ema tahtis minna õhtulauda kraamima, nõusid pesema, kuid Mari-Ann haaras ta käe:
„Pai ema, laula mulle enne „Väikest kalaneidu”.”
Ema istus uuesti Mari-Anne voodi ette ja laulis lapse armsaimat laulu:
„Kord oli kalaneiu väike,
nii imeilus ta
ja püüdis kalu ka.
Ta noor ja nägus nagu päike,
läks sõitma merele,
kui ilm oli tormine…
Siis tõusid näkid vete seest
ja hoiatasid häda eest.
Ja näki hääl,
see kõlas vete peal:
Kalaneiu kena,
ära sõida täna,
ära sõida, neiuke –
ilm on tormine!..”
Küll sellel laulul oli kummaline viis: nagu lained käiksid üles ja alla! Ja kui veel näkid vetest tõusevad, siis – seda viit kuuldes võid neid kohe näha. Ja Mari-Ann nägigi: Imeilus ja imeväike kalaneiu, naeratava näo, siniste silmade ja kullakarvaliste juustega sõidab tibatillukeses paadikeses merele. Aga meri on vihane – vahutab, mässab ja keeb mis kole, väike paadike viskub siia ja sinna, ähvardudes ümber paiskuda. Ja siis korraga tõuseb vetest hulk näkke, ilusaid ja koledaid, kõike on seal läbisegi, nende hääl kostab üle mere, kui nad hoiatavad väikest kalaneidu mitte sõita tormiga merele. Need olid head näkid ja nad päästsidki väikese, imeilusa kalaneiu lainetest…
Ja väikese kalaneiu õnnelikult pääsedes uinus Mari-Ann rahulikuna ning rõõmsana.
Ema tõusis, kattis Mari-Anne tekiga ja läks talitama õhtuseid talitusi.
Nädalat paar ja veelgi varem enne koolitöö algust hakkasid juba lastevanemad koolimajja tooma voodeid ja söögikaste. Kes varem tõi, sai parema koha, olgu see siis magamistoas või sahvris.
Marandi algkoolis oli internaat – lapsed jäid koolimajja terveks nädalaks, kuna neil oli väga kaugel koju käia. Mõnel isegi üle kümne versta.
Rikkam rahvas oli juba ammu platsis, otsimas oma võsukestele parimaid voodikohti sooja ahju äärde ja söögikastidele valgemat ning mugavamat aset sahvrisse. Leidus neidki, kes juba kesksuvel tõid oma voodid-kastid kohale ja panid paika.
Vaene rahvas pidi alati leppima viletsamate kohtadega, olgu see voodile ukse all, tõmbuse käes, või söögikastile kuski pimedas sahvrinurgas. Mitte sellepärast, et neile poleks paremaid kohti antud – kes enne sai, võis valida millise koha tahes, ent polnud neil aega ega võimalustki hoolitseda oma järglaste mugavuse eest. Ükskõik, kuhu selle voodikese vajutas või söögikasti litsus. Ei olnudki teinekord voodit tuua – ega saa viimast kodust ära viia, ise tahad ka kuskil magada ja samuti muu pere.
Käesoleval aastal oli vallavalitsus ja – volikogu mõtelnud ka neile ja ühes muu juurdeehitisega ehitanud magamistubadesse narid, ilusad, siksakiliste äärtega, kollaseks värvitud kahekordsed narid. Ülemisele korrale pääses trepi kaudu. Naridele asetati põhukotid reastikku, külg külje juurde. Seal siis magasid vaesemad õpilased, kel ei olnud voodit.
Ent jõukamate õpilaste voodid seisid piki magamistubade seina äärt poleerituina, läikivaina ja uhkeina. Nende vahele ja taha peitsid end, oma viletsat välimust häbenedes, mõned luitunud ja logisevad sulasrahva koikukesed…
Homme oli koolitöö algus. Ent Mari-Ann juba täna õhetas ärevusest ja ootusest, olles otsast otsani ähmi täis. Antsuga ta nüüd enam mängima ei läinud, isegi liivaauku mitte. Seletas, et ei ole aega. Luges „Kooli lugemisraamatust” mitu tükki läbi, kordas esimest käsku ja katsus isegi mõnd tähte kirjutada.
Kuid sest viimasest tööst ei tulnud jälle midagi välja: mitte ainustki tähte ei saanud ta teha. Pika vaevlemise peale ta pani viha ja valuga tahvli käest ja et toas kedagi ei olnud, nuttis valju häälega ja kõigest südamest.
Ants oli siiski läbi akna kuulnud Mari-Anne suurt nuttu ja jooksis ehmunult küsima, mis tal viga. Kuid Mari-Ann jooksis teisest uksest välja, aiast ja õuest läbi, tühja sauna ja nuttis seal edasi…
Ants aga otsis mööda aeda ja õue õekest.
Teisel hommikul tõusis Mari-Ann varakult. Seekord ta pesi end erilise hoolega ja piinlikkusega: isegi kõrvaaugud ja ninasõõrmed küüriti suure kannatlikkusega puhtaks. Ema andis talle uue kleidi ja sinise, munadega põlle, kus üks oli „pääsukese-” ja teine „tuvimuna”.
Juba hakkasidki saabuma esimesed kooliõpilased ühes vanematega. Neid tuli jalgsi ja hobustega, Kopli- ja Kullamäest alla.
Mari-Ann seisis väljas trepil ja kordas tasakesi esimest käsku, kui köögiuksest parajasti sisenes hiigelpaks perenaine, samasugune poisijõmpsikas käekõrval.
Ahaa!.. Asi läks huvitavaks – vaja oli vaadata lähemalt. Toaukse kaudu libistaski Mari-Ann enda kööki, et uustulnukaid lähemalt uurida. Seda perenaist ta tundis: oli suure ja rikka Kirsi talu perenaine. Kuid poissi ta polnud varem veel näinud.
„Tere kah, kuulmeistre emänd!” ütles Kirsi perenaine, pistes suure, lihava käe ema pihku. Teisega ulatas saiakoti. „Tõin emändale ka vähä nisukaraskit – eilä sai poisile tett… ega temä muud tühjäke ei süü kui karaskit ja seapekki… muud ei süü jah, sihante närvä söögiga tõine…”
„Ah, mis te nüüd mulle, Kirsi perenaine – pole vaja,” protestis ema.
„Ah, kullen’d kus asi…” lõi perenaine käega.
„Aitäh,” ütles ema ja pani poolpõlenud, õhukese karaski sahvrisse.
„Ärge siss laske kedägit miu poisikesele liigä tetä – temä sihante õrnake ja pelglik…”
„Ärge seda kartke,” vastas ema, „küll õpetaja korda peab.”
„Kõnelen’d kah mihastige kuulmeistre emändige,” rääkis perenaine poisile kõrva sisse ja silitas ta pead.
„Ära janda!” ütles poiss ema kätt ära lükates, „kõnele esi ku tahat,” ja pööras kõigile selja.
„Ei tää, kas kuulmeister kirjutsetuan om või?” küsis nüüd perenaine.
„Seal jah – olge lahke, astuge sinna,” juhatas ema.
Ühes nendega libistus ka Mari-Ann märgatamatult kantseleisse ja istus isa voodi taha nurka, nii et jäi teistele nähtamatuks. Isa ei lubanud tal siis kantseleis olla, kui seal oli võõraid.
„Nu tere kah, kuulmeister,” algas Kirsi perenaine ja müksas poisile:
„Riidrih, tereta nüüd kuulmeistrit kah!”
„Mis mia tast terete, terete esi ku tahat!” jonnis poiss, müts peas.
Teise müksu järel tõmbas „Riidrih” käeseljaga üle niiske nina ja ulatas siis viimaks sama käe õpetajale.
„Kui tahad viisakas poiss olla, siis võtad toas ka mütsi maha,” õpetas isa naeratades.
„Kanäe, jah, võta müts pääst ärä…” kordas nüüd
