peajagu pikemaks!
Tagaplaanile pidid nüüd jääma senised mängud, milliseid mängiti Antsuga koos – lehmad, lambad ja nukudki. Võimalik, et ta ei saanud nendega nüüd kunagi enam mängida… Jaa, see oli küll väga suur muudatus ta elus!..
Kui ta nii mõtles, et vahest ei saa ta oma nukkudega üldse enam mängida, hakkas korraga hirmus kahju neist – nad jäid ju nii väga päratuiks. Kes rõivastab neid, söödab, paneb magama… Kas pidi kõik ta senine elu ja majapidamine kaduma ja peapeale, uperkuuti minema? Ei, – siin pidi abi leitama.
Mari-Ann läks tasakesi toanurka, kus asus nukkudekamber, ja vaatas üle ukse sisse. Kui rahulikult nad magasid oma voodikeses, tekk peal, Milli ja väike Anna – ta lapsed. No kuidas võis neid jätta hooletusse söömata, pesemata ja rõivastamata!
Ta vaatles neid armastava ema pilguga, sosistades neile kõrva:
„Millike ja Annake, magage nüüd päris rahulikult edasi ja ärge kartke kedagi… Ema läheb täna kooli… Kui ta koolist tagasi tuleb, küll ta siis paneb teid rõivasse ja annab süüa ka… Olge nüüd ilusti…”
Siis ta avas laudaukse, mis asus kohe nukutoa kõrval, lüpsis lehmad ära, andis neile toitu ja jahujooki. Samati ka hobusele. Ta toimetas kõik käsikaudu – oli veel hämar.
„Olge nüüd kõik ilusti ja ärge üksteisele liiga tehke – küll ma pärast annan teile veel süüa, kui koolist koju tulen. Nüüd läheb teie perenaine kooli…” sosistas ta loomadele laudas.
Nad kõik olid talle nii armsad ja südamelähedased, et kool, millest oli täidetud praegu kogu ta olemus, siiski ei suutnud teda päriselt ära kiskuda ta sõprade mant.
Et paistis veel olevat liiga varajane, kobis ta uuesti voodisse, tõmbas teki üle pea ja hakkas seal all lugema esimest käsku.
Mis see on?.. korraga oli kõik meelest läinud.
„Mis see on, mis see on, mis see on?” kordas ta masinlikult, pingutades end meenutama käsu teist poolt, kuid asjata. Nüüd algas ta otsast peale.
„Mina olen Issand, sinu Jumal…” aga see oli ka kõik. „Mis see on? Mis see ometi on!” Ahaa, nüüd! Nüüd hakkas tõesti meelde tulema… Ja ruttu luges ta, et meenutatu ei saaks jälle ära lipata:
„Meie peame Jumalat… kõigist… asjadest… üle kartma ja… ja tema peale mõtlema…”
Ema voodi nagises. Mari-Ann pistis ruttu pea teki alt ja vaatas: ema tõusis üles. Mari-Ann hüppas ka voodist välja, ema juurde.
„No kuhu sina nii vara lähed, Anneke-Mari?” küsis ema.
„Kooli! Ah… tere hommikust!”
„Tere hommikust. Aga kell on alles kuus. Heida magama – küll ma su üles äratan, kui on paras aeg.”
Küll nurus Mari-Ann, et ema tal lubaks üles jääda, kuid seekord ema ei lubanud. Ei jäänud muud üle, kui alistuda ja voodisse tagasi ronida.
Mõne hetke pärast ta uinuski, mõtteis esimene käsk ja huulil „kõigi asjade üle”…
„Anneke-Mari, tõuse nüüd, kell on kaheksa,” nii äratas teda ema, pannes kleidi ja põlle voodi ette toolile. „Isa tuleb varsti kohvi jooma ja kell üheksa lähete kooli!”
„Kooli!” silmapilk oli Mari-Ann voodist väljas, kiskudes kähku kleiti üle pea.
„Aga sa oled ju veel pesemata!”
„Ah jaa… ära läks meelest…”
Ruttu tõmmati kleit üle pea tagasi ja visati toolile. Jooksis kööki, viskas paar korda vett näole ja pidi juba pesemise lõpetama, kui korraga talle meenus, et täna on ometi tähtis päev, mis väärib korralikumat puhastamist. Uuesti hakkas ta pesema – pani kaks-kolm korda seepi ja küüris nagu eilegi ka kõrvaaugud ja ninasõõrmed puhtaks. Ainult kaela ta unustas…
Kohvilauas küsis isa:
„Noh, Mari-Ann, tead sa ka koolikorda?”
„Koolikorda!.. E-ei tea…”
„No kuula siis vähe aega – klassis seletan pärast niikuinii. Kui mina klassi tulen, peate kõik püsti tõusma, samuti kui lahkun…”
„Ah-jaa – seda ma tean küll!” hüüdis Mari-Ann.
„Ka vastates peavad õpilased püsti tõusma…”
„Kas mina kah?”
„Sina samuti kui teised: ega ma sinule siis mingit erandit ei tee.”
Mari-Ann sai sellest aru.
„Ja tunnis pead tähelepanelikult kuulama,” jätkas isa, „ning klassist tunni ajal ilma loata lahkumine on õpilastel keelatud: on vaja välja minna, peab paluma. Pead nüüd meeles?”
„Jah, pean küll,” tõendas Mari-Ann. „Aga kas sa täna esimest käsku ka küsid, isa?”
„Ei, täna ei küsi ma midagi – täna ainult selgitan ja jutustan.”
„Aga… kuhu ma pean istuma, kui klassi lähen?” küsis jälle Mari-Ann.
„Kui ma klassi tulen, küll siis näitan igaühele kohad kätte,” vastas isa söömist lõpetades.
„Kas… kas sa nüüd juba lähedki?” päris väike tüdruk ärevusest värisedes.
„Varsti, jah,” vastas isa, „aga sina võid juba praegu minna.”
„Oo!” hüüatas Mari-Ann, minnes üleni punaseks. Kuid samas vajus ta süda „saapa säärde”… Ta jooksis ema juurde.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
