mida kuidagi enam viivitada ei saanud – tema laps tahtvat ristida. Ta ei olevat üksi selle asjaga hakkama saanud, oodanud kogu aeg Mari-Anne tervenemist, kuid nüüd ei võivat mitte minutitki enam oodata…
Mari-Ann mõtles järele. Kui nii, siis nii – ja nõustuski viimaks seda toimingut enda peale võtma.
„Kas vaderid valmis on?” küsis ta asjalikult.
„E-ei ole veel, muudkui sina…”
„Aga köster, kooliõpetaja või kirikuõpetaja?”
„E-ei… aga see oled ometi sina!” kargas Antsule meelde.
„Noh, aga siis ristsete talitaja ja söökide valmistaja?”
„Ma mõtlesin, et sina vahest…” kogeles Ants.
„Jälle mina! Noh, olgu peale – ma katsun kuidagi selle kõigega hakkama saada, aga vadereid on küll rohkem vaja – ma ei saa ometi last oma käe peal hoida ja ristida!” seletas Mari-Ann.
„Aga kas mina ei saaks vader olla?” küsis Ants.
„Mine nüüd – kas keegi ise oma lapse vader saab olla!”
„Aga kust me küll siis peaksime vaderit saama?” oli Ants päris mures.
Mari-Ann mõtles ka selle küsimuse üle põhjalikult järele. Viimaks meenuski talle midagi sündsat.
„Pontu võiks üks olla ja minu Milli teine…”
Milli oli Mari-Anne vanim tütar.
„Õige jah – Pontu on üks ja sinu Milli teine!” rõõmustas Ants, et see küsimus oli otsustatud. „Kus kohas me ristime, kas keldri peal?”
„Ei, see ei sobi; ristima peab ikka toas – lapsi väljas ei ristita!” teadis Mari-Ann.
„Ah ei võ-õi!” imestas Ants, „siis peab vist küll toas ristima…”
Ruttu hakati ristseteks ettevalmistusi tegema. Toanurka ehitati kiirel-käel uus maja, pappkastidest ja lauaotstest seintega. Katus jäeti targu peale panemata, et kergem oleks sisse ja välja pääseda. Maja koosnes seekord vaid ühest suurest toast, kuna rohkem tube ei vajatud. Toa keskele asetati pikk laud toolidega, milledele istus ristseterahvas sööma ja jooma. Ristseterahva moodustasid Antsu ja Mari-Anne lapsed.„Mõtleometi–sööginõusideiolegi!”kiljatasMari-Ann, „peab kohe poodi minema ostma…”
Mindigi ruttu poodi ostma.
Õunapuulehed sobisid imehästi väiksemateks taldrikuteks, sireli- ja vahtralehed suurteks vaagnateks. Pontu kui vader pidi ju ka teistega ühes lauas sööma, nii leiti temagi suurusele vastav taldrik – suur ja lai takjaleht!
Nobedasti hakkas Mari-Ann peolauda katma, asetades taldrikud lauale ja vanad tulitikud nugadeks-kahvliteks kõrvale. Ema käest paluti leiba, saia ja kartuliputru. See seati vahtralehtedele, keset lauda. Pontu takjalehest taldrikule pandi aga söögiportsjon mitmekordses suuruses, võrreldes teistega. Et tal ka midagi oleks suhu võtta.
„Nüüd on kõik valmis,” ütles Mari-Ann laua katmist lõpetades. „Aga kus on laps?”
„Laps!” imestas Ants, „missugune laps?”
„Heldekene, – sinu laps, keda ristima hakkame!”
„Ah, minu laps!” kohkus nüüd Ants. „Õige jah… Ma toon ta kohe siia…” ja Ants jooksis lapsele järele.
Ta otsis oma kraamikastis, keeras kõik pahupidi, kuid ei leidnud. Ta tühjendas oma püksi- ja pintsakutaskud – kah ei olnud. Ta otsis ja tuhnis kõik kohad läbi, keerates kõik peapeale, ent lapsest polnud jälgegi. Lõõtsutades ja kohkunult jooksis ta Mari-Anne juurde.
„Laps on kadunud!”
„Taevakene, kuhu ta siis ometi jäi! Nüüd, kus kõik valmis seatud, ei olegi last!” hädaldas Mari-Ann.
„Ristseterahvas, vaderid ja õpetaja, – kõik ootavad!”
Pontu istus väärikana oma kohal ja nagu Mari-Anne sõnade kinnituseks lõi sabarootsuga vastu põrandat, vaadates üksisilmi Antsule.
Antsul oli nutumaik suus. Tõesti, loll seisukord ja häbi ka…
„Kuule, viimati sul ei olnudki last…” hakkas Mari-Ann kahtlema.
Milline hirmus kahtlustus!
„Oli küll, ausõna! Minu igavene ausõna!” kinnitas Ants käte ja jalgadega. „Tõepoolest oli, aga vaat, – nüüd on ära kadunud… Aga võtame vast mõne sinu lapse selle asemele…” tuli Ants päästvale mõttele.
„Heldekene, minul pole ühtki ristimata last – minu lapsed on kõik ristitud, egas mitu korda ristida tohi!” hüüatas Mari-Ann kohkunult.
Korraga lõi nagu välk Antsu pähe teadmine, kus otsitav laps asub. Ta nägu hiilgas. Põlle taskus! Tõepoolest, seal ta on! Ta kadus kui tuul ja oli kohe jälle tagasi, laps käes, jalgadega üleval, peaga allpool.
„Käes!” oli ta võidurõõmus hüüd, kui ulatas tagaotsitava Mari-Annele.
Mari-Anne muutus päris punaseks rõõmust – nüüd oli kõik päästetud! Ta tõi oma lapse ristimisekleidi ja tõmbas vastleitule selga. Ants kükitas ta kõrval, jälgides õnneliku näo ja suure huviga seda toimingut.
„Mine kutsu ema ja Tiina ka ristsetele,” soovitas. Mari-Ann kleidi paelu kinni sidudes, „vast tuleb Tiina ka vaderiks, saaks lapse tema käele anda…”
„Jah, ma lähen!” pistis Ants jooksma.
„Kuule,” hõikas Mari-Ann talle järele, „kas see laps on sul poiss või tüdruk?”
Ants jäi nõutult seisma.
„Ma… ma ei tea… Mis sina arvad?” küsis ta õelt.
„No kust mina sinu last võin teada…”
„Kas sa vahest ära ei tunne.”
„Ei. Väikest last ei tunne keegi ära… kui… ainult tema isa või ema…” teadis Mari-Ann.
„Oota, ma mõtlen vähe,” ütles Ants ja natukese aja pärast ta jõudiski otsusele.
„Poiss!” oli kindel vastus.
„Ahah. Mis sa talle nimeks tahad panna?”
„Nimeks?” Ants mõtles jälle veidike ja järsku leidiski selle õige. „Kalevipoeg!” vastas ta suure uhkuse ja kindlusega hääles.
„Noh, hea küll. Mine kutsu nüüd ema ja Tiina ka siia – varsti hakkab peale.”
Ants läks. Varsti ta tuli tagasi teatega, et mõlemad lubanud tulla.
„Mida me küll laulame?” küsis Mari-Ann kohkunult. Vaimulikke laule oli isa neil oma mängudel keelanud laulda ja nii järsku ei tulnud midagi muud ka meelde… Juba tulidki ema ja Tiina, mõlemail „suured saiakotid” käes.
„Ants, võta sina
