olid minu vastu selline? Võib-olla ma ei meeldi sulle? Kas minu tuppa tulek ei tasu ennast ära? Ettevaatust! Äärepealt oleksin ma sulle praegu kogemata ära äianud. Nii et kui sa täna veel niisama lahti pääsed, siis käitu järgmine kord viisakamalt. Mina pole sinu onu, keda sa trotsida võid. Muuseas tahan ma su tähelepanu veel sellele juhtida, et kui ma sind kõrvakiiluta lahti lasen, siis ära mõtle, et sinu praegune olukord ja tõelise kõrvakiilu saamine on au seisukohast võrdsed. Kui sa seda arvad, siis teeksin ma parema meelega sul tõesti kõrvad tuliseks. Mida Mack küll ütleb, kui ma talle kõigest sellest räägin?»
Macki meenutamise peale laskis ta Karli lahti, kelle hägusatesse mõtetesse ilmus Mack nagu päästja. Veel veidi aega tundis ta Klara kätt oma kaelal, pööras end seetõttu pisut ja lebas siis vaikselt.
Klara käskis tal üles tõusta, aga ta ei vastanud ega liigutanud ennast. Klara süütas kusagil küünla, tuba läks valgeks, maalitud lakke ilmus sinine siksakmuster, aga Karl lebas, pea sohvapadjal, nagu Klara ta sinna jätnud oli, ega pööranud ennast mitte küünevõrdki. Klara kõndis toas ringi, seelik kahises ta säärte ümber, tõenäoliselt jäi ta akna juurde tükiks ajaks seisma.
«Kas jonn sai otsa?» kostis siis tema küsimus.
Karli meele tegi raskeks, et talle ka siin toas, mille härra Pollunder oli ju ometi selleks ööks temale määranud, rahu ei antud. Seal kõndis see tüdruk ringi, jäi seisma ja rääkis, ja ometi oli Karlil temast isu ütlemata täis. Ruttu öö ära magada ja siit minema saada oli ta ainus soov. Ta ei tahtnud enam üldse voodisse minna, vaid siiasamasse kanapeele jääda. Ta varitses üksnes seda, et tüdruk ära läheks, et siis tema kannul ukse juurde karata, see riivi panna ja jälle kanapeele heita. Ta tundis suurt vajadust ennast sirutada ja haigutada, aga Klara ees ei tahtnud ta seda teha. Ja nii ta siis lebas, põrnitses lakke, tundis, kuidas nägu ikka liikumatumaks muutus, ja tema ümber tiirutav kärbes virvles tal silme ees, ilma et ta oleks õieti teadnud, mis see oli.
Klara astus jälle tema juurde, kummardus otse ta pilgu ette, ja kui Karl poleks endast jagu saanud, oleks ta pidanud Klarale otsa vaatama.
«Ma lähen nüüd,» ütles Klara. «Vahest tekib sul hiljem soov minu juurde tulla. Uks minu tubadesse on sellest uksest arvates neljas, samal pool koridori. Nii et sa lähed kolmest järgmisest uksest mööda ja see, mille juurde sa siis jõuad, on õige. Ma ei lähe enam alla saali, vaid jään oma tuppa. Sa väsitasid mind korralikult ära. Ega ma sind just ei oota, aga kui sa tahad tulla, siis tule. Tuleta meelde, et sa lubasid mulle klaverit mängida. Aga võib-olla ma võtsin sul võhma päris välja, nii et sa ei saagi ennast liigutada, jää siis siia ja maga ennast välja. Isale ei ütle ma meie kähmlusest esialgu sõnagi; ma mainin seda selleks puhuks, kui see peaks sulle muret tegema.» Seepeale jooksis ta oma väidetavast väsimusest hoolimata paari sammuga toast välja.
Karl tõusis otsekohe istukile, lebamine oli juba talumatuks muutunud. Et ennast veidike liigutada, läks ta ukse juurde ja vaatas välja koridori. Oli seal alles pime! Tal oli hea meel, kui uks oli jälle kinni ja riivi lükatud ning ta seisis küünlavalgel laua juures. Tema otsus oli: mitte kauemaks siia majja jääda, vaid alla härra Pollunderi juurde minna, talle avameelselt ära rääkida, kuidas Klara oli teda kohelnud – oma allajäämise tunnistamist ta ei kartnud – , ja koos selle kindlasti piisava põhjendusega paluda luba koju minna või sõita. Kui härra Pollunderil peaks midagi tema kohese kojumineku vastu olema, siis tahtis Karl talt vähemalt seda paluda, et ta laseks mõnel teenril teda lähemasse hotelli juhatada. Tavaliselt küll ei käituta lahkete võõrustajatega niiviisi, nagu Karl seda plaanitses, kuid veelgi harvemini koheldakse niiviisi külalisi, nagu Klara oli seda teinud. Ja oma lubadust härra Pollunderi ees kähmlusest esialgu vaikida oli ta veel koguni sõbralikkuseks pidanud, see oli küll juba taevanikisendav. Jah, kas Karl oli siis maadlusmatšiks siia kutsutud, et ta oleks pidanud häbenema seda seljatamist tüdruku poolt, kes suurema osa oma elust oligi ilmselt veetnud maadlusnõksude õppimisega? Võib-olla oli Mack ta välja õpetanud. Las see tüdruk räägib talle pealegi kõik ära; Mack on kindlasti arusaaja inimene, selles Karl ei kahelnud, kuigi tal polnud iial juhust olnud seda otseselt kogeda. Ja ka selles ei kahelnud ta, et kui Mack teda õpetaks, teeks ta veelgi suuremaid edusamme kui Klara; siis tuleks ta ühel päeval jälle siia, üpris tõenäoliselt ilma kutsumata, uuriks muidugi kõigepealt seda paika, mille täpne tundmine oli olnud Klarale suureks paremuseks, haaraks siis sellesama Klara kinni ja klopiks temaga sedasama kanapeed, millele ta täna Karli oli pikali visanud.
Nüüd oli vaja leida tagasitee saali, kus ta esimeses hajameelsuses vist ka oma kübara oli mõnda sobimatusse paika pannud. Küünla mõtles ta muidugi kaasa võtta, kuid isegi valges polnud kerge teed leida. Ta ei teadnud näiteks sedagi, kas see tuba asus saaliga ühel kõrgusel. Siia tulles oli Klara teda aina edasi tirinud, nii et ta polnud üldse saanud mahti ringi vaadata. Ka härra Green ja kandelaabritega teenrid olid sundinud teda muule mõtlema; ühesõnaga, ta ei teadnud praegu tõesti sedagi, kas nad olid tulnud ühest või kahest trepist üles või ei olnud üldse treppi. Väljavaate järgi otsustades asus tuba võrdlemisi kõrgel ja seepärast katsus Karl kujutleda, et nad olid treppidest üles tulnud, kuid juba majja sisenedes olid nad ju pidanud treppidest üles minema, miks ei võiks siis seegi majatiib asuda kõrgemal? Kui näeks vähemalt koridoriski mõnest uksest valguskuma või kuuleks eemalt ükskõik kui tasast häält.
Karli taskukell, onu kingitus, oli juba üksteist; ta võttis küünla ja astus koridori. Ukse jättis ta lahti, et juhul, kui ta otsingud on asjatud, vähemalt oma tuba kätte leida ja seejärel, äärmise häda korral, Klara toa ust. Et uks iseendast kinni ei läheks, pani ta kindluse mõttes tooli selle ette. Koridoris ilmnes see paha lugu, et Karl – muidugi läks ta Klara uksest eemale, vasakule – tundis tuuletõmbust, mis oli küll päris nõrk, aga oleks siiski võinud kergesti küünla ära kustutada, nii et Karl pidi leeki käega varjama ja pealegi sageli seisatama, et madalaks puhutud leek jälle kasvaks. Edasiminek oli aeglane ja tee tundus seetõttu kahekordselt pikk. Karl oli juba möödunud pikkadest seinalõikudest, mis olid ilma usteta, polnud aimugi, mis oli nende taga. Siis tuli jälle üks uks teise järel, ta katsus mitut ust, need olid lukus ja ruumides ilmselt ei elatud. See oli pöörane ruumi raiskamine, ja Karl mõtles New Yorgi idapoolsetele kvartalitele, mida onu talle kunagi näidata lubas ja kus kuuldavasti elas ühes väikeses toas mitu perekonda, nii et terve perekonna koduks oli toanurk, kus lapsed vanemate ümber kobaras koos olid. Ja siin seisis nii palju tube tühjalt, nad olid olemas ainult selleks, et õõnsalt vastu kajada, kui ukse pihta koputati. Karlile näis, et härra Pollunder on valesõprade poolt eksiteele viidud ja pimesi oma tütresse armunud ning seetõttu rikutud. Onu oli teda kahtlemata õigesti hinnanud, ja selles külaskäigus ning ekslemises piki koridore oli süüdi ainult onu põhimõte mitte mõjutada Karli otsustusi inimeste üle. Karl kavatses seda homme onule ilma pikemata öelda, sest oma põhimõtte järgi kuulaks onu meelsasti ja rahulikult ära õepoja otsuse ka tema enda kohta. Pealegi oli see põhimõte vahest ainus, mis Karlile onu juures ei meeldinud, ning see mittemeeldiminegi ei olnud absoluutne.
Äkki lõppes sein ühel pool koridori ja selle asemele tuli jääkülm marmor rinnatis. Karl pani küünla enda kõrvale ja kummardus ettevaatlikult üle rinnatise. Talle õhkus vastu pimedat tühjust. Kui see oli maja peahall – küünlapaistesse ilmus tükike võlvjat lage – , miks ei olnud nad siis siitkaudu majja sisenenud? Mis otstarve võis küll olla sellel suurel sügaval ruumil? See siin ülal oli ju nagu mõne kiriku kooripealne. Karl peaaegu kahetses, et ta ei saanud homseni siia jääda, meelsasti oleks ta lasknud härra Pollunderil ennast päevavalgel siin saata ja kõige kohta seletust anda.
Rinnatis polnud muide pikk ja peagi võttis Karli taas vastu kinnine koridor. Koridori ootamatul käänakul põrkas ta täie hooga vastu seina, ning üksnes lakkamatu hool, millega ta küünalt kramplikult käes pidas, hoidis seda õnnekombel kukkumast ja kustumast. Kuna koridor ei tahtnud lõppeda, kuna kuskil polnud mõnest aknast väljavaadet, kuna ülal ega all sügavuses miski ei liikunud, siis mõtles Karl juba, et ta käib aina ühes ja samas umbkoridoris ringiratast ning lootis, et ta jõuab ehk uuesti lahtise toaukseni,
