ehk jätaks teisepere koergi oma kükitamise meie akna all.”
„Sina, isa, tahaks siis minu pärandusest ilma jätta?” küsis Karla üsna asjalikult, ilma et oleks põrmugi arvestanud Pearu tundlikuks muutunud tooni.
„Ei, poeg, ma ei taha seda,” vastas Pearu ka pisut kainemalt. „Kui ma seda oleks taht, siis poleks ma üldse reakima hakand. Aga ma reagin, et oleks sul õige pärija, kellest suaks õige peremees…”
„Kas siis Orul ei või koduväi peremeheks olla nagu Mäelgi?” küsis Karla.
„Aga kust mina tean, kes kord Oru koduväiks suab. Mäel on köntjalg, kust sina niisukese võtad? Kust sa võtad niisukse, et tal oleks midagi, mis teeb vere kõvaks, meele kangeks? Sassil on vigane jalg, mis on Oru koduväil?”
„Isa, kui sa vigast otsid, siis on meie poiss Orule paras,” ütles Karla nüüd.
„Poeg, sa ei tunne rehnutti,” rääkis Pearu nagu lootusetult. „Haige pea teeb vere pahaks, aga haige jalg kangeks ja kõvaks, ning kui oli juba enne kange ja kõva, siis veel kangemaks ja kõvemaks. See on nagu õunapuuga, mis läheb pookimisega paremaks. Nõnda on lugu. Viga on inimesel õnneasi, hea viga nimelt. Sellepärast ära tule oma poisiga, sest temal on sitt viga küljes. Nagu oleks sõnnikuvankri assiots healt õunapuult lahmaka koort pealt ära viind. Sinu poisil polnd õnne. Hea küll, et püstoliraip lõhkes, aga miks siis kohe pähe? Oleks võind ainult teise silma. Minu isal oli kord ühesilmaga ruun, aga see oli nii pagana kange loom, et peaaegu nagu täkk, märadki inkusid, kui läks ligi, sest et tahtis nuusutada. Mõistad, poeg, ise ruun, aga tahab nuusutada, nii kange verega. Siis ei suand keegi aru, mis see on, aga nüüd ütlen ma: ei midagi muud, kui ühe silmaga, pime silm tegi vere kangeks, nii et ruunast sai peaaegu täkk. Sest küll märad tunnevad, kas on sugugi täku verd või ei ole. Aga sinu poiss ei tunne ise midagi ega tunne ka tüdrukud, Mäe Ellist rääkimata. Sinu poisil nagu polekski poisi verd. Ja sellepärast tema vanaisa, see vana Oru Pearu ütlebki, et mis pärija või peremees tema on. Uut on vaja. Aga sina ei taha, ütled, et peab eite petma ja seda sina ei taha. Noh, kui ei taha, ütlen mina, eks siis las tuleb Joosepi poeg. Ja ma ütlen veelgi: see oleks see kõikse parem. Sinu eidele see muidugi ei meeldi, aga siis tehku nii, et sul poleks tarvis petta ja et ometi oleks pärija. Mõistad, poeg, seda võib pettusega, aga võib ka kokkuleppimisega, nii et sina ja eit oleks ühes nõus. Sest ega see ole ometi abielurikkumine, kui kohale tahetakse õiget pärijat, kohale ja iseendale. Nii et teie peaks kahekesi aru pidama, kuidas see seadsam on. Aga kui eit ei taha aru pidada, tahab ehk lahutada, nüüd, reagitakse, olla see kangesti moodis ja passilik, jah, kui eit tahab ehk seda, siis ma ei tea, siis on ehk petmine parem, Orule muidugi, sest et pole varanduse jaotust. Nii et sellest kõigest võid sa, kallis Karla, näha, kuidas sinu vana isa armastab sind ja Vargamäe Orut. Aga kui sina armastad ainult oma eite ja ei mitte Vargamäe Orut, siis ei ole sina veart, et sinu sugu ta päriseks suaks. Siis las tulla Joosepi poeg, kes toob Orule minu ja mu vänge nuabrimehe, minu kange vihamehe Mäe Andrese ja tema õndsa esimese naise, selle Mäe põhiema vere, kelle nime, oh poeg, ei pea sa ilma asjata suhu võtma, sest Issand ei jäta seda nuhtlemata, kes tema nime kurjasti pruugib, hallelooja, uamen!..”
Vana
