metsast nii lage, et peaks kütteks tarvitama peent puru. Oksad küll, seda muidugi, aga risu tulle, sest ussipesa ei hakka keegi koju vedama.
Ja nõnda siis põletabki vana Andres, kuid mitte nii väga sellepärast, et ta seda tegema peab, vaid et ta ise midagi teha tahab. Okkaline oksapuru langeb särinal sütele ja kargab natukese aja pärast praksudes põlema. Valge suits tõuseb taeva poole, kust tuuleõhk katsub teda maapinna lähemale suruda, mahalangenud puudessegi hajutada, mis mattuvad ühes saagivate ja raiuvate meestega nagu paksu udulinikusse. Nõnda saavad ka nemad osa magusalt lõhnavast kuuseoksa-suitsust, mis imbub kõikjale – riietesse, juustesse, kogu kehasse, nagu oleksid nad lähedalt sugulased nende karuste hiiglastega, keda nad mees-mehelt jalust rabavad ja pärast okstest puhastavad. Õhtul viivad nad selle lõhna enestega kojugi kaasa, nagu peaksid ka Vargamäe vanade eluhoonete palgid haistma, et värske puu on saabumas, mis astub varsti nende asemele varjama inimest tuulte, sadude, külma ja muu kurja eest.
Vahetevahel vana Andres istub tule äärde kännu otsa ja otsib piibu ning tubakakoti välja. Seda teeb ta viimasel ajal kord-korralt ikka harvemini, sest tubakas pole enam kosutuseks ega rahustuseks, vaid muutub päev-päevalt ikka rohkem nuhtluseks. Tubakas läheb kangeks, tubakas läheb hirmus kangeks, nii et kui mõnegi korra oled piibust tõmmanud, siis kohe luksumine käes.
Kui see juhtus esimest korda, vana Andres pidas tõsiselt aru, et mis hull selle tubaka arusse on läinud, et ta luksuma ajab. Enne ta pole seda tempu teinud. Ja Andres võttis lehttubakat, mille ta ise kasvatanud ja „kunskoppi moorinud”, nii et ta oleks hea ja suupärane. Ta võttis neid pikki pruune lehti, mis kasvavad pikkade, punaõieliste varte otsas ja on määratud „havanna” sigarite tegemiseks, nagu ta seda kindlasti teab. Sest selle tubaka esimesed seemned sai ta vanalt parunihärralt, kes andes ütles, et see on see puhthavanna, mida parun isegi suitsetab. Ainult seda vana parun ei teadnud, kuidas seda tubakat „moorida”, et tast saaks see päris havanna. Apteeker ja tohter ka ei teadnud, Andres küsis, kui ta käis viimast korda Mari pärast nende juures. Nemad tundsid inimese rohtu, aga tubaka rohtu mitte. Vaat’ seda kuulsat tubakat Andres panigi nüüd piipu ja katsus suitsetada, et kas ka tema ajab luksuma. Ja tule jumal appi – ka tema ajas! Esteks ei ajanud, aga pärast hakkas ajama.
Andres mõtles kaua asja üle järele: mõtles maast, kus tubakas kasvanud; mõtles sõnnikust, millega maad väetanud; mõtles tubaka kuivatamisest ja tema „moorimisest”; mõtles seemneist, millest ta tubaka kasvatanud. Aga ainult ühest asjast ei mõelnud ta alguses mitte, nimelt: kõik on hea ja õige, mis tubakasse puutub, ainult Andres ise pole enam õige – Andres hakkab vanaks jääma. Aastad olid temalt palju rõõmusid ja lõbusid võtnud, nüüd läks ka tubakas, mis oli peaaegu viimne. Jäi järele veel paljas elu ja olemine ning lohutuseks teadmine, et tema isaga oli ükskord niisamuti sündinud: ta lahkus siitilmast, kui kõik lõbud ja rõõmud olid ta maha jätnud.
Õhtul ei saanud vana Andres muidu, kui pidi Indrekule ütlema:
„Mõtle ometi, minu silmad peavad seda veel nägema, et Vargamäel raiutakse uute eluhoonete tarvis palke. Kui mina praegusi hooneid ehitasin, siis tegin ma omateada nad nii hästi ja nii suurte akendega, et minu eaks pidi aitama. Nemad pidid minu matma, mitte mina neid.”
„Ega seda veel sellepärast tea, kes kumma matab,” arvas Indrek, „või need vanad hooned kohe maha kistakse, niipea kui uued valmis saavad.”
„Noh, kui pere asub uue katuse alla, siis mina kolin kohe alt saunast üles vana hoonesse,” ütles Andres ja lisas natukese aja pärast: „Sinna tahaks ma surra. Sinnasamasse, kus surid Krõõt ja Mari.”
Indrek ei lausunud seepeale midagi. Ka isa vaikis, nagu ootaks ta. Lõpuks jätkas:
„Küll on inimese elu imelik! Teed ja ründad, kogud ja korjad, ja kui ootad surma, siis istud võera ulu all ning sinu oma kodus elavad peaaegu võerad inimesed, kes raiuvad sinu kasvatatud metsa uuteks eluhooneteks. Ei minu vanainimese mõistus aru saa, miks jumal selle küll nõnda on seadnud. Kui sina, Indrek, oleks võind näha, mis mu süda täna sees ütles, kui nad neid kuuska maha lasid, raginal üksteisest mööda, mürinal teineteise otsa. Mina mäletan, kui need kuused olid alles rehavarre jämedused. Minu silma all on nad suureks kasvand. Mina tegin neile aiagi ümber, et loomad oma terava sõrgadega ja sead oma ninaga ei saaks nende juuri rikkuda või mulla alt välja ajada. Nõnda nad kasvasid tänini minu silma all. Veel hiljuti ütlesin ma neile: kuusekesed, teil on veel aega kasvada, minul aeg minna. Aga neid ei ole enam ja mina olen alles siin. Ma täna hakkasin meelega seal oksi põletama, et saan niigi palju oma kuuskedest. Saan ninaalusegi kord soojaks ja magusa suitsuhaisu riietesse.”
„Isa, kas sul hea meel ei ole, et me just sinu kasvatatud puid maha võtame?” küsis Indrek. „Mina arvan, et kui mina oleksin inimestele midagi niisukest muretsenud, nagu see kuusik seal, siis mina oleksin oma eluga väga rahul.”
„Mina olen ju ka rahul,” vastas Andres, „aga meele teeb nukraks ometi. Ei tahaks viimaseks siiailma jääda. Tükk tüki järele kaob või heidetakse kõrvale kõik see, mis oli minu elu sisu. Minust endast on ammugi paljas vari järele jäänd, varjuks saab päev-päevalt ka mu elu. Aga surm ei tule.”
„Isa, kui surm ei tule, siis pole tal veel aeg tulla,” lohutas Indrek. „Laseme enne Vargamäe jões vee alla, hakkame siis surma ootama.”
„Jah, poeg, selleks tahaks ma küll veel elada,” oli Andres nõus.
„No näed, isa, ilmas leidub ikka midagi, milleks maksab elada,” kinnitas Indrek.
„Aga elus läheb ikka teisiti, kui sa tahad või mõtled,” rääkis Andres vaikselt ja rahulikult, nagu tuletaks ta üsna ükskõikseid asju meelde. „Minu elus on see küll nõnda olnd. Mõtlesin, et Andresest saab kord Vargamäel peremees, aga peremeheks on Sass, see lombak, keda üleaedne sõimab köntjalaks. Sass ei tulnd mul kunagi meelde, et temast peaks saama minu järeltulija. Puusärgitegija, kihelkonna kirstumees, see on Vargamäel peremeheks.”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
