taha!” vastas poiss kategooriliselt.
„Kudas sa n’d ometige sihante oled, Riidrih, loe iki, vaat, mis ma siss sulle osta…” meelitas perenaine.
„Midä sa ostad’s?” elavnes poiss pisut.
„Kommi,” vastas perenaine mesiselt ja silus „Riidrihi” pead.
„Ei taha!” käratas poiss ja lükkas ema käe ära.
„Mis sa tahad siss?” küsis jälle perenaine.
„Tuutsi!” põrutas poiss.
„No hää küll, mia osta siule tuutsi, aga loe nüüd kuulmeistrele raasike, olen’d ää poiss…”
Ent selgus, et poiss ei osanud üldse lugeda – tundis vaevu mõned tähed ja see oli kõik.
„Latsel tii pääl meelest är’ lännu ja pelgäb kah – kodun luges nindagu sorab…” vabandas perenaine.
„Noh, küll me õpime,” sõnas õpetaja.
„Ära sa, kuulmeister, esi miu poisikesega kurjaste kõnele, ega kinni jäta. Temäge piäb iki mahesti kõneleme ja oleme: ta om mul sihante õrnake ja pelglik – mudu ei saa tõiseke üüsi magade…” ütles perenaine minnes õpetajale.
Siis märkas ta Mari-Anne.
„Näe, kun Mari-Ann, vaata, Riidrih. Temäge akade kateksi mängmä ja vallatust tegeme… noh, mine n’d temä manu kah…”
Ehmunult lippas Mari-Ann toast.
Ukse tagant ta kuulis veel, kuidas „Riidrih” töinas:
„Mia ei taha kuuli jäädä, mia tahas kodu… Õõõõõ! Õõh… õõhh… Mia ei jää kuuli, vii miu kodu… Õõõõ!..”
Kui Mari-Ann tahtis kööki minna, emale vastkuuldut ja – nähtut jutustama, tuli parajasti välisuksest jälle üks naine väikese poisiga. Tütarlaps silmitses neid huviga.
Kena naeratavate silmade ja elava näoilmega noorevõitu naine valge siidrätiga peas ning laia, kibrutatud musta seelikuga üll, millele hall, lahtine jakk sobivalt ja mugavalt laskus. Ta tõmbas kättpidi enda järel kööki väikest, talle väga sarnast poissi.
„Tere kah, kuulmeistre ruvva, ja jõudu,” ütles lahkesti Mari-Anne emale, kes parajasti kohvi jahvatas ja ulatas käe. Ning poisikesele:
„Noh, poiss, kas sa ei tää, mis piäd tegeme! Mis!”
Poisike krapsas kärmesti mütsi peast ja teretas ema.
„Noh, väikest reilit kah,” osutas naine Mari-Annele.
Poisike läkski Mari-Anne juurde ja andis talle häbelikult käe. Mari-Ann võttis meeleldi selle käe vastu, vaatas poisikesele ja naeratas. Poisike naeratas samuti ja sõprus oligi tehtud.
Nagu poolkogemata tõusis väike käsi mütsiga pähe, ent talle käratati:
„Mis sa sellest mütsist jälle pähe topid, ega sa vällän ei ole – müts oia kähen!”
Poiss kahmas kiiresti mütsi peast, hoidis seda kõvasti käes, seistes sirgena kui küünal ja uurides oma pruunide, elavate silmadega ümbrust.
„Ärge pange pahas,” ütles poisi ema, „et ma teile, kuulmeistre ruvva, üte va kana kohentse tõi…” andes suure, rasvase kana Mari-Anne emale. „Ja mis ma tahtsi ütelde… kui poiss vähäki koerust või vallatust tiib, või õppi ei viitsi, muudkui tõmmake talle kantsikuge…”
Poisike vaatas oma suurte, süütute lapsesilmadega ühelt teisele ja jäi veidi nukraks. Mari-Annel peatusid ta silmad kõige kauem ja nagu tütarlapsele näis – abiotsivalt.
Mari-Annel hakkas sellest väikesest poisikesest kahju. Ta lähenes tasakesi poisikesele ja silitas korraks selle käsivart. Poisi näo üle libises rõõmuhelk ja tänulikult ta vaatas Mari-Annele ning neelatas.
„Ära karda, väike poiss,” ütles nüüd Mari-Anne ema, „sulle ei tee siin keegi liiga, pealegi oled nii tubli ja viisakas,” ning silitas ta pead.
Nüüd poiss juba naerataski ja ta emagi huuled tuksatasid imelikult.
„Lääme, poiss, nüüd kooliärra enda manu…”
Ühes nendega lipsas jällegi Mari-Ann isale märkamatult kantseleisse ja peitis enda voodi taha nurka.
„Tere, tere, kooliärra… tõi teile jälle üte nuhtluse kaala… Noh, poiss, kas sa ei tää viil, mis piäd kooliärrale ütleme, mis!”
Poiss astus küünalsirgena, kübarat kõvasti käes hoides, õpetaja ette, pistis oma väikese käe ta pihku, üteldes valju ja selge häälega:
„Tere, kooliärra!”
„Tere, tere, väike mees,” ütles õpetaja lahkesti, väikest kätt oma pihus hoides. „Mis su nimi on?”
„Ants Antsu poeg Tamm,” kõlas selge vastus.
„Tubli poiss! Kui vana oled?”
„Kaheksa aastat, kaks nädalat ja neli päeva.”
„Vaata, kui täpne,” naeratas õpetaja. „Ja kuidas on lugu lugemisega – kas tunned juba kõiki tähti?”
„Mis ta tühi nüüd suuremat…” ütles ema.
Aga õpetaja oligi juba lahti löönud ühe väikese lugemiku ja kutsus poisi laua juurde.
„Pühi suu ja nina enne ilusti puhtaks,” manitses ema. Poisike võttis kiiresti taskust uue, punase taskuräti ja tegi suu ning nina juures põhjaliku puhastustöö. Nüüd ta asus lugemiku juurde, millist õpetaja ta ees hoidis. Poisi silmad lendasid ahnelt sõnalt sõnale ja realt reale ning ta luges selgesti ning voolavalt terve tüki kuni lõpuni.
Õpetaja silitas ta pead.
„Sa oled õige tubli poiss, Ants Antsu poeg.”
Ants vaatas särasilmi õpetajale ja naeratas. Siis ta vaatas emale ja oli ääretult rõõmus.
Ema huuled tukslesid jälle kummaliselt, ent ta ütles õpetajale:
„Mis ma pidi teile ütlemagi, kooliärra… et sedäsama… et kui poiss õppida ei viitsi või muud ullakust ja karmantsikut tiib, siis pange aga nurka ja tõmmake p… kuumaks – ega mia oma latsele õigust ei anna! Ega mudu tast miist kah ei kasva… Sedasi jah, kooliärrä – muudkui andke aga naha pääle…”
Õpetaja naeratas.
„Küll me juba teineteisega läbi saame – ärge kartke,” vastas ta, ja Antsule:
„Mis sina arvad, Ants?”
„Mia arva, et saame küll,” vastas Ants elavalt ja oli heameelest lausa säramas.
„Kooliärra piäd ütleme! ” õpetas ema.
„Kooliärra jah…”
