mul niisugune isa…” vilksatas korraga väike, imelik mõtteke läbi tütarlapse pea. Ent selle mõtelnud, hakkas tal isast kahju, tundes oma mõttega olevat talle teinud ülekohut ja ta kihutas mõttekese kaugele ära.
Kuid pilt huvitas teda sellelegi vaatamata.
Kes see ometi peaks olema? tahtis Mari-Ann kangesti teada. Seal all oli muidugi nimi, aga tema ei osanud ju veel lugeda. Ta läks raamatuga kööki, ema juurde.
„Kes see on?” küsis raamatut ema ees hoides.
„Franz Liszt, kuulus helilooja ja – suurim mõrvar,” luges ema ühe ja teise pildi alt.
Mari-Ann läks tagasi tuppa. Ta oli ema üteldut võtnud vaid valgelokilise mehe kohta – teine teda üldse ei huvitanud.
„Franz Liszt…” kordas ta tasakesi ja see nimi vajutus ta mällu. „Helilooja ja mõrvar ühekorraga,” arutas ta endamisi, „nii armas nägu ja ometi on ta inimesi tapnud… Küll see on imelik!” Kaua oli tal veel tegemist oma mõtetega.
Ja veel paljude aastate pärast, kui ta kuulis nimetatavat Franz Liszti nime, pidas ta teda ka mõrvariks.
Nii riskantne on kõrvutada pildil heliloojat ja mõrvarit!
ESIMENE „KORV”!
Õhtupoolikul oli emal vaja minna mingi asja pärast naabertallu. Mari-Anne palve peale võeti viimaks temagi ühes.
Ta pani endale uue, punase, suure valge kraega kleidi selga. See oli ilus kleit, Mari-Ann teadis seda. Ta vedas tooli peegli ette ja ronis toolile, et end peeglist vaadata.
Juba tükk aega ta oli end toolil igat kanti ringi keeranud, ega kavatsenudki vaatlemist niipea lõpetada, kui kustki kõlas üks sõna, mitte väga karmilt, ent ka mitte liiga hellalt ütelduna:
„Aitab.”
Mari-Ann tundis seda häälekõla ja tooni – sellele pidi kohe alistutama ja alistutigi. Ta ehmus ja pidi toolilt kukkuma, ent isa haaras tast kinni ja tõstis põrandale.
Mari-Ann lõi silmad maha.
„Sa ei tohi edevaks minna, väike tüdruk,” ütles isa ja ta hääles oli tunda juba pehmemat tooni, „edevad tüdrukud on vastikud ja nad ei meeldi kellelegi.”
„Ega ma lähegi,” vastas Mari-Ann tasakesi, „tahtsin ainult vaadata, kas vast kleit… pahupidi seljas ei ole…”
„Aga nõnda kaua?..” ja isa juba naerataski.
„See… see on niisugune imelik kleit…” paremini ta ei osanud vastata.
Paar aastat tagasi oli lausa häda olnud Mari-Annele kleiti õmmelda: ta ei lasknud endalt mõõtu võtta. Ei aidanud seal meelitused, palved, ähvardused ega vitsadki. Kui õmbleja temalt siis poolvägisi oli sunnitud mõõtu võtma, karjus tüdruk nii koledasti, et lähedalolejail kananahk ihule tõusis.
Mari-Anne meelest oli mõõduvõtmine niivõrd inetu, alatu ja häbistav toiming, mida kuidagi ei tohtinud rahulikult sündida lasta.
Kui kleit sai valmis, pani ta selle meeleldi selga, ent järgmine kord ometi ei lasknud mõõtu võtta. Nüüd ta oli küll juba mõistlikum, kuid veidi vastikuna tundus talle see toiming veel praegugi.
Emagi oli juba minekuvalmis ja nad läksid. Mindi üle silla, piki Koplimäge, mööduti vana Reeda majakesestki. Tuli minna läbi pika, pika karjatänava, milline oli kuhjani täis suuri ja väikesi sõrajälgi, enne kui jõuti talu õueväravani.
Perenaine oli näinud nende tulekut ja tuli väravale vastu, et külalisi kambrisse paluda. Ema läks perenaisega ees, Mari-Ann jäi mõne sammu tahapoole.
Äkki jooksis üks väike poisiklutt tütarlapse juurde, haaras ta ümbert kinni ja hüüdis võidutsedes:
„Sa oled minu pruut!”
Ent ta haaras nii tormakalt, et mõlemad kukkusid maha ja Mari-Anne ilus punane kleit sai liivaga. Selliselt polnud veel keegi kunagi Mari-Annega käitunud. Ta ei teadnud järsku, mida teha. Emagi oli ühes perenaisega kambrisse kadunud. Häbi- ja vihapisarad tulid silma ja ta karjus poisile:
„Ma ei ole su pruut! Kas kuuled, kas kuuled! Niisugune… niisugune…”
Poiss, mustade sasis juuste ja nösuninaga, sealttalu perepoeg, naeris juhtunule laginal, tahtes uuesti Mari-Annele kallale tormata.
„Aga sa pead minu pruut olema, kui ma tahan!” hüüdis ta.
Kaks, kes kumbki tahtsid oma tahet läbi viia, seisid vastamisi silmade välkudes.
„Aga mina ei taha!” hüüdis Mari-Ann samuti. See näis poisile haavamisena ja ta pidi aru pärima.
„Mispärast sa ei taha?” päris ta sünge näoga.
„Ma ei salli sind! Saad aru!” põrutas Mari-Ann.
Poiss astus otse Mari-Anne nina ette ja harkjalu talle otsa põrnitsedes hüüdis:
„Sa pead tahtma!..” Siis uudishimulikult: „Miks sa ei taha? …”
„Sellepärast et… et sul on niisugused juuksed ja nina kui sel mustal mehel seal suures raamatus!” vastas Mari-Ann ja keeras poisile selja.
Poiss ei saanud sellest midagi aru ja jälle tahtis ta Mari-Anne kallale tormata, et end maksma panna.
„Aga sa oled ikkagi minu pruut!”
„Ema, ema…” hüüdis Mari-Ann valjusti, kuna ta üksinda ei saanud oma „peigmehest” enam lahti.
Ema uksele ilmudes lidus poiss määrdinud, paljaste jalgade välkudes lauda taha ja hüüdis sealtki veel:
„Oled jah! Oled jah…”
Aga Mari-Ann hüüdis vastu: „Ei ole! Ei ole…” kuni pisarad kippusid silmi.
Pärast, Mari-Anne häbi ja viha möödudes, asendas neid tundeid mingi teine, naljakas ja veidravõitu: see sasipea poiss oli teda oma „pruudiks” tahtnud.
Ent üks oli kindel – kuueaastane Mari-Ann ei olnud teda tahtnud ja andnud oma esimese „korvi”.
MÕTTEID KOOLIST
Vaikselt ja tähelepandamatult oli saabunud sügis.
Isa äestas kartulimaad ja Koplimäe Reet korjas mullale nähtavale tulnud kartuleid korvi. Mari-Ann ja Antski olid tulnud oma väikeste korvikestega ja aitasid vanal Reedal kartuleid üles. noppida.
„Isa…” algas Mari-Ann, joostes korviga isa järel.
„Jah?”
„Kas kool varsti algab?”
„Ega kaua enam lähe – paar või kolm nädalat veel…”
„Mhühüh…” Ta korjas veel mõned kartulid, siis jooksis uuesti isa järele, kes vaoga juba kaugemale oli jõudnud.
„Isa!”
„Jah…”
