nagu ta praegu laulab…”
„Ei, et mis ta ütleb, kui ta laulab… et, mis ta laul tähendab…”
„Ah, seda ma vist küll ei tea…” kahtles Ants.
„Aga mina tean,” seletas Mari-Ann.
„Ah tead või, kas päris tõesti,” uudishimutses Ants. „No mis ta siis laulab?”
„Kuula, tema laulab nõnda:
Kooviit, kooviit!
Õitseb niit, õitseb niit:
Kullerkupud,
jõenupud,
meelespead
teiste seas!
Kooviit, kooviit!
Lõhnab jõgi ja niit…
Vee veeres nii vaik –
siin mu pesa ja paik –
kooviit!
Kalake lain’te pealt
kuulatab vaid mu häält:
Kooviit!
Vahest ka väikene plika
imestab nokka mu pikka –
kooviit!
Siin mu kodu ja ilm,
õitseb niit, pääsusilm
koviit-koviit…”
deklameeris Mari-Ann.
„Kuule, kust sa seda ometi tead, et koovit nõnda laulab – kas saad sõnadest aru või?” oli Ants väga huvitatud.
„Ema ütles…”
„Ahaa, siis küll…” nõustus kohe Ants.
Mari-Ann tahtis nüüd jälle tagasi aeda.
Küll oli see ilus! Poolhämaras toas lamades ei osanud ta kujutledagi, et väljas on nii särav-valge, nii värviküllane ja lõhnav.
Ta läks oma nimiõunapuu juurde, pani käed kokku selle ilu ees, vaadates nagu mingis hardumuses üksisilmi roosakasvalgeile, lõhnavaile õiekobaraile… Mesilased sumisesid õites. Tuul kiigutas tasakesi õunapuud ja üksikud õilmed langesid sest puudutusest Mari-Anne kätele ja pähe.
Ta võttis ühe väikese õiekese, pistis suhu, neelatas alla ja naeratas.
Ta silmad särasid.
Pontu, nähes, et Mari-Ann õie suhu pistis, otsis ka maast õie, võttis suhu ja neelatas alla.
Mari-Ann silitas ta pead. Selle eest oleks Pontu kasvõi kõik õied ära söönud.
Antsu õitsevad puud just väga ei huvitanud, või oli ta ehk neid juba küllalt näinud. Ta ladus oma kraami vankrilt jälle maha, kutsudes Mari-Anne mängima.
„Vaata ometi, Ants, neid puid! Nad on ju nagu mõned hiigelsuured lillekimbud!” rääkis Mari-Ann õitsevaile puiele osutades. „Ei tea, kas peaks kusagil olema nii suur vaas, kuhu nad sisse mahuksid…”
„Kus on need hiigelsuured lillekimbud?” tõstis Ants korraks pea. Ent taibates, et õde sellega õunapuid mõtles, ta ütles pettunult:
„Need nüüd mõned lillekimbud – need on ju õunapuud!..” ja nokitses edasi oma hobuste ja lehmade kallal. „Tule parem mängima,” kutsus ta jälle Mari-Anne mõne aja möödudes, „võid tulla mulle rentnikuks – rendin poole talu sulle.”
„Rentnik ma küll ei taha olla,” vastas õde, „siis oled sa ju minu peremees, aga mina tahan olla ise enda peremees. Mulle ei ole vajagi suurt talu ja suurt karja, ma seda ei tahagi, sest suure taluga on palju muret,” seletas ta asjatundlikult. „Mina tahan ainult väikest kohta, aga ta peab päris minu oma olema, kasvõi ainult kaks lehma ja üks hobune…”
„Oohh, rumal!” hüüdis Ants halvustavalt, „mis sul viga mu rentnik olla – võid pidada kohe kümme lehma! Kas kahe lehmaga koht ka mõni koht on, see on ju pops!” naeris ta, „pops jah. Ja siis… vaat, ega sul ei olegi endal vist enam lehmi – pead minu käest ostma või jälle rentima…”
„Kuidas ei ole! Kuhu mu lehmad siis jäid?” kohkus Mari-Ann ja astus, mingi tumeda aimusega südames, Antsu karja juurde.
Antsu südametunnistus polnud nähtavasti päris puhas, sest ta tahtis midagi kiiresti taskusse toppida, nähes Mari-Anne lähenevat.
Ent Mari-Ann haaras ta käest kinni.
„Minu lehmad!” hüüatas ta kohkumise ja pahameele tooniga hääles ja tõmbas Antsu käest kaks punaseks värvitud puust lehma ära.
Ants laskis pea longu vajuda ja keeras selja Mari-Anne poole.
„Minu Lillik ja Tähik…” silitas Mari-Ann oma lehmi ja ütles Antsule: „Häbi sul ei ole, teise lehmi salaja ära võtta! Seni kui mina haige olin, viib mu oma lehmakesed ära… Vaata: nüüd ma sinuga mitte kunagi enam ei mängi ja ei luba ka minuga kuhugi kaasa tulla! Mitte kunagi ja mitte kuhugi, said aru!”
Ta keeras Antsule selja ja läks, üha lehmi paitades, minema.
Pontugi vaatas nagu etteheitvalt Antsule ja sörkis kiiresti Mari-Annele järele.
Ent see oli Antsule liig: mitte kunagi enam ühes mängida ja mitte kuhugi ühes minna!.. Ja isegi Pontu jättis teda maha.
„Pontu, tule siia!” käratas Ants Pontule. Kuid Pontu ei teinud ta hüüdu kuuldavakski.
„Pontu, siia!” karjus Ants vihaselt ja saatis ühe mullakamaka talle tagant järele. Pontu tõmbas vaid saba jalgade vahele ja sörkis edasi.
„Poon-tuu … Poon-tuu-kee-nee!” hüüdis Ants ahastuses, „lee-ii-baa, sääh, lee-ii-baa…”
Ent sellelgi polnud mingisugust mõju.
Antsule tulid pisarad silma – nii mahajäetuna, häbistatuna ja üksikuna tundis ta end olevat. Ta vaatas oma loomi ja sõdureid, kuid imelik: kõik need asjad, mida muidu nii kõrgelt hindas, ei huvitanud teda praegusel hetkel sugugi. Ta lükkas need jalaga endast hoopis eemale.
Aiavärav krigises. Ants tõstis pea ja vaatas: parajasti väljus Mari-Ann ühes Pontuga väravast, minnes liivaaugu suunas.„Ta läheb liivaauku!” pomises Ants omaette ja midagi kihvatas südames.
Liivaauk, oi, see oli suurepärane mängukoht, suuremate ja mitmekesisemate võimalustega kui ükski teine! Liivaaugu seinte sisse nad olid Mari-Annega kaevanud suuri, sügavaid auke, millised sobisid nii mitmeks otstarbeks: röövlikoopaks, karjalaudaks, aidaks ja paljukski muuks. Kui koopale uks veel ette panna ja auk sisse jätta, võisid isegi selles uhkesti elada. Liivaauk oli üks huvitavamaid mängukohti… Ja milline tore jahu ostu- ja müügikoht! Sealt võis saada kõige peenemat ja paremat nisupüüli, jämedamat nisu-, odra- ja rukkijahu. Kui liivale peeni, peeni kivikesi juurde segada, tulid kruubid ja tangud. Seal oli veski, pagari töökoda ja laadaplats. Sooja päikese paistel küpsesid leivad, saiad ja koogid mõne minutiga.
Oo, kuidas küll Antsu süda kiheles ja pakitses! Ta oli nii väga oodanud Mari-Anne tervenemist, et siis taas liivaauku mängima minna. Üksi ta oli ju küll mõned korrad proovinud, aga see polnud põrmugi huvitav: kellele sa jahvatad, küpsetad või müüd, kui ei ole ostjat?! Tiinat ja emagi ta oli kutsunud, kuid neist kummagist
