palus ta viimaks sõna, kui teisi kõnelejaid ei ilmunud. Aga juhataja ei tundnud teda ära ja küsis, kust mehi tema on, ning kui Indrek oma nime ütles, vaatas Kassiaru teeseldud imestusega otsa ja ütles siis:
„Ah jaa! Mäletan, mäletan! Lugesin lehest. Teil oli hiljuti linnas protsess.”
„Kas see ka asjasse puutub?” küsis Indrek vastu.
„Mitte just,” lausus Kassiaru muigavalt, „aga täna, nagu ma näen, on siin koos ümberkaudsed maaomanikud, kuid teie olete ju linnaelanik, niipalju kui mina tean.”
„Mina olen siin sündinud ja kasvanud, sellepärast tunnen siit nurka ja olusid paremini kui paljud teised, igatahes paremini kui teie, härra juhataja, sest mina olen siitnurga põline elanik, teie aga ainult uustulnuk.”
„See ei puutu sugugi asjasse,” hüüdis Kassiaru vahele.
„Puutub!” hüüdis Indrek vastu, „sest ka Vargamäe Eespere praegune peremees on uustulnuk, kes ei tunne hästi kohalikke olusid, ja sellepärast volitas ta minu enda asemel seletusi andma. Sass, ehk oled nii hea ja ütled juhatajale, et sa tõesti minu oled volitanud.”
Sassile tuli see volituseandmine sootuks ootamata. Isegi koosolijad ühes juhatajaga panid tähele, et Sassile tuli see hoopis ootamata. Ometi leidis Sass peagi, mis tal teha: pöördus Kassiaru poole ja ütles sellele, et oleks jah kõige parem, kui Indrek asjast räägiks, sest temap see kogu ettevõtte algataja ja hing olevatki. Seda viimast Sass seletas otse meelega, sest ta tahtis kõigile korraga öelda, et kui Vargamäe jõe puhastamise pärast on nii palju rahvast kokku tulnud, siis pole see sündinud ei Kassiaru Nõmmanni ega ka kellegi teise võhivõõra poolt, vaid et asja eesotsas seisavad Vargamäe mehed ise. Sellepärast ärgu räägitagu siin Muulu rabast, vaid ainult Vargamäe jõest. Muulu raba pärast võidakse uus koosolek kokku kutsuda, tehku seda Kassiaru või mõni teine.
Muidugi, kogu see pikk seletus mõlkus ainult Sassi meeles ja teised ei saanud kunagi teada, et Vargamäe Eespere peremees oma vigase jalaga nii südilt oli mõelnud. Sass isegi unustas varsti oma mõtted, ja kui Indrek pärast neid kõigi kuuldes kordas, uskus ta, et tema polegi neid mõtteid mõelnud, vaid ainult Indrek. See aga ei vaielnud Kassiaru Nõmmanni kavale otseteed vastu, vaid käsitles seda kui täiendus-ettepanekut. Sest miks mitte kuivatada ka Muulu raba, kui seda võiks teha ühes Vargamäe jõe süvendamise ja õgvendamisega? Aga ei võivat kõne allagi tulla arvamus, nagu võiks Muulu raba emakraav kuidagi lahendada Vargamäe jõe küsimust. Otse selle vastu! Sest kui jõgi ei suuda praegugi oma vett ära tõmmata, nii et ümberkaudsed maad aina soostuvad ja soostuvad, mis sünniks veel siis, kui juhitakse ka Muulu laugaste vesi ühes kaasamineva mudaga temasse? Ummistus aina kasvaks ja soostumine võtaks uut hoogu. Luhaheina asemele ilmuks varsti konnaosi. See protsess olevatki juba käimas (vahelehüüe: õige!). Aga ega siis ometi selleks ole kokku tuldud, et aru pidada, kuidas Vargamäe jõge kinni matta, temas nii-öelda vett paisutada. Mis aga sellesse puutuvat, nagu võiks Muulu emakraav ministeeriumis kõrgemalt poolehoidu leida kui Vargamäe jõe süvendamine, siis olevat lugu otse vastupidine, sest jõe süvendamisel ja õgvendamisel on palju üldisem ja ulatuslikum tähendus kui Muulu kraavi kaevamisel, ja sellepärast võidavat just siin valitsuse abi loota. Kui aga tahetakse, et asi rutemini ja kindlamalt liiguks, siis peaksid need, kes ettevõttest kasu loodavad, valmis olema teatava protsendi kulusid oma kanda võtma, sest see tõendaks ministeeriumis kõige paremini, et kogu tööd peetakse kohapeal tähtsaks ja tulusaks, mis on igatahes peaasi. Ja argu lastagu end enneaegu hirmutada kuludega, mida veel kusagil pole olemas. Samuti ärgu murtagu nii väga pead, kui palju üks või teine saab kasu. Üks olgu igal mehel vankumata meeles: kõik saavad kasu. Igaüks, kes täna palvekirjale alla kirjutab, võitleb üldise asja eest, mitte ainult oma õuealuse pärast. Praegu piirab jõeäärseid heinamaid pajurägu ja kasevõserik, aga kui vesi jões paar jalgagi langeks, siis saaks võserikust tihnik, millest inimene läbi ei pääse. Ja kes oskab praegu arvata, milline väärtus sel tihnikul on tulevikus, kui meie metsade lagastamist jätkatakse endise hooga? Viletsa hao asemel võidakse ükskord lõigata saepakke, süvendage ainult jõge.
„Muinasjutt,” lausus juhataja siinkohal vahele.
„See muinasjutt on sündinud lugu,” vastas Indrek ja jutustas, kuidas kakskümmend viis, kolmkümmend aastat tagasi käinud õnnis vallakirjutaja ja veel õndsam köster Vargamäe jõel vähki püüdmas; kuidas nad kahekesi vaielnud isamaa-armastuse üle; kuidas kirjutaja südaööl käinud jõepõhjas oma kalleid nattu otsimas ja sealt ilmatu suured kännud leidnud; kuidas need kännud Vargamäe Andrese ja Hundipalu Tiidu meeled siis ärevile ajanud ja kuidas vana Sauna-Madis, siit-nurga põline elanik, rääkinud nagu muinasjuttu sanglepalaanest, mis piiranud millalgi jõge; kuidas just neist jõepõhja-kändudest tekkinudki tema isal ja ristiisal mõte jõevee allalaskmisest, et tuleksid tagasi vanad muinasjutulised sanglepalaane-ajad.
„Muidugi, tol korral mõte jäi ainult mõtteks,” jätkas Indrek, „sest meil polnud siis isandat, kes oleks vaevaks võtnud meid liigvee vastu kaitsta. Aga nüüd on see isand saabunud: meie ise oleme see vägev isand, sest riik – see oleme nüüd meie. Kes saab meid takistada, kui me midagi tõesti tahame? Kes saab meie palvele tähelepanu keelata, kui seal all seisavad sajad, isegi tuhanded nimed? Kes mõtlekski meile tähelepanu keelata, kui me talitame, nagu tegid seda ükskord minu isa ja Hundipalu Tiit, olles valmis ohvrit kandma isamaa-altarile? Sest ärgu ometi ükski arvaku, et Tiit pani jõe ääres oma kivilahmakate alla ainult kuuseoksad ja kadakad, vaid ka tükike oma isamaa-armastusest – armastusest, mida ei mõõdetud ainult isikliku tuluga, sissetulekuga, saagiga, rahaga. See oli aeg, kus inimesed laulsid isamaa-armastusest, mängisid isamaa-armastusest, puhusid pasunat isamaa-armastusest, ohverdasid oma viimsed veeringud isamaa-armastusest. Pisut sellest armastusest on meilegi tänapäev vaja, kui tahame teostada seda, millest unistasid meie isad. Meil peab olema pisut vana õndsa köstri verd, kes ütles kord öösel tule ääres, et õige isamaa-armastus ja luule on see, kui soode ja rabade asemele tekivad laaned, niidud ja nurmed.”
Nüüd muutusid äkki kõik ruumid üldiseks jutuporinaks, sest ükski ei tahtnud enam ainult kuulata, vaid ka ise midagi öelda. Isegi Kassiaru ei leidnud enam endist tähelepanu, kui ta ikka veel katsus rääkida Muulu raba emakraavist. Ainult siis läksid meeste kõrvad uuesti kikki, kui ta hakkas rääkima isamaa-armastusest – sest ka tema olevat tuline isamaalane, nagu ta kinnitas, ja kui ta seletas, et palja armastusega ei jõuta siinilmas kuigi kaugele, mille tõenduseks olevat meie esivanemate isamaalised ettevõttedki: need kõik varisenud haledalt kokku. Kuid temale vastas Indrek siinsamas löögivalmilt:
„Praegused ettevõtted ei taha isamaa-armastusest kuuldagi, aga miks siis need veel haledamini kokku varisevad? Miks on meil varsti ainult virn protestitud veksleid?”
„Meil puudub asjatundmine, nagu praegugi,” hüüdis Kassiaru.
„Õige!” hüüdis Indrek vastu. „Meil puudub asjatundmine. Sest meil tükivad igal pool etteotsa mehed, kes arvavad, et kuna neil on kõige suurem suu ja isu, siis tunnevad nemad ka kõiki asju kõige paremini. Nõnda nad siis etendavad näitemängu ja jalgpalli, sest nad arvavad, et üks mäng ta kõik; nad müütavad vana rauda ja vanu maale, sest et mõlemad on vanad; nad hangeldavad maaga, majadega ja kas või taevatähtedega, sest nad arvavad, et kõik on ühesugused kinnisvarad; nad juhivad panku ja vürtspoode, sest ärid on ju mõlemad; nad kasvatavad kartuleid ja kaktusi, sest üks jumalavili ta kõik; nad armastavad koeri ja kas või kirpe, sest üks kui teine on koduloom; nad mängivad suurt osa pulliühingutes ja ka iludusvõistlusil, sest nad usuvad, et mõlemal pool on tegemist jõulise järeletuleva sooga; nad veaksid sisse kas või rästikuid ning välja mädamune, kui aga kõliseks kuld, veniks hõbe ja krabiseks paber. Ja kui rästikud ning mädamunad ei anna küllalt tulu, siis nõuavad nad riigilt isamaalikule ettevõttele toetust. Need on inimesed, kel puudub armastus ja kohusetunne isegi oma laste ja laste ema vastu, rahvast või isamaast hoopis rääkimata…”
„Aga
